IX peatükk Miks ma siin olen?!

IX peatükk

Miks ma siin olen?!

    Pea lõhkus. Silmad olid rasked, justkui millegagi kaetud. Kuulsin segaseid helisid. Oleks see tagumine mu peas vaid vaiksem!

    Ükskõik kui palju ma ka ei püüdnud, jäi vestlus arusaamatuks.  Mõistsin vaid nii palju, et ümberringi on mehed ning paar naist. Kõik vägagi ropu ütlemisega. Võimalikult tähelepandamatult, üritasin oma käsi, jalgu, pead ja muid kehaosi liigutada, et aru saada, kus olen ka kas olen kuskilt vigastatud. Istusin puust toolil. Kinni nööritult. Sõrmi liigutada oli võimalik nii, et keegi ei märganud, kuid kui hakkasin end rohkem liigutama, järgnes vaikus. Seda küll ainult väljaspool minu pead. Tagumine ei lõppenud ka siis mitte, kui tuttavat häält kuulsin.

"Oledki lõpuks ärkvel mu arm," ütles see mõnitav hääl.

    Võpatasin. Oli see tõesti tema?! Kuulsin ma ehk valesti? See ei saanud ju ometi tema olla, aga siiski...

"Ei oodanud mind ega juu? Või siiski kahtlustasid?"

See pidi tema olema! Pole kahtlusti, et see keegi teine olla saaks. Uskumatu, kuidas sain ma temas nii rängalt eksida!!

"Marko! Võta tal side silmade eest ära!" kamandas poiss edasi.

Tundsin kellegi külmi sõrmi oma pea vastas. Järsu liigutusega oli side läinud. Tänu tugevale ja kiirele tõmbele, jäin ka paarist juuksekarvast ilma. Silmi avades nägin enda ümber seisvaid noori. Pilgutasin, et silmad hämara valgusega harjuksid. Vaatasin uuesti ringi. Pilk jäi seisma ühel kindlal isikul.

"Tunned mu ära, Evelin?"

"Miks... miks ma siin olen?" küsisin, kui julguse tagasi sain. Vait jäädes ümbritsesid mind mõnitavatee naeratustega näod.

"Ah et miks? Mulle lihtsalt tundus, et tead liiga palju ja ma ei saanud seda sinna paika jätta. Meil on vaja sellest rääkida."

Vaatasin poisile otsa. Arvatavasti päris tobeda ja mõistmatu pilguga, sest peale pearaputust ta jätkas: "Mäletad, kui koolist koju läksid? Nii, siis on hästi, et ma sind liiga kõvasti ei löönud. Meie väikest vestlust mäletad Evelin? Seda mida mulle ütlesid? Tore. Ma algul ei uskunud sind, ei arvanud, et sa midagi sellist päriselt ka tead, kuid nagu öeldakse: parem karta kui kahetseda. Niiet ma tõin su siia, et asjas selgusele jõuda," seletas naabripoiss.

"Ja mina arvasin, et see pole tõsi! Ma uskusin sind, kui sa oma tunnetest rääkisid! Kuidas ma võisin nii rumal olla? Kuidas sa võisid mulle nii teha?!" nutsin ahastades. Tundsin, kuidas põsed õhetasid. Südames viha ja kurbus korda mööda võimust võtmas. Kuulsin naeru, kuid ei julgenud silmi avada: häbi, viha ja see valu südames ei lubanud.

    Üllatav oli, et Taneli häält ma ei kuulnud. Poiss vaikis. Seda muidugi mitte kauaks.

"Sa Evelin tõesti arvasid, et minul on mingi plikakese vastu tunded? Ma arvasin, et oled ikka targem, aga tundub, et eksisin," mõnitas Tanel, kui naer vaiksemaks suubus, kuid peale neid sõnu, naerdi ikka täiest kõrist. Viha ja häbi puna tõusis palgetele.

"Aitab küll! Saite naerda. Jätke meid nüüd kahekesi," kamandas Lannuste poiss edasi. Ma ei mõistnud, mis toimus või miks Tanel minuga üksi tahtis olla, kuid silmi ma avada ka ei suutnud, et selgusele saada. Jalgade madin ning üksikud naeru- ja solvumis turtsakud saatsid neid, kes lahkuma pidid.

    Mõne hetke pärast oli vaikus majas. Pea lõhkus endiselt ja vaikus oli just see, mida vajasin. Tundsin kuidas veri näost kaduma hakkas ning tavaline näovärv uuesti tagasi tuli.

"Oled julgem, kui arvasin. Sa võid nüüd silmad avada, oleme ainult kahekesi," rääkis poiss edasi, kui arvas, et vaikus liialt kaua püsinud oli. Avasin silmad, kuid vaatasin põrandat.

"Vaata mulle otsa silma Evelin," palus Tanel.

Tõstsin oma sinised silmad ülespoole ning vaatasin tõtt oma vangistajaga. Me ei lausunud pikkaaega sõnagi, ainult jälgisime üksteist.

"Kas ma võin nüüd koju minna?" küsisin viimaks tüdinult.

Poiss vaatas mind üllatunud pilguga, ega ta vist uskunud oma kõrvu. Tanel pilgutas paar korda silmi ja avas ning sulges oma suud mitu korda, kuid häält välja ei tulnud. Vaatasin talle küsivalt otsa ja ütlesin: "No kui sa mind koju lasta ei taha, siis ehk seod mu lahti? Kätel ja jalgadel on pisut valus. Halloo!?!" Poiss vaatas mind nagu poleks ma emakeeles rääkinud.

    Eks ta olekski vaikima jäänud, kui uksel poleks prõmmitud nii, et see peaaegu pilbasteks tahtis minna. Hetk hiljem tormasid mõned eelnevalt toas olnud noortest sisse. Üks poistest sosistas midagi Tanelile kõrva, mille peale poisi silmad kahtlaselt tumenesid ja huultele tekkis salakaval naeratus.

"Tundub, et sind tuldi päästma."

    Ma ei saanud enam midagi aru aga juba käisid lasud. Taaskord oli kõik pime.

----------------------