esmaspäev, 4. detsember 2017

XXIII peatükk Küsimustemeri

XXIII peatükk

Küsimustemeri


    Nagu arvata oli, olid kõik mu kallid pereliikmed ja sõbrad suure segaduse tekitanud. Samas ei saanud ma neid ka süüdistada. Eks ma oleksin ise samas olukorras täpselt samamoodi reageerinud. Kui mitte hullemini. Olin just ju voodist ärganud, kui juba jälle ära läinud. Emal olid kindlasti närvid püsti... Ega see midagi head ei tähendanud, kui Egert ja Toomas mulle jooksujalu järgi tormasid.
    "Evelin, kulla laps! Ära enam kunagi mulle nii tee! Sa ei tohi niimoodi ära tormata! Ise pole korralikult puhanudki veel! Sa ei kujuta ettegi, kui mures me kõik sinu pärast olime!" kurjustas ema minuga. Vanaema noogutas ja embas mind kõvasti.
"Rahunege nüüd siis kõik maha. Minuga on ju kõik korras! Ärge muretsege nii palju," ütlesin neile naeratades.
"Kõik on nüüd möödas ja me saame jälle vanaviisi edasi elada."
    Võtsin üleriided sejast ja läksin suurde tuppa. Tahtsin just diivanile istuda, kui kogu kamp mind kallistama tormasid.
"Evelin... Kuule... Kus Toomas on? Ta tuli ju ka sind otsima koos Egertiga. Ja Snake on ka kadunud... Kus nad on? On Toomasega kõik ikka korras?" uuris Piret minult vaikselt. Itsitasin natuke.
Õige küll. Minu vend ja parim sõbranna. Ei tohi ka kordagi ära kaduda ja juba on asjad käest läinud. Huvitav, kui tõsised neil asjad juba on...
"Ära muretse, sinu printsiga on kõik korras. Küll ta ka varsti jõuab."
Piret punastas mu vastuse peale ja ajas kohe tagasi, et millest ma räägin ja talle mu vend ei meeldi aga seda sädet, mis nende vahel oli, nägi ka pime mitme kilomeetri kauguselt.
    "Evelin. Kas ma saaksin sinuga natuke omavahel rääkida?" küsis Mari ettevaatlikult.
"Jaa, ikka. Mis sind vaevab? Või oota... Ega sa ometi arva, et ma sinuga pärast sellist seiklust enam suhelda ei taha? Ära seda küll arva," ütlesin tüdrukule ja kallistasin teda.
"See on küll tore uudis. Üks mure vähem ikkagi," rõõmustas ka sõbranna.
"Aga tegelikult tahtsin ma Taneli kohta küsida... On temaga kõik ikka korras? Mul on nii kahju kogu selle jama pärast, mida sa oled tema pärast pidanud läbi elama Evelin..."
"Rahu, rahu," katkestasin ma teda kohe.
"Sinul pole küll vaja vabandada ja Taneliga on ka kõik korras. Ütlesin ju, et kõik on hästi. Ma mõtlesin seda kõige ja kõigi all. Ma pole teda küll oma silmaga näinud, aga ma usaldan Ricki. Tema sõnul pidavat poisiga kõik korras olema, niiet ma ei muretse. Ta ei pidanud mind enam kuigi palju tülitama aga sinuga suhtlen ma ikka edasi. Me oleme ju parimad sõbrannad!" Kallistasin Mari ja püüdsin teda lohutada.
"Ära lihtsalt muretste nii palju. Eks?"
"Sa oled lihtsalt parim Ev! Aga ma peaksin nüüd vist koju minema. Tanel peaks ka varsti jõudma," ütles Mari mind veel viimast korda emmates ja läks esikusse.
    Kui Mari oli ära läinud, jutustasin teistele, mis juhtunud oli ning kui ohked ja ahhetused liialt valjuks läksid, tuletasin neile meelde, et minuga on endiselt kõik korras. Ja mis kõige parem - kogu see hullus oli viimaks läbi! Ema tahtsi küll mul naabrite, eriti Mariga rääkimise ära keelata ja vanaema süüdistas ennast, et oli meid üldse kooki viima saatnud, kuid tõin nad üsna kiiresti mõistusele.
"Me oleme Mariga parimad sõbrad ja meie kolmikut on võimatu lõhki rebida!" ütlesin emale kogu selle jutu peale. Piret oli minuga nõus ja emal ei jäänud muud üle, kui alistuda.
"Olgu, olgu, aga sa pead ettevaatlikum olema. Ma ju armastan sind Evelin ja ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks."
    Õhtul kirjutasin ka Marile ja rääkisin talle kogu loo ära. Ta oli täielikult shokeeritud kõigist detailidest ja,  mis kõik ikkagi juhtunud oli. 
"Ma olen isegi natuke kade su peale Evelin. Sul on nii põnev elu!"
Kas ma just ise seda sorti põnevust oleksin tahtnud, aga Maril oli õigus. Mu elu oli tõepoolest väga põnev.
    Voodis pikutades ja kõige üle järele mõledes ei suutnud ma kuidagi Ricki naeratust unustada. Kallistustest rääkimata.
Oli see võõras tõesti tema? Aga miks? Ta oleks võinud seda mulle ju öelda... Kes mind siis ikkagi haiglasse viis? Kes minult mälu võttis? See polnud ju Tanel.. Ei. Tema see tõepoolest polnud aga... Ega see ometi Rick olnud... Ega ju? Ma ei suuda enam nii edasi elada! Ma pean kõik viimse detailini teada saama! Algusest lõpuni! Kogu loo. Ma lihtsalt pean!
    Natuke hiljem ma juba magasin.




---------------------------------