Neljapäev, 19. aprill 2018

XXVI peatükk Selgitused

XXVI peatükk

Selgitused


    Kell oli pool kolm kui koju jõudsin. Vahepeal oli aga vihma sadama hakanud ja ma sain läbimärjaks.
    Snake... Kuidas? Miks? Ta ei tundunud üldse "paha kuti" materjal. Pigem vastupidi. Tema ju kaitses mind ja astus minu eest välja... Hoolis ja hoolitses... See pole okei! Mis toimub?!
    "Hei Evvu! Ohh! Sa oled ju läbimärg! Tule ruttu tuppa sooja!"
Egert... Just teda mul praegu vaja ongi. Kaksikute värk... Ja hiljem helistan Martinile. Kõik saab korda ja selgeks. Jah!
    "Jaa, tšau. Sul on täiesti õigus venna. Saan ma sinuga hiljem natuke rääkida?"
"Muidugi, kasvõi kohe. Milles asi?" uuris poiss kohe murelikult.
"Kas sa mulle kuuma teed võid teha? Ma lähen ja vahetan senikaua riided ära ja siis alles räägin sulle midagi. Sobib?"
    Egert tegi mulle kalli ning saatis mu mõtlikul ilmel üles, minu tuppa. Sinna jõudnud vahetasin märjad riided kuivade vastu ja ronisin teki alla sooja. Mõtlesin, et saadan Martinile sõnumi, et mul on kõik korras ja ma helistan talle hiljem, kuid mu mõtted tiirlesid äsja juhtunu ümber ja ma ei teinudki seda. Peale Sõõrikukohvikust põgenemist olen küll saanud asjade üle järgi mõelda aga endiselt oli küsimusi, millele ma poisi käest vastuseid veel ei olnud saanud.
    Olin ajataju täielikult kaotanud kuni Egert tassiga mulle nina alla tungis, et tähelepanu saada.
"Palun. Kuidas sul on? Näed päris haige välja," sõnas vend. Turtsatasin tema komplimendi peale ja Egert võttis mu kaissu, et mul veelgi soojem hakkaks. Jõin vaikides teed. Vend muutus kärsitumaks ja ma alustasin.
    "Sa ju tead, et kogu see jama algas, kui Lannusted siia kolisid ja ma Snake'i... khmkhm... ja Rick'iga kohtusin. Noo, et Tanel mu ära röövis ja hiljem tegite te ju Ricki ja... Snake'iga sama. Siis sattusin haiglasse... Sellest ma tegelikult rääkida tahtsingi. Ma pole sulle päris kõike..."
"Mis mõttes? Mille sa rääkimata jätnud oled?? Kas Tanel käis veel seal?! Kas ma..! Oih... Vabandust. Jätka palun," tõmbas Egert end tagasi, kui mu kurjustavat pilku nägi.
"Kuhu ma nüüd siis jäingi. Ah jaa. Nimelt, kui ma haiglas olin juhtus päris mitu veidrat olukorda. Seda sa ju ometi tead, et mulle toodi salapärase mehe poolt lilli ja komme? Igatahes oli see mees Rick. Tema mu sinna haiglasse ka viis. Aga see pole kogu tõde. Seal olles külastas mind ka öösel keegi ja selleks polnud ei Rick ega Tanel. Esimesel ööl mida ma mäletan külastas mind keegi mees, kes ütles, et ta võttis minult mälu. Tänu Martinile ma tean, kes see oli. Martin on too poiss haiglast. Said aru ikka, eks? Tore. Igatahes. See röövel oli Marko. Ta oli Taneli üks käsilastest aga tuli välja, et poiss mängis topelt mängu. Tol hetkel ei täitnud ta Taneli käsku..." mu hääl katkes, kui mõistsin, mida edasi ütlema hakkasin. 
    Snake... Ta täitis Snake'i käsku...
"Mida sa ajad? Kes see oli siis? Mis juhtus? Miks sa kõike nii keeruliseks ajad? Evelin?"
Oeh. Kuidas ma seda talle nüüd siis ütlen? Kas ma üldse suudan seda valjult välja öelda...? Kas ma üldse tohin sellest kellelegi rääkida?
    Mind äratas mu mõtetest telefon. Mulle tuli sõnum.
"Oota korra," ütlesin vennale ja võtsin mobiili.
"Evelin! Kuidas sinuga on? Kus sa oled? Ega sa selles kellelegi rääkinud pole? Palun vasta mulle. Ma ei jõudnud sulle kõike veel rääkidagi ju. Loodan, et sul on kõik korras aga helista mulle esimesel võimalusel!"
    Martin... Kuidas ta nii täpselt seda ajastada oskas? Ma oleks just kõik Egertile ära rääkinud. Ma oleks kõik ära rikkunud... Ma.. Ma oleks Snake'i nime öelnud... Ja kui Snake oleks seda kuulnud...
"Evelin? On kõik ikka korras? Kes see oli?" uuris vend kohe.
"See oli Martin. Ta palus, et talle kohe helistaskin. Võiksid sa mu mõneks ajaks omaette jätta?"
"Noo aga sul jäi jutt pooleli ja..." protesteeris vend.
"Hiljem! Palun! See on väga pakiline. Ma hiljem räägin sulle."
"Mhh. Olgu."
    Poiss tõusis ja lahkus. Uksel vaatas ta korra tagasi. Jõin oma tassi tühjaks ja valisin Martini numbri.
"Tšau!"
"Evelin! On sinuga kõik korras? Võin ma sinna tulla?" küsis ta kohe.
"Ma tuleks parema meelega sinu juurde... Või saad sa seda telefonis ka rääkida, mida varem ei jõudnud?"
    "Ei, jaa. Ma võin kohe ka rääkida. Lühidalt siis. Sa tead, et Rick ja Snake töötasid koos Taneli vastu. Õigemini nende boss töötas... Ja tänu Snake'i suure suu tõttu sai ta teada, et Tanel sind jahib ja bossil tuli mõte sind ära röövida. Ta polnud kunagi varem nii lähedal Taneli kätte saamiseks ja sa olid parim valik, kuidas... Vabandsut, kaldun teemast kõrvale. Igatahes sai Tanel sellest teada ja püüdis sind igati kaitsa, kuid Marko reetis ta. Tänu Markole leidsidki Snake ja Rick su üles ja selle kaabaka plaan hakkas ülesmäge minema. Aga siis juhtus üks väike äpardus... Sind ei pidanug keegi süstima. See mälu ära võtmine.. Seda ei pidanud juhtuma. Nad ei tahtnud sind sellesse nii sügavalt segada... Sa pidid ainult natuke valuvaigisteid saama. Marko ajas süstlad segi ja kui su kehasse see aine sattus... Sul oli arvatavasti millegi vastu allergia ja Rick tõi su kohe haiglasse. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Mälu kadus sul küll paariks päevaks, kuid... Snake oleks Marko seal kohapeal maha löönud. Evelin. Snake pole halb, ta täidab vaid käsku. Neil oli oma kambaga pikemat aega Taneliga mingi kana kitkuda ja nende boss nägi sinuga mingit võimalust see vimm lõpetada. Sa olid lihtsalt valel ajal vales kohas. Mul on kahju. Snake'il ka. Ma olen kindel, et ta räägib sulle sellest kunagi. Varsti. Ma olen täiesti kindel selles."
"Oota... aga... Miks ma sellest kellelegi rääkida ei tohtinud siis? Ja Snake... Miks ma talle midagi öelda ei tohi? Miks ta ei tohi teada, et ma tean?"
"Ohh, Evelin. Mitte keegi ei tohiks sellest teada. See on klannide vaheline asi. Pealegi, ma arvan, et ta tunneks end veelgi hullemini, kui sa peaks talle mainima, et tead. Ta ei suudaks seda süüd ja sinu pilku taluda. Sa ei tohi seda välja näidata. Saad aru?"
"Ohh. Saan küll aru jaa... Aga mida ma nüüd siis teed? Keda usaldada? Kuidas edasi? Kellega ma suhelda võin üldse? Tohin ma kellelegi kogu lugu rääkida? Ma pean selle enda seest välja saama kuidagi!"
    Vaikus.
"Tead. Ma arvan, et oota pisut ja lase asjadel maha jahtuda. Küll kõik laabub. Tanel pole sulle kordagi halba soovinud ja seda pole ka keegi teine teinud. Eks see jääb ju sinu otsustada, keda usaldad ja mida edasi teed. Ma loodan lihtsalt, et sa kõigile seda ei pasunda ja valid hoolega kellele oma loo räägid."
"Jah. Sul on õigus. Aitäh sulle. Tšau!"
    Panin kõne kinni ja heitsin pikali. Pea käis ringi ja süda tagus meeletult.
Ma oleks praegu nii suure vea teinud! Ma oleks Snake'i süüdistanud asjade eest, mille üle tal võimu polnud. Asjade üle, mida ta isegi ei teinud! Ta pole ju mulle midagi halba teinud. Oeh. Miks mul küll selline elamuste rohke elu peab olema? Miks mul ei võiks tavaline elu olla, selline nagu Piretil näiteks? Nagu kõigil teistel... Oeh jah. Aga eks muidu olegi ju igav.
    Lamasin voodis veel mõned minutid kuni tassi alla viisin, et see puhtaks pesta ja ka ise pessu minna.
Ja nüüd? Laseme elul rahulikult edasi kulgeda nii nagu midagi poleks vahepeal juhtunud.




----------------------

Neljapäev, 18. jaanuar 2018

XXV peatükk Mida?!

XXV peatükk

Mida?!


    "Mäletad, kui ma kirjutasin sulle, et püüan iga hinna eest jälile saada sellele salapärasele tüübile, kes sind külastas ja sinult mälu röövis? No ma olen üsna kindel, et tean kes selle taga oli ja kes see tüüp on!"
Lõpuks!! Kas ongi nüüd käes see aeg, kui ma saan kõik teada? Nüüd ma saangi viimaks oma küsimustele vastused! Lõpuks ometi saan rahulikult edasi magada!
"Noh?! Mida sa ootad? Räägi juba! Mida sa tead?! Kes see oli??" käisin Martinile peale, ise põnevusest peaaegu toolilt alla kukkudes.
"Olgu, olgu," naeris poiss. Ma polnud vist kunagi varem nii kärsitu olnud ja vaatasin Martinile põlevil silmil vastu. Noo kaua veeeeeel! Räägi juba!
    "Sa rääkisid, et kahtlustad kogu selle jama taga Ricki ja Tanelit eks? No selles mõttes on sul õigus, et Rick tõi su haiglasse ja kinkis ka need lilled ja kommikarbi aga rohkemas ta väga rolli ei mänginud. Ja Taneli roll oli üldse omamoodi aga..."
"No mis? Mis aga?! Aga, kes ikkagi minult mälu röövis? Kes öösel mu palatisse sisse murdis? Räägi nüüd juba!"
"Rahu, Evelin! Rahu. Küll ma jõuan sinna ka. Aga Tanel see polnud. See ongi kuidagi veider aga ta pole sulle selle koha pealt sõnagi valetanud. Tema sellesse ei puutu. Mälu ta sinult ei võtnud aga samas ei tee see teda ka üdini heaks. Aga see tema käsilane... Noo see Margus... Või ei... Marten..."
"Marko!"
"Jah. Just tema! Marko.. Muidugi! Aga ega ta seda kõike omast tarkusest ka ei teinud..."
"Tanel ikkagi jah?! Tema andis käsu ja siis poiss jooksis ja..."
"Mitte päris..." segas Martin minu jutule vahele.
"Mis mõttes?"
"Noo. Ütleme nii, et käsu andja oli keegi teine... Keegi ootamatu... Ma ise olin ka tükk aega sõnatu... Sest nagu ma juba varem ütlesin, siis Tanel see polnud ja tema siia ei puutu aga... No ma ei tea, kas on ikka hea mõte ta nimi avaldada aga samas... Sa ju väärid tõde ja puha ja..."
    Tekkis pikk paus. Martin pomises omaette. Mina muutusin aina kärsitumaks. Õhk meie ümber muutus aina paksemaks. Pinged meie vahel tõusid ja tõusid kuni ma lõpuks suu lahti tegin.
"Noo..?" uurisin poisilt vaikselt. Martin kogus end, hingas sügavalt sisse ja ütles: "Olgu. Sul on õigus. Ma ei peaks laskma sul niimoodi praadida. Sul on õigus teada aga pea meeles, et mina pole milleski süüdi! Mina ainult uurisin ja leidsin sellise info. Mis on küll üsna vettpidav ja õige aga samas..."
"Aitab! Ära häma ja räägi asjast! Muidugi ei süüdista mina sind milleski. Miks ma peaks? Mida sa ajad?"
"Ole kena ja pane see tass nüüd rahulikult lauale," ütles poiss ning kummardus mu poole, et noad minu käeulatusest ära võtta.
"Mis toimub...?"
"Turvalisus ja ohutus ennekõike."
    Ma ei saanud enam midagi aru. Mis toimub? Mis tal viga on? Mida ma tema meelest tegema hakkan? Rääkigu parem ära juba, muidu ma tõesti ei vastuta oma tegude eest...
"No aga räägi nüüd palun ja ära käitu nii imelikult. Tundub nagu sa üritaksid öelda, et mu oma vanemad röövisid mult mälu... Nad ei teinud seda ju..?"
"Ei, ei, ei. Seda mitte."
"Aga räägi siis!" käisin poisile peale. Mu kannatus oli katkemas.
"Olgu. Aga kui ma sulle ta nime ütlen, siis sa ei tohi seda kuidagi välja näidata, et tead mida see inimene sulle tegi. Nagu sa ei teaks midagi. Sul pole õrna aimugi. Veel parem, kui sa isegi ei uuriks ega tahaks teada saada... Sobib? Sa pead seda mulle lubama!"
    Asjalood muutusid iga hetkega aina segasemaks ja mul tekkis väike hirm. Appi! Pidin ma siia tulema? Kodus oleks praegu nii hea olla... See kisub nii halvaks... Mis toimub?! Võta end kokku Evelin! Sa tahad teada, kes see oli! Kellel oli julgust sinuga nii teha! Aga miks Martin nii käitub...? Ohh jah...
"Olgu. Jaa. Ma luban. Räägi juba!"
Poiss võttis mul kätest kinni ja vaatas mulle oma heleroheliste silmadega otsa. Tema prillid olid ninale vajunud.
"Snake..." sosistas ta ja langetas pea.
"Mis? Ma ei kuulnud sind. Mida sa ütlesid? Kes see oli?"
"Snake. See oli Snake, Evelin. Mul on nii kahju ja ma tean, et sul on raske seda uskuda... Mul oli ka, aga... Aga kogu selle jama taga on just nimelt tema."
    Mida?! Snake? Ei või olla! Ei! Ei! Ei! Ei saa! Nii ei saa lihtsalt! Kas ma kuulsin ikka õigesti? Snake?! See ei saa tõsi olla... Ma... Mida?!
"Evelin?"
"Ma pean minema...Ära muretse... Ma ei murra meie lubadust... Lihtsalt... Ma... Ma pean... Ma pean minema... Aitäh... Tšau... Ma... Ma võtan ühendust..."
SNAKE?!





----------------------

Kolmapäev, 17. jaanuar 2018

XXIV peatükk Sõõrikukohvik kell 13.00

XXIV peatükk

Sõõrikukohvik kell 13.00


    Mis heli see veel on? Kes või mis julges minu und segada? 
Avasin vaevaliselt oma silmad. Püüdsin kindlaks teha, kust see saatanlik heli tuleb või mis seda tekitab. See oli mu telefon.
    "Jaa? Evelin kuuleb."
"Ohh, lõpuks! Tundus, et sa ei võtagi vastu... Martin siinpool muidu. Ega ma sind üles ajanud? Või noh... Kui ajasin siis vabandust aga... Ma lihtsalt PIDIN sinuga kohe rääkima! Ma olen kindel, et sa ei kahetse seda, et su üles ajasin! Ma nimelt leidsin natuke infot, kuid sellest siis, kui kokku saame. See pole päris telefoni jutt..."
"Oota nüüd korra. Tee väike paus ja hinga rahulikult sisse-välja," katkestasin poisi jutuvada, ise alles unesegasena telefoni kõrvaääres hoides.
"Olgu, olgu. Sul on õigus. Vabandust! Igatahes on meil vaja kindlalt kokku saada! Täna! Aga kuna minul on infot sulle edasi anda, siis on sinul see AU aeg ja koht välja valida. Jätan sulle natuke ka mõtlemise aega aga helista või kirjuta, kui oled otsuse teinud! Tšau!" 
"Aga..."
Piip-piip-piip.
    On ikka kutt... Huvitav, mida ta leidis, et ta sellest nii õhinas oli...
Niimoodi mõtiskledes otsisin kapist omale mugavaid riideid ja proovisin oma pruune kiharaid normaalsemasse soengusse saada. Lõpuks suutsin nad kuidagi hobusabasse seada.
    Nii. Viimaks ometi olen ma valmis. Aga kus me kokku saame..?
"Ja kuhu sina end niiviisi sätid? Kell on alles kümme ja juba oled kuskile minemas?"
Äkki läheks Sõõrikukohvikusse...?
"Halloooo! Maa kutsub Evelini!"
Samas... Viimane kord ei lõppenud see kuigi hästi...
"EVELIN!"
"Ah? Mis? Oi.. Tere Egert! Mis sina siin teed? Kuidas sa siia said..?" võpatasin venna puudutuse ning valju hääle peale. Hetkega olid mu mõtted laiali aetud.
"Mis mina siin teen? Mida sa ise teed? Uksest tulin muidugi. On sul kõik ikka korras? Vajad ikka puhkust? Mida sa üldse sel varajasel tunnil teed? Tavaliselt sa magad kelle kolmeni ju... Oled minemas kuskile? Sa tead ju, et see ei tõota head, Ev. Pealegi ei lase ma sind kuskile!"
"Rahu venna. Ma lähen Martiniga kokku saama. See on see poiss, kellega haiglas kokku sain."
Egert vaatas mind kahtlustavalt: "Saad sa teda usaldada? Kas äkki peaksin ma ikkagi sinuga kaasa tulema? Nii igaks juhuks..."
"Praegu oled sina see, kellel usaldusprobleemid on! Ma saan endaga väga hästi ise ka hakkama. Aitäh! Pealegi on mul telefon kaasas."
"Eks me oleme näinud jah, kuidas preili endaga hakkama saanud on..." pomises vend nina alla.
"Kuidas palun?! Ei noh. Aitäh tõesti! Jäta mind nüüd üksi! Ma pean mõtlema."
"Ma ei mõelnud seda nii... Aga olgu... Sinuga pole mõtet vaielda, kui juba midagi pähe võtnud oled... Ole palun ettevaatlik..."
    Oeh... Lõpuks.. Nii, aga kuhu ma nüüd siis jäin? Mida ma tegema pidingi... Ah jaa. Kohtumispaik! Ja aeg tuleb ka kindlaks määrata! Hmm... Kuna see on ikkagi minu otsustada, siis... Sõõrikukohvik ja kell 13.00! Tehtud!
Jalutasin toas veel mitu korda edasi-tagasi ja mõtlesin kõigele, mis juhtunud oli. Kõhukorin oli seekord see, mis mind mu mõtetest äratas.
    Kell pool kaksteist jõudsin uuesti oma tuppa ja saatsin Martinile sõnumi: "Sõõrikukohvik kell 13.00". Aeg lendas ikka märkamatult kiiresti ja juba oli aeg end sättima hakata.
"Tšau! Kus mõnel ikka läks kaua aega selle kohale ilmumisega," naljatles poiss, kui mind tervituseks embas.
"Eks ta ole jah, kui sul nii põnev elu on. Pealegi. Ma ei jäänud nii palju hiljaks," naersin ka ise.
"Aga millest sa siis nii hädasti rääkida tahtsid, et ei kannatanud isegi homseni oodata ja pidme kuskil väljas kokku saama?"
"Seoses sellega. Lähme kõige pealt sisse ja võtame alustuseks paar sõõrikut ning kuuma šokolaadi. Nüüd istu. Rahu. Küll ma räägin sellest ka, miks sa siia tulid. Ja mis informatsiooni mul sulle on. Kuula siis."




----------------------

Esmaspäev, 4. detsember 2017

XXIII peatükk Küsimustemeri

XXIII peatükk

Küsimustemeri


    Nagu arvata oli, olid kõik mu kallid pereliikmed ja sõbrad suure segaduse tekitanud. Samas ei saanud ma neid ka süüdistada. Eks ma oleksin ise samas olukorras täpselt samamoodi reageerinud. Kui mitte hullemini. Olin just ju voodist ärganud, kui juba jälle ära läinud. Emal olid kindlasti närvid püsti... Ega see midagi head ei tähendanud, kui Egert ja Toomas mulle jooksujalu järgi tormasid.
    "Evelin, kulla laps! Ära enam kunagi mulle nii tee! Sa ei tohi niimoodi ära tormata! Ise pole korralikult puhanudki veel! Sa ei kujuta ettegi, kui mures me kõik sinu pärast olime!" kurjustas ema minuga. Vanaema noogutas ja embas mind kõvasti.
"Rahunege nüüd siis kõik maha. Minuga on ju kõik korras! Ärge muretsege nii palju," ütlesin neile naeratades.
"Kõik on nüüd möödas ja me saame jälle vanaviisi edasi elada."
    Võtsin üleriided sejast ja läksin suurde tuppa. Tahtsin just diivanile istuda, kui kogu kamp mind kallistama tormasid.
"Evelin... Kuule... Kus Toomas on? Ta tuli ju ka sind otsima koos Egertiga. Ja Snake on ka kadunud... Kus nad on? On Toomasega kõik ikka korras?" uuris Piret minult vaikselt. Itsitasin natuke.
Õige küll. Minu vend ja parim sõbranna. Ei tohi ka kordagi ära kaduda ja juba on asjad käest läinud. Huvitav, kui tõsised neil asjad juba on...
"Ära muretse, sinu printsiga on kõik korras. Küll ta ka varsti jõuab."
Piret punastas mu vastuse peale ja ajas kohe tagasi, et millest ma räägin ja talle mu vend ei meeldi aga seda sädet, mis nende vahel oli, nägi ka pime mitme kilomeetri kauguselt.
    "Evelin. Kas ma saaksin sinuga natuke omavahel rääkida?" küsis Mari ettevaatlikult.
"Jaa, ikka. Mis sind vaevab? Või oota... Ega sa ometi arva, et ma sinuga pärast sellist seiklust enam suhelda ei taha? Ära seda küll arva," ütlesin tüdrukule ja kallistasin teda.
"See on küll tore uudis. Üks mure vähem ikkagi," rõõmustas ka sõbranna.
"Aga tegelikult tahtsin ma Taneli kohta küsida... On temaga kõik ikka korras? Mul on nii kahju kogu selle jama pärast, mida sa oled tema pärast pidanud läbi elama Evelin..."
"Rahu, rahu," katkestasin ma teda kohe.
"Sinul pole küll vaja vabandada ja Taneliga on ka kõik korras. Ütlesin ju, et kõik on hästi. Ma mõtlesin seda kõige ja kõigi all. Ma pole teda küll oma silmaga näinud, aga ma usaldan Ricki. Tema sõnul pidavat poisiga kõik korras olema, niiet ma ei muretse. Ta ei pidanud mind enam kuigi palju tülitama aga sinuga suhtlen ma ikka edasi. Me oleme ju parimad sõbrannad!" Kallistasin Mari ja püüdsin teda lohutada.
"Ära lihtsalt muretste nii palju. Eks?"
"Sa oled lihtsalt parim Ev! Aga ma peaksin nüüd vist koju minema. Tanel peaks ka varsti jõudma," ütles Mari mind veel viimast korda emmates ja läks esikusse.
    Kui Mari oli ära läinud, jutustasin teistele, mis juhtunud oli ning kui ohked ja ahhetused liialt valjuks läksid, tuletasin neile meelde, et minuga on endiselt kõik korras. Ja mis kõige parem - kogu see hullus oli viimaks läbi! Ema tahtsi küll mul naabrite, eriti Mariga rääkimise ära keelata ja vanaema süüdistas ennast, et oli meid üldse kooki viima saatnud, kuid tõin nad üsna kiiresti mõistusele.
"Me oleme Mariga parimad sõbrad ja meie kolmikut on võimatu lõhki rebida!" ütlesin emale kogu selle jutu peale. Piret oli minuga nõus ja emal ei jäänud muud üle, kui alistuda.
"Olgu, olgu, aga sa pead ettevaatlikum olema. Ma ju armastan sind Evelin ja ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks."
    Õhtul kirjutasin ka Marile ja rääkisin talle kogu loo ära. Ta oli täielikult shokeeritud kõigist detailidest ja,  mis kõik ikkagi juhtunud oli. 
"Ma olen isegi natuke kade su peale Evelin. Sul on nii põnev elu!"
Kas ma just ise seda sorti põnevust oleksin tahtnud, aga Maril oli õigus. Mu elu oli tõepoolest väga põnev.
    Voodis pikutades ja kõige üle järele mõledes ei suutnud ma kuidagi Ricki naeratust unustada. Kallistustest rääkimata.
Oli see võõras tõesti tema? Aga miks? Ta oleks võinud seda mulle ju öelda... Kes mind siis ikkagi haiglasse viis? Kes minult mälu võttis? See polnud ju Tanel.. Ei. Tema see tõepoolest polnud aga... Ega see ometi Rick olnud... Ega ju? Ma ei suuda enam nii edasi elada! Ma pean kõik viimse detailini teada saama! Algusest lõpuni! Kogu loo. Ma lihtsalt pean!
    Natuke hiljem ma juba magasin.




---------------------------------

Esmaspäev, 1. mai 2017

XXII peatükk See on viimaks läbi?

XXII peatükk

See on viimaks läbi?


    "Snake! Snake, kus sa oled?"
Kõik mu ümber oli pime. Miks siin kõik nii pime peab olema?! Kuhu Snake kadus?! Jooksin tühjuses edasi otsides oma kaaslast. Ühel hetkel kuulsin aga kellegi samme lähenemas kui...
    "Ai!" must kogu jooksis mu pikali ning kukkusin külmale põrandale valust oiates.
"Evelin? Mida sina siin teed?"
"Sind otsisin." vastasin Rickile, kui too mu püsti aitas. "Miks sa ise siin oled? Mida sa teed siin? Kus Snake ja Tanel on?"
"MIDA!? Snake tuli siia?? No muidugi, tema tõigi su siia jah? Pagan küll! Tule! Ma viin su siit minema. Hiljem selgitan. Lähme. Kohe!" kamandas mees.
"Aga..."
"Ei mingit 'aga' Evelin! Me läheme ja kohe! Ma saadan su välja ja sina lähed koju. Ma pean Snake'i üles otsima ja ss tuleme sulle järgi ja mis Tanelisse puutub.. Ütleme nii, et tema sind enam ei tüüta."
"Aitäh Rick. Kõige eest aga ma ei jäta sind ega Snake'i siia! Ma ei lähe ilma teieta mitte kuhugi!"
"Kas sa ise ka ennast kuuled või? Mis sa laps vaidled. Alles said voodist välja ja oma jalgadele ja nüüd tuled kangelast mängima?! Ole ometi mõistlik. Elu ei ole mäng. Sa lähed koju ja jutul lõpp!" lausus Rick juba üsna pahaselt ning võttis minust kinni ja hakkas liikuma kuskile.
    Olime natuke pimeduses kõndinud, kui mees minust lahti lasi ja seina täie jõuga lükkama hakkas. Natukese aja pärast tuli välja, et see oli hoopis uks ning väike valgusekiireke valgustas minu taga olevat seina. Keerasin end seina poole, et ümbrust vaadata, kuid kahetsesin seda kohe. Iga hetkega tuli aina rohkem valgust, mis tõid esile verised seinad, põrandad, kuulid ja tühjad salved. Kaugemal lamas vereloigus ka üks kogu. Külmavärinad jooksid mööda selga, kui end ukse poole tagasi keerasin, et seda õudust enam nägema ei peaks. Selleks ajaks oli Rick ukse just nii palju avanud, et mõlemad välja pääseksime.
    "Tule nüüd. Meil pole palju aega." utsitas mees mind takka.
"Evelin! Kus sa oled?!" kostis hoonest, millest olime just Rickiga väljunud.
"Egert? Mida tema veel siin teeb?? Evelin? Mida su vend siin teeb?!" oli Rick segaduses ja pahane.
"Noh.. Tegelikult peaks Toomas ka olema.." pomisesin nina alla.
"MIDA?! Mis sul arus oli?? Kujutad sa ette ka, mis juhtunud oleks kui...!!"
"Vabandust aga ma juu kuulsin püssi pauku ja mõtlesin, et sul on abi vaja ja..." õigustasin end.
    Mehe ilme leebus ning ta võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind: "Ohh sind küll. Anna andeks. Ma tean, et sa muretsed aga pole mitte mingit põhjust. Sa ei peaks üldsegi siin olema praegu. Ja see pauk, mida sa kuulsid.. See oli shampuse pudeli tekitatud. Me sõlmisime Taneliga vaherahu ning tähistasime mitme aastakümne vägikaika maha matmist. Tanel lubas sinust ka eemale hoida või seda vähemalt proovida. Poiss on sinusse ikka tõsiselt ära armunud aga ta lubas, et ei tee sulle viga ja hoiab distantsi, kuni asi vaibub. Niiet kõik laabub."
"Päriselt?? Sa tahad öelda, et kogu see õudus on läbi?! Lõpuks!" hüüdsin vaimustunult ning kallistasin Rick'i tugevalt.
    "Evelin?! Evelin!! Siin sa oledki!" rõõmustas Egert, kui oli pea ukse vahelt välja pistnud ning mind märganud.
"See on läbi!! See on viimaks läbi, Egert!! Läbi!!" karjusin õnnelikult ning jooksin venda kallistama.
"Läbi? Tõesti? On see päriselt ka läbi?? See on juu suurepärane!!" rõõmustas ka kaksik.
    "Ma lähen otsin teised üles aga teie minge koju. Sobib?" uuris Rick. Ma ei suutnud millestki muust mõelda, kui et see on viimaks läbi.
"Muidugi. Oota korra.. Toomas leidis Snake'i üles. Kas ütlen neile ka, et nad koju tuleks?" küsis Egert mehelt, mispeale too noogutas ning vend telefoni välja võttis, et Toomasele rõõmuudist teatada.
    "Lähme nüüd koju." ütles Rick ning istusime autosse ja hakkasime sõitma. See on tõesti läbi. Kas viimaks hakkab mu elu paika loksuma? Nüüd tuleb ainult helgema tuleviku poole liikuma hakata! Kõik saab korda! Peab saama.




---------------------------------

Esmaspäev, 13. märts 2017

XXI peatükk Ma lähen sisse!

XXI peatükk

Ma lähen sisse!


    "Evelin!"

Astusin oma pere ja sõprade juurde, kes kohe, kui mind märkasid, mu oma embusesse haarasid.
"Kuidas sa end tunned? On kõik hästi? Tahad sa süüa? Tooge talle vett!" hüüdsid hääled läbisegi. Kui askeldamine viimaks mu ümber lõppes, sain lõpuks sööma minna ja tarisin ka Egerti endaga ühes, sest vend oli mitmendat päeva söömata.
    "Snake, kas ma saaksin sinuga omvahel rääkida?" uurisin mehelt, kui kõhu olin täis näsinud. Läksime siis koos minu tuppa tagasi. Teel sinna tegime mitmeid peatusi, sest jõud polnud veel täielikult taastunud. Snake toetas mind päris mitu korda kuni me lõpuks kohale jõudsime.
"Sa tahtsid millestki rääkida?" küsis mees kui ukse oli sulgenud.
"Mhm. Kas sa oskad mulle öelda kuhu Rick läks ja miks ta kauemaks siia ei jäänud?"
"Ahh, et siis selles on asi," naeris Snake mu küsimuse peale. "Tead, Rick on selline huvitav isiksus, et mitte kunagi ei tea keegi, mis ta peas toimub. Ma imestasin ise ka, kui teada sain, et ta sulle lilli ja komme haiglasse tõi aga ometi ise kunagi kohale ei tulnud... Evelin? Mis juhtus?"
Kobasin ettevaatlikult voodi poole ja kukkusin  imestunult sellele.
Rick... Kas Rick oligi tõepoolest see salapärane võõras? Aga miks ometi...?
    "Evelin? On kõik korras? Tahad sa vett?" uuris Snake murelikult.
Rick tõi mulle lilli! Rick päästis mu Taneli käest ja on nüüd jälle kadunud! Tema oligi see mees kellega ma pidin palatis kokku saama! Tema murdiski sinna ruumi sisse kus ma olin. Aga kus ta nüüd on?? Miks ta ära läks?? Ja see naeratus mille ta mulle saatis... See naeratus...
"Snake. Kus Rick on?" küsisin nii tungival häälel kui suutsin.
"Evelin... Mis juhtus...?"
"Kuhu ta läks? Ütle mulle! Kohe!"
"Ma tõesti ei tea aga..."
"Aga mis?" hüüdsin kärsitult.
"Ma võib olla tean kuhu ta minna võis... Kas sa tahad, et ma viin su sinna?"
Ma näen teda kohe. Ma saan tead, mis toimub ja miks. Ma pean minema!
"Jah! Panen kiirelt omale midagi paremat selga ja lähme!"
    Astusime teiste juurde ja kui uksest välja minema hakkasime, tuli Egert meie juurde ja küsis: "Ja kuhu teie kaks lähete? Ma ütlesin sulle õeke, et ei jäta sind enam. Ma tulen ka!"
"Ei, Egert, pole vaja. Tuleme varsti tagasi ja mul on telefon ka kaasas, kui midagi on," rahustasin venda, sest teda polnud küll sinna minu ja Ricki juurde vaja.
    Suutsin lõpuks vennale aru pähe panna ning saime Snake'iga liikuma hakata. Autosõit tundus nii pikk. Küsisin vist sadu kordi mehelt, et millal me kohale jõuame ja kuhu läheme ja kui kaua veel. Jõudsime kohale. See oli see hoone, kust Toomas mu päästis...
"Mis me siin teeme? Snake, kas Rick on siin?" uurisin mehelt oma kõrval.
"Ma pole kindel aga arvan küll, et ta siin on. Natuke enne, kui sa alla tulid, sai Rick sõnumi Tanelilt, kes temaga siin kokku saada tahtis, et sinust rääkida..." rääkis Snake, kui äkki kostis vali püssipauk.
    "Mis see oli? Mis juhtus?!" hüüdsin kui Snake sisse tormas ja samal ajal relva haaras. Saatsin Egertile sõnumi: "Action pole veel läbi, kallis venna. Tulge Toomasega nii kiirelt siia, kust te mu päästsite. Tulge nii ruttu kui saate! Ja võtke relvad kaasa. Olge palun ettevaatlikud. Ma lähen sisse!"




---------------------------------

Reede, 20. jaanuar 2017

XX peatükk Miski on muutunud...

XX peatükk

Miski on muutunud..


    "Kuidas temaga on? Kas ta ei peaks juba ärkvel olema?"
"Rahu Egert. Vaata teda hetkeks. Näe, veri voolab ja näkku on värv tagasi tulnud, hingab rahulikult ja sügavalt. Temaga on korras, tüdruk lihtsalt puhkab. Ma olen täiesti kindel, et ta ka varsti ärkab, ära muretse."
"Aga, aga..."
"Rahu! Kõik on korras, ära muretse. Su õega saab kõik korda. Küll on ikka hea, et Toomas õigel ajal jõudis ja ma ta päästa suutsin. Aga kuula mind korra. Kui Evelin ärkab, siis võta asja hästi rahulikult, ta võib veel nõrk olla ja ka segaduses, niiet ole kena ja ära tüdrukut kohe üle koorma. Sobib?"
    Kes need on? Üks on Egert... Aga teine... Ega ometi... See ei saa juu olla...
"Olgu Rick. Ma usaldan sind. Ma lihtsalt loodan, et temaga on kõik korras ja et sul on õigus. Ma ju hoolin temast, ta on ikkagi mu õde. Kaksikõde."
Rick?! See on Rick! Aga...
"Ma tean. Ka mulle läheb ta korda, muidu ma poleks siin, ega juu."
"Ma küll ei tahaks väga teda üksi jätta aga... Me peaks seda vist ikkagi tegama..."
"Jah. Sul on õigus. Lähme jalutame natuke. Ma arvan, et ta on siis juba üleval, kui me tagasi oleme. Saab su ehk maha rahustatud."
    Sammud. Uks kriiksatas, kui see avati ning suleti väikse matsuga. Avasin silmad. Päike paistis kaardinate vahelt voodile. Tundsin, et oleks vaja end kergendada, ning ajasin end siis ettevaatlikult istukile. Ukse kohal olevat kella vaadates nägin, et aeg oli juba keskpäevani jõudmas. Tõmbasin teki jalgadelt ning tõstsin need üle voodiääre. Nüüd kui istusin, nägin rohkem, mis ümberringi oli. Kirjutuslaual olid klaas veega ja tabletid - aspiriin. Astusin tasakesi aknani. Jalad olid kanged ning ei kandnud mind kuigi hästi, seetõttu otsisin omale pidevalt toetuspunkti. Tõmbasin kaardinad eest, avasin akna ning nautisin, kuidas päike mu näokest paitas ja tuuleke kallistas. Linnud laulsid. Kõiki oli ilus, elav. Ma nautisin ka varem loodust, kuid nüüd oli miski muutunud... Eks see ole vist jah nii, et ei taipa seda enne, kui palju elu tegelikult igal pool on ja kui tähtis ja ilus see on, kuni sa oled kõige elava kaotamisele nii lähedal.
    Seisin veel mõned minutid, kuid mu põis tuletas end meelde ning hakkasin ukse poole liikuma. Panin kõrva vastu puitust ja kuulatasin. Kellegi sammud kadusid kaugusse ja uks suleti mõni hetk peale heli vaikimist. Ohkasin kergendatult. Mul polnud veel nõnda palju energiat, et kellegagi rääkida ja avasin ukse. Koridor oli tühi ja õnneks oli vets siin lähedal. Hiilisin vannituppa ning tulin sama vaikselt ka ära, kui lõpetanud olin, kuid kui oma toa poole liikuma hakkasin oli mu toa uks lahti...
    "Kus ta on! Kus Evelin on?! Kas ta hüppas aknast alla?? Evelin!"
"Rahu, arvatavasti läks ta sööma."
"Me oleksime teda näinud siis juu!! Rick! Kus mu õde on?!"
Hiilisin vaikselt ukseava juurde ja seisin sinna alla. Rick oli minu poole näoga ja ta nägi mu õhetavaid põski, arglikku ja hirmul olekut. Lehvitasin mehele vaikselt. Egert oli minu poole seljaga ja ei teadnud, et seal seisin. Vend käis närviliselt mööda tuba ringi.
"Egert, rahune maha! Nüüd ja kohe! Stop! Aitab sellest tammumisest! Kuss! Mitte üks sõna enam! Aitab! Hinga rahulikult sisse ja välja. Rahune maha juba. Temaga on kõik korras. Nii. Oled sa nüüd rahunenud? Tore. Keera end siis ümber."
    Vend pööras end ettevaatlikult. Ta silmad lukustusid minu helesinistesse silmisse ning ta hakkas nutma. Ma pole oma venda vist kunagi sellisena näinud. Ta jooksis mu juurde ning võttis mu oma embusesse.
"Ma ei lase sind enam iial lahti! Mitte kunagi!" nuuksus Egert mu õlal.
"Ma tean. Ma armastan sind ka venna," sosistasin poisile kõrva. Hetkeks jäi kõik vait, kuid siis tõmbas vend mu veel kõvemini enda vastu ja lihtsalt lasi pisaratel voolata.
    Samal ajal, kui Egertit rahustasin, vaatasin Rickile otsa ja mu näkku tõusnud naeratus muutus veelgi suuremaks, kui sosistsin: "Tänan sind!"
Mees vaid noogutas.
"Ma vist peaks... Jamh. Mul on hea meel, et sinuga kõik korras on Evelin, aga ma peaks teid nüüd üksi jätma. Kas kutsun kellegi teise veel siia?" küsis Rick viisakalt.
"Oota... Ma... Ma võtan end kohe... kokku... Ma... Ma kutsun siis ise... kellegi... Või lähme sööma Evelin?" avas nüüd vend suu, ise vaevu end talitseda suutes.
"Toidu vastu pole mul küll midagi aga sa ei pea ju veel minema..." uurisin Rickile otsa vaadates.
"Ikka pean. Oli tore sind tunda Evelin, me veel kohtume," naeratas mees salakavalat.
    Ma polnud vist kunagi varem teda naeratamas näinud ning see vaatepilt võttis mu hingetuks. Enne kui reageerida jõudsin, oli mees juba kadunud ning Egert tuhnis mu riiete kallal.
"Hei! Mida sa mu kapist otsid?!"
Vend peatus hetkeks ja hakkas siis naerma: "Vot seda õde ma juba tean. Eks otsin sulle riideid ikka juu. Lisaks meie perele on siin veel ka Mari, Piret ja ka Snake, kes kõik keeldusid lahkumast. Sa ei saa juu ometi nii tulla..."
"Mis mu riietel siis viga on??" hakkasin end kaitsma.
"Need on väga mugavad ja olen omas kodus."
"Okei, okei õeke. Lähme?"
"Lähme jah."



---------------------------------