XI peatükk
Kimp roose ja karp komme
"Evelin! Ärka üles! On sinuga kõik korras kullake? Sa karjusid paaniliselt. Mis juhtus?"
Avasin silmad. Tore oli jälle Marist näha. Vaatasin enda ümber ringi ning mulle meenus, mis öösel juhtunud oli.
See hääl, need külmad sõrmed, mis mu käsi ja pead paitasid... See, kuidas ta minuga rääkis... Kes ta oli? Kuidas ta siia sai?
Väristasin õlgu. Maris vaatas mind endiselt oma murelike silmadega ning ootas minult vastust. Ma polnud kindel, kas öisest külastajast talle rääkida.
"Nägin lihtsalt halba und." Maris ei uskunud vist mind, niiet lisasin: "Ausalt, nägin kuidas üks tundmatu mees mind kiviga viskas. See oli nii hirmus! Tunnen end juba paremini aga süüa ja juua tahaks."
Naine ei uskunud mind vist ikkagi päriselt, kuid noogutas, naeratas ja lahkust toast.
Peale seda, kui too hääl vaikseks jäi, kadusid sõrmed. Tuppa voogas jäist õhku, käis kolks, kui aken vastu raami põrkas. Keegi koperdas ukse juures, käis vali pauk, ma kiljatasin ning kaotasin teadvuse. Järgmine, mida mäletasin oli Marise hääl, kui ta mind äratada püüdis. Aga, kes ta ikkagi oli, see võõras? Too hääl tundus nii tuttav aga ka samas võõras... Kes ta oli?
Kui Maris tagasi tuli ja mul söödud sai, ütlesin talle: "Ma tahaks täna paari inimest näha. Ehk meenub midagi. Kas nad üldse teavad, et mul mäluauk on?" naine noogutas. Jätkasin: "Ma arvan, et esimesena tahaksin näha oma venda ja neid tüdrukuid, kui nad juba nagunii siin on. Kui nad ikka on veel siin?"
"Viin su nõud ära ja kutsun nad siis sisse. Kui midagi on, siis vajuta seda nuppu ja ma tulen, eks?"
Noogutasin ja seadsin end paremini istuma.
Uks läks lahti ja sisse tormasid kolm inimest. Poiss kandis kulunud teksaseid, sinist T-särki ja ketse, mida ma vaid vilksamisi nägin. Juuksed olid tal sama pruunid, kui sel aknapeegeldusel, keda eile jälgisin. Silmad olid noormehel sinist värvi, nägu murelik. Tüdrukutest pikem, kandis kollast kleiti, tal olid ka heledad, päikesekarva juuksed, mis hobusesabasse kinni olid seotud. Silmad olid hallikassinised, kuid ilmselgest nutmisest pisut punased. Teine, natuke lühem neiu, kandis musti retuuse ja tuunikat, mida kaunistas kiri "Keep calm and love yourself". Tüdruku juuksed olid musta värvi, ulatusid vaevu õlgadeni, sirged. Silmad olid tal pruunid, kuid nagu eelmisel tüdrukul, nutmisest paistes ja punased.
Minu paremale küljele tuli poiss, kes arvatavasti oli mu vend. Kollase kleidiga tüdruk istus teisele poole aga mustade juustega neiu jäi voodijalutsi juurde seisma.
"Evelin kallis, on sinuga kõik korras? Meile öeldi, et sul on mälukaotus... Kas sa tead kes me oleme? Kes mina olen?" küsis poiss murelikult.
"Ma arvan, et sa oled mu vend... Kuid ma ei mäleta kahjuks tõesti midagi. Muidu on täitsa hea olla, ainult pea tuikab vahel. Mis su nimi on?"
"Ohh Evelin! See on nii veider, et sa midagi ei mäleta... Mu nimi on Egert ja ma olen su kaksikvend," ahh siis sellepärast oligi ta nii sarnane, sellele tüdrukule aknas... "Mul on nii kahju, et sa midagi ei mäleta. Kõik need mälestused, mis meil koos olid... Sa ei tea oma elus midagi..." poiss keeras pea ära, ta hääl murdus ja pisar jooksis mööda põske alla. Võtsin venna käe enda kätevahele ja silitasin seda.
"Kõik on korras. Küll mulle ka kõik ükskord meelde tuleb," lohutasin Egertit. Vaatasin nüüd tüdrukute poole.
"Vabandust, kui ebaviisakas olen aga... Kes olete teie?"
Tüdruk minu vasakul käel naeratas, pisar voolas silmist, ning alustas rääkimist: "Mina olen Piret. Oleme sinuga sõbrad alates sellest ajast, kui ma seitse aastat tagasi siia kolisin. Ja see on Mari, sinu naaber ja teine väga hea sõbranna."
Naeratasin neile. Mari oli justkui eksinud.
"Äkki ma ei peaks siin olema? See kõik juhtus ju ikkagi minu ja mu venna pärast..." tüdruk hakkas nutma. Piret püüdis teda lohutada, kuid ei suutnud Marit vaigistada.
"On jah sinu vend süüdi! Kui teda näen, annan talle sellise keretäie, et ta ise ka ei usu!" puhises vend vihaselt.
"Sõbrad, rahunege maha. Vabandust selle pärast Evelin... Ja esiteks, Egert, see pole kindel, et Tanel süüdi on. Pealegi, isegi kui ta on selle kõige taga, ei ole rusikad lahenduseks. Teiseks, Mari, see pole sinu süü, see mida teeb sinu vend, on tema asi, sina pole selles süüdi. Okei?" üritas Piret teisi rahustada ja lepitada.
"Kes on Tanel?"
Hetkeline vaikus. Kõik vaatasid mulle otsa. Mustade juustega tütarlaps avas oma suu ja hakkas katkendlikult selgitama: "Evelin... Tanel on minu vend... Ta käib nüüd sinu klassis... Ja noh, te ei saa eriti hästi läbi... Me kahtlustame teda sinuga juhtunus... Sest noh, ta on ka varem sulle liiga teinud ja... Anna andeks. Ma saan aru, et see on suur asi ja võib olla tahad sa aega mõtlemiseks ja nii... Aga kui sa ei taha mind näha, sest olen tema õde ja olen samamoodi süüdi, siis ma võin ka ära minna."
Ma olin juba pikemat aega vaikinud. Süütunne ja kurbus aina kasvasid tüdruku silmis. Lõpuks ei suutnud ta enam oma pisaraid kinni hoida ega vaikust taluda ning avas suu: "Ma peaks nüüd vist minema..." Mari astus nuttes ukse poole.
"Oota, ära mine. Ise te ütlesite, et see on ainult kahtlus. Pealegi ma ei mäleta teda ega midagi sellest, mis varem juhtunud on või mida ta mulle teinud on. Sa tundud väga tore olevat ja sa tulid mind vaatama. Hoolimata sellest, et sa end süüdistad, tahtsid sa ikkagi mind näha, muretsesid minu pärast... Ja sellisest sõbrannast ma ilma jääda ei kavatse, tulgu meie vahele kasvõi sada poissi."
Piret, Egert naeratasid ning Mari hakkas nüüd õnnest nutma, tuli minu juurde, kallistas mind kõvasti. Mõni sekund hiljem liitusid meiega ka Egert ja Piret. Hoidsime üksteist kõvasti ning pikalt teineteise kaisus.
Vend rääkis meie perest, kuid mulle olid need vaid tundmatud nimed. Tüdrukud rääkisid mulle koolist, moest, poistest. Sain teada ka, et Piret, too kuldsete juustega kaunitar, oli hiljuti haiglast välja saanud. Mari rääkis oma vennast ja sellest, milline ta välja näeb, et ma teaksid ette ära ja saaksin vajadusel neile teada anda. Mari pidi hakkama koju minema ning ka Egert ja Piret lahkusid. Vend tahtis küll veel siia jääda, kuid ütlesin talle, et mingu koju ja puhaku. Tuba täitus vaikuse ja minu mõtetega kohe, kui teised läinud olid.
Niiet süüdistati Tanelit, Mari venda. Huvitav, kas tema käiski siin? Aga miks ta peaks? Ta olevat mulle ju varemgi liiga teinud... Aga ehk tal hakkas minust kahju? See võõras, kes siin käis ju vabandas ja lubas hiljem selgitada...aga miks mulle üldse liiga teha? Kõik see on ikka nii keeruline... Kas tema oligi see, kes minult mälu võttis või oli see keegi teine? Kui nii siis, kes ja miks seda tehti?! Kas öine külastaja oli sama, kes mu siia tõi või oli too inimene hoopis süüdlane?
Maris tuli kandikuga ja tõi õhtusöögiks kartuliputru.
"Maris, kui kaua ma siin olema pean? Kas ma koju ei või minna?" küsisin naiselt.
"Sa peaks veel paar päeva siin olema ja siis vaatab edasi. Kui peahaava ja mäluga paremaks läheb, siis ikka võid koju saada. Aga pea meeles, et kohe kooli tormata sa ei saa ja pead ikkagi puhkama ja rahulikult seda kõike võtma."
Noogutasin ja sõin edasi. Maris justkui kibeles midagi ütlema, niiet vaatasin talle ootavalt otsa.
"Sulle saadeti natuke aega tagasi suur kimp roose ja karp komme. See oli see mees, kes su siia tõi, kuid oma nime ta endiselt avaldada ei soovinud. Toon kohe lilled ja kommid siia... Näe siin nad ongi. Kaart on ka. Äkki on seal midagi selle salapärase mehe kohta kirjas??"
Vaatasin roose, siis kommikarpi, jälle roose, siis Marist.
"Need on mulle?" imestasin, "Kellelt?"
"Ma ei tea kullake. Aga on ikka põnev ja salapärane! Aga noh, ma jätan su nüüd siia oma varandust avastama. Ära kauaks üles jää! Homme tullakse analüüse tegema. Räägi siis mulle ka, mis teada said."
Maris lahkus, kuid ma ei kuulnud seda. Jälgisin ainult oma lilli ja maiustusi.
Äratus! Seal pidi ju kaart olema! Ehk saab asi selgemaks?
Võtsin rooside vahelt väikese kaardikese ja lugesin.
"Ilusat paranemist Evelin!
Tulen sind homme vaatama.
Ole siis tubli!
Salapäraselt inimeselt kaunitarile!"
----------------------------
