Pühapäev, 30. oktoober 2016

XIX peatükk Snake?

XIX peatükk

Snake?


    "Evelin?"
Pea käis ringi...
"Evelin, kas sa kuuled mind?"
Kõht valutas... Mingi kahtlane valgussähvatus...
"Evelin? Tee palun silmad lahti..."
Keegi rääkis... Kes see on? Mida ta ütles? Midagi, et tee silmad lahti? Aga, kuidas ma...
Avasin vaevaliselt silmad, kuid sulgesin need kiirelt.
Nii ere... Liiga ere! Kus ma olen? Mis toimub? AAII!!
Valusööst. Keegi puudutas mu kõhtu. Valust vapustatud, ägasin käega tühjusesse ja tabasin kellegi nägu.
"Ai! Miks sa seda tegid?!"
Kes see on?
Uudishimust avasin taas ettevaatlikult silmad. Valgus oli nii ere, et põletas silmi. Tõstsin käe, et natukenegi silmi säästa.
"Kas panen tule kustu?" küsis keegi.
Valgus kadus. Võtsin käed eest ja vaatasin ringi. Silmad peatusid suurel kogul.
"Kes sa oled?"
"Mina? Noh. Mina olen Snake. Mäletad mind veel?"
Snake... Snake... Nii tuttav nimi aga... Kuidas see võimalik on?
"Snake? Mida sina siin teed? Kus me üldse oleme? Kus Rick on? Mis toimub? Kus mu vennad on? Ja pere? Mul on nii..."
"Rahu, rahu, kullake. Kõik on korras. See kuidas sa just siia said on natuke pikem ja keerulisem lugu. Rick on kõrvaltoas koos Egerti, Mari ja Toomasega ja selgitab neile olukorda. Juhtus sinuga see, et sa kukkusid kokku. Egert oli endast väljas ja Toomas pakkus välja idee Marile helistada. Kuna olid Marile meist rääkinud, mõtles ta ka meid teavitada, et äkki oskame aidata. Algul olid poisid sellele küll vastu, nagu ma aru sain, aga siin sa nüüd oled. Sa oled meie peakorteris. Mõniaeg tagasi andsime sulle ka valuvaigistit aga see vist ei aidanud eriti? Mis viga, Evelin? Oled näost nii valge..."
Nii külm on... Kõhus keeras... Pea pööritas...
"Kas sulle anti midagi, kui Taneliga olid? Püüa meenutada, siis oskame ehk aidata sind."
"Ei... Tea... Ei... Mäleta..."
"Talle süstiti midagi! Kähku! Anna talle seda! Jah, seda! Kiiresti, muidu ta sureb!!" hüüdis Toomas tuppa tormates.
    Kõik sahmerdasid mu ümber. Nõel tungis nahka. Olen alati nõelu kartnud, kuid praegu toimus see liialt kiirelt.
"Appi..." sosistasin.
"Me jäime hiljaks," nuuksus Mari, kui silmad sulgesin.
"Ei! Me ei kaota teda! Me ei saa! Ei või! Me ei jäänud hiljaks! Ei tohtinud! Ära jäta meid!" hüüdis Egert.



---------------------------------

Esmaspäev, 3. oktoober 2016

XVIII peatükk Meenutus eelnevast...

XVIII peatükk

Meenutus eelnevast...


    Avasin silmad. Päike säras aknast sisse.
Hmmm. Niiet ma olen kodus... Taneli jutu järgi juhtus mul õnnetus, mille tagajärjel haiglasse sattusin, kuid kas see on tõsi? Mitte midagi ei tule meelde... Huvitav mis päev täna on ja kaua kogu see trall toimunud on...?
    Mõtlesin päris pikalt ja põhjalikult kõige üle ning aegamööda tuli kõik meelde. Haiglast pärit poiss, Martin, medõde, salapärane võõras ja tema maisustused ning lilled. Kõik see oli pisut udune, kuid ma siiski mäletasin seda heleroheliste silmade ning Harry Potteri prillidega poissi ja lahket Marise nimelist arsti. 
    Tõusin istukile, kõhtu lõi valu, kuid ma püüdsin seda eirata. Kobasin telefoni järele, selle kätte saanud heitsin taaskord vaikselt, valust mitte välja tehes, pikali. Avasin ekraani ja vaatasin kuupäeva: 2. oktoober. Sellest päevast, kui Tanelit esimest korda kohtasin on möödunud natuke üle kolmekümne päeva. Uurisin teateid: seitseteist sõnumit, kakskümmend vastamata kõnet... Avasin oma facebook'i ning mu suu vajus lahti, kui nägin sadu teateid ning sõnumeid ja paari sõbrakutset. Mõtlesin ka ekooli vaadata, kuid ei julgenud seda veel teha... Uurisin ükshaaval facebook'i teated ning sõnumid üle ning imestasin tõsiselt, kui palju oli vahepeal juhtunud. Võtsin Martini sõbrakutse vastu ja natuke peale seda kirjutas poiss mulle.

    Martin: " Hei Evelin! :) Kuidas elad? Panin tähele, et sind siin enam pole. Oleksid võinud öelda juu... Aga eks ma läksin ka sealt järgmisel päeval ära niiet kõik on ok :) On sul mälu tagasi tulnud? Kuidas kodus on? Mis sa arvad, kui saaks mingi päev kokku ja vestleks natuke? :)"

Evelin: "Tere Martin :) Mul läheb täitsa kenasti... vist... Ma oleks sulle öelnud, kui see olukord nii segane poleks olnud, ausalt :) Tead ma vahepeal ei mäletanud isegi mitte seda, et haiglas olin, aga nüüd on mälu juba vaikselt tagasi tulnud jh :D Kodu kohta on veel natuke vara öelda... See on suht segane teema. Igatahes. Võiks kokku saada küll mingi kord juu :) Täna ei sobi eriti, pean natuke veel harjuma jne aga eks ma annan teada, kui mul parem olla on ja  võiks kokku saada :) Sobib?"

Martin: "Ikka sobib :D Äkki saad oma telefoni numbri ka anda? Siis on parem suhelda ;) Ja kui kokku saame, siis räägid ehk pisut põhjalikumalt, mis su elus toimub :) Oled minus huvi äratanud ;)"

    Mõtlesin hetke, enne kui Martinile oma numbri saatsin. Mõne hetke pärast oli ka minul poisi number olemas.
"Evelin?! Oled sa ärkvel?"
"Jaa," vastasin venna küsimusele. Ööga oli kurk tervemaks saanud ning isegi tuli häält natuke, kuid see oli siiski üsna vaikne.
"Tõin sulle süüa. Kuidas sa end tunned? Tahad valuvaigistit?" uuris kohe Egert, kui uksest sisse sai. Ajasin end istukile ja püüdsin kõigest väest valust mitte välja  teha, et vend muretsema ei hakkaks. Poiss asetas kandiku mulle sülle, millel olid aurav puder, klaas piima, tass kohvi, kohuke, vesi ja valuvaigistid.
"Sa oled nii hoolitsev. Aitäh, Egert!" naeratasin talle tänulikult ning kogusin end pisut, sest kurk tegi siiski veel haiget.
"Sa ei pea rääkima, kui valus on Ev." Egert ulatas mulle telefoni: "Kirjuta parem si... Oot, oot! Kes see veel on? Mis tüüp see Martin on?! Miks mina temast midagi ei tea?! Sa andsid võõrale oma numbri?!?!" oli vend shokeeritud, kui minu ja Martini vestlust nägi. Köhatasin tähelepanu saamiseks ning võtsin telefoni Egerti käest ära.
    "Esiteks. Minuga on kõik korras, väljaarvatud see, et vahepeal lööb mulle kõhtu valu ja kurk on endiselt pisut valus. Teiseks. Marko on sõber, kellega ma haiglas tuttavaks sain, ta on väga tore ja hooliv poiss, niiet ära muretse. Pealegi, kas see pole minu asi, mida ma oma eluga teen ja kellega suhtlen? Mina ei tea ju ka kõike SINU elust ja sellest kellega sa suhtled või ei."
    Kui vend oli teksti läbi lugenud rahunes ta maha ning istus voodi servale. Muigas ja ütles lepitavalt: "Olgu, olgu, õeke. Söö nüüd natuke."
Suutsin vaid kohvi ära juua, kuid ka see läks vaevaliselt alla. Proovisin ka putru süüa, kuid see tahtis kohe üles tulla ning kõhtu lõi tohutu valu, kui lusikatäie putru ikkagi alla neelasin.
"On kõik korras?" uuris vend murelikult.
"Ma ei saa süüa... Mul... Mul oleks justkui seest midagi katki... Nii valus on..." sosistasin hirmunult ning läbi pisarate.
"Ära muretse, me mõtleme midagi välja," püüdis vend mind lohutada. Miskipärast ma ei uskunud teda... 
    Mind pole võimalik aidata Egert. Ma ei peaks üldse  elus olema. Parem lepi sellega...



---------------------------------

Neljapäev, 22. september 2016

XVII peatükk Ma olen elus

XVII peatükk

Ma olen elus


    "On temaga kõik korras?"
"Käi minema, sind ei taheta siia!!"
"Aga..."
"Ei mingit aga! Tõmba uttu! Sinu pärast ta siin ongi! Sellises olukorras! Kuidas sa üldse julged siia oma nägu näidata!? Kasi minema!"
    Need hääled kuulusid Tanelile, Toomasele ja Egertile. Pea lõhkus. Avasin aeglaselt silmad. Kõik oli udune.
"Äkki sa olid temaga liiga karm?"
"Ahh, käi sina ka sinna samma! Ta ise on süüdi selles, et meie õde praegu siin, sellises kurvas olukorras on. Elu ja surma vahel pendeldab! Tahad sa öelda, et sa kaitsed ja õigustad ta tegu?! See mölakas võiks maha kärvata selle eest, mida ta korda saatis!!"
See oli Egert.
"Vennas... võta natuke vaiksemalt..."
"Mida?! Mis mõttes??"
Toomas vaatas mulle otsa, silmad märjad. Ma pole teda kunagi nutmas näinud, vend on alati olnud meie peres kõige kalgim ja ükskõiksem, ta ei näita eriti kunagi oma tundeid päriselt välja. Nüüd olin ma üsna üllatunud ja liigutanud teda sellisena näha aga samas... Mina olin süüdi selles, et tema praegu nii kurb ja mures oli.
"Evelin!" 
Egert tormas minu juurde ning embas mind kõvasti. Kiunatasin vaikselt ning vend põrkus tagasi. 
"Vabandust..." pomises vend. 
"Kuidas sul on õeke? Kust valutab? Tahad sa midagi?" uuris Toomas hoolitsevalt ning näitas sellega oma uut ja mulle teadmata külge. Avasin suu tahtes neile öelda, et minuga on korras, kuid kurk oli  liialt valus ning häält ei tulnud kuidagi välja. Uurisin natuke enda ümbrust ja avastasin... 
    See on MINU tuba?! Ma olen kodus?! Mis siis, kui ema teada saab ja mind sellisena näeb?! Mida väiksemad arvavad?? Ohh ei!!
"Kõik on korras Evv. Nad teavad, et sa kodus oled aga me ei lase neid veel siia, kui sa kardad nende reaktsiooni... Aga ema on küll murest haige... Ta pole mitu päeva söönud. Äkki peaks ainult tema siia kutsuma?"
Vaatasin neile otsa, silmad suured. Ma olin shokis! Tahtsin igasuguseid asju oma vendadele hüüda, kuid selle asemel hoopis vahtisin neid suu ammuli. Kurk kuivas...
"Vett..." kähisesin.
"Ahh?" ei saanud vennad aru. Osutasin oma telefoni suunas, mis kirjutuslaual lebas. Egert sai aru, mida ma tahtsin ning ulatas selle mulle, endal pisut murelik ja kahtlev nägu peas. Avasin ekraani, otsisin rakenduste alt märked ja kirjutasin sinna: Palun juua.
    Keerasin telefoni Toomase poole, too noogutas ning lahkus toast. Egert vaatas mind uurivalt, kui telefoni näppisin, ilme aina kurjem.
    "Mis teil arus oli?! Mind koju tuua?! Ja siis teistele ka rääkida?? Nad kõik muretsevad nüüd ju hullupööra!! Ainuke probleem, mis mind hetkel vaevab on see, et mu pea lõhub, kõht valutab ja KORISEB!! Aga see on väike asi. Ma olen stressis Egert! Stressis!! Ja nüüd pean ma veel ülejäänud pere pärast ka muretsema, sest ma ei tea, kas ja millal nad siia sisse sajavad! Te tahate mind nii väga aidata aga minu peale ei mõtle te üldse?? Praegu tahan ma kõige rohkem natuke süüa, juua ning puhata. On seda liiga palju tahta?!" luges Egert mu telefonist valjuhäälselt. Vahtisin teda võib-olla pisut liiga hukkamõistvalt, aga ta ei solvunud vaid mõistis mu pahameelt. Seetõttu ma talle kirjutasingi, Toomas oleks mu kohe hukka mõistnud, kuid Egert sai must aru.
    "Evelin... Ma saan aru su pahameelest aga kuhu oleksime me pidanud su viima? Sa kukkusid kokku!! Ei liigutanud enam! Sa ajasid suust vahtu välja! Kujutad sa ette ka, kuidas me muretsesime ja kartsime?! Ma suutsin sind vaid enda vastas hoida ja anuda, et sa mu kätevahel ära ei sureks, vaid võitleks ning ellu jääks. Mul polnud ühtki muud mõtet peas, kui et ma ei tahtnud sinust ilma jääda. Õnneks oli ka Toomas seal ning tema suutis selget mõistus säilitada. Tõime su koju. Püüdsime sind küll varjata aga ema nägi meid... Ma kartsin, et ta hakkab hüsteeritsema aga ta aitas meil su oma tuppa viia. Seejärel kamandas ta meid arsti asju tooma ning, kui need kätte sai, ajas meid välja."
    "Ta oli sinu juures mitu tundi..." jätkas Toomas, mulle klaasi ulatades. "Välja tulles ütles ta meile, et laseksime sul puhata. Ema tegi imet, Evelin! Ta tõi su tagasi meie juurde! Ta pole kordagi kodust lahkunud. Isa pole ka nõus tööle minema ja meiegi pole koolis käinud, vaid sind valvanud. Ma arvan, et peaksime siiski ema ja isa siia kutsuma... Nad tahavad lihtsalt veenduda, et sinuga on kõik korras. Oled sa nõus sellega pisiõeke?"
    Pööritasin Toomase poole silmi. Ta oli kõiges poolteist aastat vanem kui meie Egertiga. Mõtlesin natuke vendade jutu peale ning noogutasin. Poiste nägudel levis suur naeratus, kuid see kadus üsna kiirelt, kui poisid mõistsid, et üks neist peab mu üksi jätma, et vanemad siia kutsuda.
"Egert, mina olen juba ära käinud, mine nüüd sina," ütles Toomas.
"Ma ei jäta oma kaksikõde üksi!"
Võtsin telefoni ja kirjutasin: Minge juba! Te mõlemad!
Vennad uuris teksti, mis ma kirjutasin ning vaatasid mulle otsa ja seejärel üksteisele ja puhkesid naerma, mõistes kui tobedalt nad äsja käitunud olid.
    "Lähme jah," naeratas Egert.
Poisid lahkusid ning mõne minuti pärast tulid ema ja isa.
    "Tere kullake," tervitas ema mind õrnalt.
"Kallis..." ei suutnud isa rohkemat öelda.
"Egert ütles, et sul on kõht tühi, niiet tõime sulle natuke süüa. Siis puhka, me valvame sind," ütles ema mulle taldrikut ulatades. Sõin kõhu täis, vaatasin neid tänulikult ja tundsin, kuidas väsimus must üle voogas. 
    Võtsin telefoni ja kirjutasin: Aitäh! ARMASTAN TEID! Aitäh KÕIGE EEST!
Ulatasin oma telefoni neile, naeratasin ning sulgesin silmad. Tundsin, kuidas ema õrnalt mu pead paitas ja lootsin, et see hetk ei saaks kunagi läbi. 
    Ma olin elus ja kaitstud, surmasuust päästetud ja kõik tänu temale, minu emale.
"Armastan sind ema" sosistasin ning uinusin.



---------------------------------

Neljapäev, 18. august 2016

XVI peatükk Põgenemine

XVI peatükk

Põgenemine


    Mul oli endiselt side silmil ning relv vöö vahel. Tanel kirjeldas natuke ümbrust ja kohta, kuhu ta mind viis, kuid keelas rangelt sidet eemaldada.
"Evelin," sosistas keegi.
"Evelin!" hüüdis too inimene valjemalt.
    Toomas! See oli Toomas! Käsi libises vaikselt selja taha. Tundsin sõrmedega külma relvatoru, kui oma vasema käe Taneli peost tõmbasin. Äsja vabanenud käega sikutasin peast sideme.
"Evelin?! Mida sa tegid? Miks?" hüüdis Tanel, kui relva tema poole suunasin.
"Rahune, Evelin. Hinga," püüdis poiss mind rahustada, iga sõnaga aina lähemale astudes.
"Nüüd! Jookse, Evelin. Jookse!" kuulsin Toomase häält hüüdmas. Vaatasin veel paluva pilguga Tanelile otsa, keerasin selja ning pistsin punuma. Vennale järgnedes kuulsin laske, verd tarretavadi karjeid ja appi hüüdeid, kuid ma püüdsin seda kõike eemale tõrjuda. Ühest uksest möödudes nägin ka Egertit, kes meie poole tormas ning kuulirahe eest põikles. Vaevu meieni jõudnud uuris vend kohe: "On sinuga kõik korras Evelin?" Noogutasin, suutmata sõnagi lausuda. 
    Edasi tormates liitusid meiega nii mõnedki noored, kuid kes nad olid või kas ma neid teadsin? Lõpuks ei suutnud ma enam järge pidada, kui palju meid juba oli. Silmad olid udused ning nägemine kehvenes iga sekundiga. Endale märkamatult voolasid pisarad juba ojadena. Egert märkas seda ning võttis mu sülle. Keerasin pea venna õlale ning nutsin lohutamatult. 
    Miks mina? Miks see pidi juhtuma? Kuidas ma nüüd edasi elan? Keda usaldada saab? Mis toimub???
    Olime jõudnud õue. Päike paistsis, ilm oli soe ja ilus, kuid miski oli valesti... 
"Politsei!" hüüti igaltpoolt. Olin kuidagi jälle enda jalgadel püsti. Nägin vaevu, kuidas erinevad udukogud minu ümber askeldasid või kuskile jooksid.
"Evelin! Mida sa teed? Pane see ära! Kohe!" hüüdis Tanel mulle. Alles nüüd märkasin, et hoidsin endiselt relva kramplikult enda ees. Justkui tardumusest ärganud, peitsin relva uuesti vöö vahele.
"Kõik on korras õeke. Kõik on hästi," lohutas Egert, kui mu enda embusesse tõmbas. Just sel hetkel keeras politsei auto maja nurgatagant välja. Kui olin suuteline jälle enda jalgadel seisma ning rahulikult hingama, nägin enda ümber vaid Toomast ja Egertit. Kõik, kes olid kusagilt ilmunud, olid nüüd kadunud.
    Kõndisin oma kaitsvate vendade vahel. Koht oli tundmatu ja ma värisesin, kuid vennad hoidsid nii minul kui ka ümbrusel silma peal ning toetasid mind. Vennad kõndisid kindlal sammul, järelikult teadsid poisid kuhu minek ja kuidas koju saab. Tundsin, kuidas jalad nõrgemaks muutuvad ja komistasin. Kukkusin kõhuli kõnniteele ega leidnud enam jõudu, et püsti tõusta.
"Evelin? Mis viga?"
Kõhus keeras.
"Evelin?!"
Maailm käis ringi.
"Evvi? Mis viga?"
Kõhtu lõi valu. Oigasin vaikselt.
"Helista kiirabisse Egert! Kohe!"
"Evelin..."
Silmad läksid pahupidi.
Kõik... Nüüd ma siis surengi. Poleks arvanud, et lõpp selline on...



---------------------------------

Pühapäev, 19. juuni 2016

XV peatükk Taneli lugu

XV peatükk

Taneli lugu


    "Mäletan seda aega häguselt..." rääkis poiss. "Olin umbes seitsme aastane, kui see juhtus. Nägin oma  venna surma pealt... Mõrva, kui täpsem olla. Ta oli vaid kolmene... Ma oleks saanud teda päästa... See, et Jaan nüüd surnud on... See on minu süü. Olin liiga arg...
    Olime terve perega suures depressioonis, kuid mina kõige suuremas... Teised ei tea vist siiani, mida ma nägin ja, mis päriselt juhtus. See sündmus võttis aset mitu aastat tagasi. Kui seda meest kohtasin, oli venna surmast möödunud natuke rohkem kui aasta. Oma nime ei maininud ta kunagi aga ta aitas ja toetas mind tohutult. Tänu just sellele mehele, olen ma praegu see, kes olen. Tema õpetas mind relva kasutama, kaklema ning tegi selgeks ka mitu erinevat võistluskunsti stiili. Kui olin algtõe ja oskused omandanud, otsisin üles selle mehe, kes mu venna tappis ja... võtsin ka temalt elu.
    Süümepiinad kestsid päris pikalt. Ligikaudu nädala või isegi rohkem, kuid kui sellest üle sain, suurenes adrenaliini nälg. Et seda kustutada otsustasin otsida ja karistada ka teisi, kes on endast väiksematele liiga teinud. Jälgisin uudiseid, otsisin üles kõik need inimesed, kes väikelapsi tapsid, vägistasid, piinasid ning tegin nendega sama, mida nad  ohvritele tegid. Ma olin sõltuvuses valu tegemisest... Mul oli vajadus tappa, piinata... Ma tean, et olin hullem, kui need kriminaalid kellelt elu võtsin, kuid ma ei suutnud end tagasi hoida... 
    Aja möödudes see vähenes. Või ma vähemalt arvasin seda... lootsin... Kuid reaalsus oli karm. Tapmine asendus joomise ja narkootikumidega. Olin siis kõigest kolmteist... Vaid mõned aastad tagasi, kas pole?
    Kooli vahetasin ka seetõttu, et jäin vahele. Läksin küll suveks trellide taha, kuid kuna olen alaealine ja mul on kohustuslik kooliharidus läbimata, tulin sügisel siia kooli, seega pääsesin vangistusest. Praeguse päevani pole ma juba neli kuud midagi tarbinud ega tõmmanud... Ja ma püüan joomist maha jätta...
    Evelin, ma tahan muutuda, sinu pärast. Sa mõjud mulle nii. Ma ei taha olla enam see paha kutt, sest sa pole  teda väärt... Sa oled väärt palju enamat, Evelin ja ma tahan sind väärt olla. Ma armastan ju sind."
    Hoolimata sidemest silmadel, mis tõttu ma ei näinud midagi, ja masina mürisemisest, mõistsin ma, et Tanelil on tõsi taga. Ta isegi hingas raskelt, justkui oleks poisil klomp kurgus ja ta hoiaks pisaraid tagasi.
    "Sa rääkisid mulle loo, miks sa selline oled ja, et sa tahad muutuda, kuid ma ei saanud siiski vastust oma küsimusele. Tanel, miks ma siin olen?"
    Vaikus. Ainult sügavad ja aeglased hingetõmbed.
    "Kui sa tol õhtul ütlesid, et ma võiks röövima minna, siis ma kartsin, et minevik võib üles kerkida või, et sa juba tead seda ning ei taha minust enam midagi teada... Ma kartsin, et võin sinust ilma jääda ja seetõttu tõingi su siia, et sa minuga koos oleks. Aga need... Need mehed, kes sind "päästma" tulid... Nad rikkusid kõik ära! Ja mul on südamest kahju, et sinuga nii juhtus..."
    "Juhtus mis? Millest sa räägid?"
"Sa ei mäleta?"
Vaatasin poisile otsa. Millest ta rääkis??? Mida ma mäletama oleks siis pidanud? Ma olen ju koguaeg siin olnud... Või juhtus midagi...?
"Sa olid haiglas Evelin..."
"MIDA?!?! Miks? Mis juhtus??"
"Sind päästma tulnud mehed... Nad meelitasid meid lõksu... Kui siia tagasi tulin, et sind turvalisemasse kohta ära viia... Sind polnud... Sa olid kadunud... Marko nägi, kuidas sind ära viidi. Suure pinnimise ja jälitamisega sain Mari käest teada, kus ja mis haigalas sa olid ja milline su seisund oli. Sul oli mälukaotus... Mitu päeva hiljem, kui sind haiglasse viidi, tulin sind vaatama. Lootsin, et saab otsast alustada... Puhtalt lehelt nagu öeldakse, aga ei... Mari oli enne mind jõudnud sind külastada ning rääkinud sulle minust, mis mind halba valgusesse jättis... Ühesõnaga sa viskasid mu palatist välja, kui teada said, kes ma olen...
    Järgmisel päeval helistas Marko mulle ja ütles, et sa oled siin... Tulin muidugi kohe kontrollima. Alguses kartsin, et sinuga on midagi juhtunud või äkki sa ei hingagi enam aga sa olid elus. Jumal tänatud! Ma poleks seda üle elanud, kui sa elus poleks olnud. Igatahes sa magasid umbes 24 tundi, enne kui ärkasid ja me su siia tõime. See aeg, kui sa magasid tulid taas sinu "päästjad", kuid me saime nad rajalt maha. Siis otsustasime su mujuale viia. Selleks ajaks sa olid juba üles ärganud... Ja järgnevat sa tead ise ka." 
    Kui Tanel oma jutu lõpetas, jäin mõttesse. Mõne aja pärast seiskus mootor ning poiss ütles: "Me peame nüüd minema. Loodan, et sa ei räägi meie vestlusest kellelegi. Tule nüüd, Evelin."


---------------------------------

Reede, 13. mai 2016

XIV peatükk Veel sa ei pääse.

XIV peatükk

Veel sa ei pääse


    Istusin toolil. Käed nööriga toolikäetugede külge kinni seotud. Ka jalad olid kinni. Istusin pimeduses. Kaugemal oli laud, mida valgustas ere lamp. Laua peal aga särasid vastu metallesemed.
    Miks ma siin...? Tanel! Aga muidugi. Aga... Miks ta mu siia tõi? Ma ju ainult... Kas Snake'il ja Rick'il oli siis õigus? Oli Tanel tõesti kriminaal? Aga... Aga miks ma ikkagi siin olen? Nad tulid mulle ju appi... Ma peaks juba pääsenud olema...
Pauk!
Ohh ei! Ma loodan, et nad ikka on veel elus ja saavad mu koju viia...
Nuuksusin, kui tumedad ja lootusetud mõtted peas ringi tormasid. Mul tekkisid õudsed kujutluspildid nii meeste kui ka Taneli surnukehadest. Kumb oli õudsem, ei osanud ma öelda.
    Äkki täitis valgus tuba.
"Lõpuks. Kartsin juba, et ei pääsegi siit," ütlesin tänulikult kogule, kes vaikselt minu poole liikus.
"Ohh ei, Evelin. Veel sa ei pääse. Aga me muudame natuke su asukohta," vastas võõras oma kuldhammastega irvitades. Kartsin, et mind lüüakse jälle oimetuks, kuid selle asemel päästeti mind tooli küljest lahti. Kui püüdsin põgeneda, tundsin taas tuttavat tunnet.
"Üritad veel midagi ja ma ei karda sulle kuuli kerre lasta," vastas noormees ähvardavalt.
    Kõndisime edasi. Revolver surus selga.
"Snake!" hüüdsin, kui meest märkasin. "On sinuga kõik korras? App! Sa ju veritsed! Mida te temaga tegite?! Kuidas te võite nii teha?!" karjusin noorukile enda taga. 
"Ära muretse, temaga saab kõik korda. Kiirabi on kutsutud ja Tanel selgitab meedikutele, mis siin täpsemalt juhtus," ütles noormees silma pilgutades. Nägin kaugemal ka Rick'i, kuid kui mees mind märkas, põgenes ta kiirelt nurga taha. 
"Kes sa oled ja kuhu me läheme? Miks ma üldse siin olen?" uurisin noorukilt.
"See, kuhu me läheme, ei oma mingit tähtsust. Veel. Aga eks ma siis tutvustan ennast. Olen Taneli parem käsi ja sa võid mind Markoks kutsuda. Ja see, miks sa siin meie keskel oled... Noh ega mina seda ei tea. Eks Tanel räägib, kui aega leiab. Aga nüüd hoia mokk maas!"
    See oli see Marko... Marko, keda Tanel käsutas... See Marko, kes mõned mu juustest välja tiris. See Marko, kes minu üle irvitas! Puhisesin vihast. Nägu tõmbus punaseks. 
    Kõndisime mööda koridoride rägastikku. Paremale. Vasemale. Kolmandast uksest sisse ja kohe pööre vasakule. Peale paariminutilist kõndimist oli mul juba järg sassis. Edasine kõndimine toimus tuimalt.
    "Nii," ütles Marko, kui ühe järjekordse ukse ees seisime. Äkki on see hoopis lift?
"Nüüd seon su silmad kinni. Lähed sellest uksest sisse ja kõnnid otse kuni jõuad pingile, kuhu sa istud. Pink asub paremal pool. Sidet ära võtta ei tohi! Võid sellel pingil ka puhata, magada, pikutada, kuni me sind edasi järgmisesse kohta trantspordime."
    Marko sidus sideme tugevalt mulle silmeette ja ma astusin ukse poole. Kätt lingile asetades tundsin, kuidas midagi rasket mu pükste vahele topiti. See oli külm... 
"Lihtsatl igaks juhuks... Äkki läheb vaja. Ma loodan, et sa lasta oskad."
Tardusin. See hääl... See oli kuidagi tuttav... Aga see ei saanud ju nii olla?? Tundsin pisaraid voolamas, kui venna käsi mu õlal toetus.
"Jah Evelin. See olen tõesti mina, Toomas. Ma loodan, et sa mäletad mind... Aga sa ei tohi välja näidata, et mind tead. Ma aitan su siit minema. Meie aitame. Aga me ei tohi vahele jääda. Käitu ilusti!"
Noogutasin. Astusin uksest sisse. Kobamisi leidsin pingi ja istusin.
    Kuidas Toomas mu leidis? Mida ta siin teeb? Mida ta sellega mõtles, et kui ma teda mäletan... Ta on ju mu vend, miks ma teda mäletama ei peaks?? On ta minu poolt või hoopis Taneli poolel ja minu vastu? Kas Egert on ka siin? Keegi veel? Siin ruumis on küll keegi aga... Kes? Toomas?
    "Tervist, Evelin!"
See pole Toomas! Ega Egert! See on...
"Tanel..."
"Sa oled nutnud... Miks? Mis juhtus? Kas keegi tegi sulle liiga?"
"Ei, kõik on korras. Miks see sulle üldse korda peaks minema? Ise oled ka ju mulle haiget teinud!" püüdsin kõlada kalgilt ja tugevalt, et varjata oma kartust, hirmu ja nõrkust.
"Miks ma üldse siin olen?" küsisin edasi.
"Noh, eks ma pean vist rääkima jah..."
"Ja räägi, kes sa tegelikult oled ja mida sa minust tahad!"
"Eks ma siis räägin. Aga ma hoiatan, see jutt pole ilus. Räägin sulle ka seda, kes ma praegu olen ja miks sa siin oled. Loodan, et saan sind usaldada. Ma armastan sind... Aga noh... see sulle vist korda ei lähe... Hästi, hästi. Ma siis räägin. Aga kuula siis."


---------------------------------

Teisipäev, 26. aprill 2016

XIII peatükk Ta käis siin!

XIII peatükk 

Ta käis siin!


    "Sisse," hüüdsin pisut väriseval häälel. Uks läks lahti ja avas seisis jalgadel kimp roose. Lillede tagant piilus kellegi poisi musta karva pea.
    "Tere Evelin!" tervitas võõras. "Näe tõin sulle lilli. Kuidas sul enesetunne on?"
"Aitäh. Päris hea on. Vist. Kui hästi läheb siis saan varsti koju. Kes sina oled?" küsisin poisilt.
"Sinu õudseim unenägu!" vastas poiss õelalt naeratades. Mul läksid silmad suureks, hirm aina kasvas.
Kas tema pärast olengi siin? Ohh ei! Ta tuli mulle viga tegema! Tahtis mind tappa, kuid kui siiski ellu jäin, siis tuli ta siia, et oma töö lõpule viia!
"Ma tegin ainult nalja Evelin. Ära karda. Ma ei taha sulle halba. Anna andeks," ütles poiss, kui mu lubivalget nägu ja pisarais silmi märkas.
"Kes... kes sa oled?" küsisin aralt.
"Mina? Ma... noh... ma olen..."
"Sa oled  Tanel? Mari vend?" katkestasin poisi kokutamist. Ta langetab pea ning noogutab.
"Miks?! Miks sa seda tegid? Miks sa tegid mulle nii?? Millega ma  selle ära teeninud olen?? Mis sul minu vastu on?! Miks sa mu mälu pidid ära võtma?!" tulistasin vihaselt küsimusi ja süüdistusi.
Kuidas ta võis? Ja nüüd tuli siia lilledega kõike heaks tegema?? Küll on ikka hea, et Mari jõudis mind hoiatada...
"Evelin, rahune palun maha. See ärritumine ei tee sulle head."
"Kui sa mu küsimustele ei vasta, siis... Kao välja!!! Ja lõpeta mulle lillede saatmine! Mul on kõrini sellest!"
"Aga Evelin... Mina pole sulle varem lilli saatnud... Ma arvasin, et sa ei taha mind nähagi... Selles osas on mul vist õigus. Igatahes on praegu veel liialt vara sinu küsimustele vastata. Aga sulle teadmiseks... Mina pole sinult mälu võtnud. Pärast seda kui sa minestasid..." paus. "See oli arvatavasti üks sinu päästjatest... Aga nagu ma ütlesin, on praegu veel vara selgitama hakata. Kui välja saad ning end paremini tunned ja mulle kõrri karata ei taha, siis selgitan sulle kõike, mida tean. Püüa nüüd rahuneda, eks?"
Tanel ei saatnudki lilli ja komme? Võõras on siis veel tuvastamata? Kas poiss ikka tõtt räägib, et ta mult mälu ei võtnud? Ja mis päästjad?? Miks kõik nüüd veel keerulisem peab olema?!
"Kas sa tahad, et ma ära läheksin?" küsis poiss minult. Ma ei osanud midagi vastata. Vältisin Taneli pilku ning olin liikumatu. Mõne hetke pärast kuulsin ukse sulgumist. Tõstsin pea. Olin palatis taas üksi. Ainult kimp roose oli tõenduseks, et Tanel mind vaatamas käis...
    Ei läinud kaua aega mööda, kui keegi uksele koputas.
Kas see on too võõras, keda olen nii kaua oodanud?
"Sisse!"
Palat täitus inimestega igas vanuses. Üks neist paljudest oli kuidagi tuttav...
"Tšau Evelin! Näe, tõin meie pere ka sulle tutvumiseks siia,"
"Egert!" hüüdsin rõõmsalt. Vend kallistas mind kõvasti. Muidugi ei saanud ma alla jääda ning embasin teda veel tugevamini vastu. Kui üksteisest eemaldusime, pärlendasid paar pisarat mu silmis.
"Evvi, kas ma võin sinu juurde istuda?" küsis pisike kuldpruunide kiharatega tüdruk.
"Anna, jäta oma õde rahule! Me ju rääkisime, et ta ei mäleta meid ja, et oleme talle võõrad. Las ta tutvub enne meiega, kui me kõik teda kallistuste ja uudistega üle külvame," rääkis naine silma pilgutades tüdrukuga minu voodi ääres.
"Aga vanaema! Palun, palun, palun. Kas ma  palun võin?" nurus Anna-nimeline tüdruk edasi. Kuigi nägin neid esimest korda, tundsin end koduselt ning haarasin tüdrukult ümbert kinni ja tõstsin ta oma kõrvale voodisse.
"Jeee," kilkas õde rõõmsalt, kui mind kallistustega üle valas.
    Keegi köhatas.
"Anna, ole kena ja jäta Evelinile pisut hingamisruumi ka. Muide," jätkas naine, kes hoidis süles üsna väikest poisslast, "minu nimi on Kristi ja ma olen sinu ema. Ja see rõõmupall mu süles, on sinu väikevend Marko." 
    Seejärel hakkasid kõik end tutvustama. Roheliseks värvitud siilisoenguga poisi nimi oli Toomas. Heleda peaga ja uhke krunniga tüdruk tutvustas end Merilinina. Roosade prillidega neiu palus mul teda Emmiks kutsuda, kuigi ta päris nimi pidavat olema Emil. Liisal oli seljas pikk punane kleit, mis sobis väga hästi tema heleroosade salkude ja blondi peaga. Hallipeaga vanem naisterahvas ütles, et tema on mu vanaema Liina. Ukse ääres seisis ka sviitris vanem mees, kes ütles end olevat minu isa Kalev. Viimaseks jäänud naine oli pisarais, kui oma nime ütles: "Ja mina, kallis Evelin, olen tädi Anne." Mõni hetk järgnes piinlikku vaikust, kuid see sai Marko poolt üsna pea murtud. See andis toasviibijatele vaikse lükke. Jutuvadina alates, kuulsin mitu korda ka oma nime.
    Järgemööda käisid kõik ka minuga üksi rääkimas. Emmi rääkis, et Kaarli mure on lahendatud ja, et poiss oli teda norinud, kuid lubas seda nüüd mitte teha. Ka ema tuli minuga rääkima, tutvustas natuke pisivenna olukorda ning ei suutnud kuidagi oma emotsioone tagasi hoida. Kõik hakkasid ära minema, sest kell oli palju, kuid ma palusin Egertil veel natukeseks siia jääda, sest tahtsin talle rääkida, mis juhtund oli.
"Egert, ma pean sulle midagi rääkima..." alustasin vaikselt ja murelikult. "Ta käis siin. Tanel käis siin." Egert läks näost kaameks, seejärel vihast punaseks.
"Mida ta tahtis? Ega ta sulle ometi midagi ei teinud? Kui ta veel peaks siia tulema... siis ma... ma..." puhises vihaselt käsi rusikasse pannes Egert. Hakkasin juba kahtlema, kas oli ikka hea mõte vennale rääkida, kui poiss end rahulikuks sundis ja palus, et ma räägiks, mis juhtus.
"Noh," alustasin arglikult, "ta tuli siia koos suure kimbu roosidega. Ta ütles, et tema ei võtnud mult mälu ära. Ta rääkis midagi ka mingitest päästjatest aga ma ei saanud enam aru."
"Need lilled?" küsis vend roosidele osutades. Noogutasin. Egert võttis lilled vaasist ning viskas aknast alla.
"Mida sa tegid?! Miks sa seda tegid?" tulistasin küsimusi. Poiss ei vaadanud minu poole vaid ütles: "Jää nüüd magama."
    Enne, kui arugi sain, oli vend läinud ja olin järjekordselt üksi.
"Jah, seal palatis on Evelin Peterson. Ei, ta ei taha hetkel külalisi! Kes sa oled?? Oota... Kes? Evelini tuttav??? Ei huvita!! Ta ei taha külalisi! Tõmba uttu!!!" karjus Egert koridoris kellegi peale. Kuulsin valju matsu. Vaikus...
    Kas vend ajas ära tolle salapärase võõra, kes pidi mind vaatama tulema?? Ohh ei! Vool läks ära!
"Ai!" keegi lõi mind millegi tugevaga vastu pead. Kaotasin teadvuse.



----------------------------

Esmaspäev, 28. märts 2016

XII peatükk Mina olen Martin

XII peatükk

Mina olen Martin


    Kohe, kui silmad avasin, täitus mu keha ärevusega.
Kes oli see salapärane inimene? Kas ta tuleb mind siis täna vaatama?
    Ma ei suutnud enam rahulikult voodis lamada. Tahtsin tõusta, kõndida. Tundsin end juba paremini ja piisavalt tervelt, et ringi vaadata.
    Keegi koputas... Oli see tõesti too salapärane inimene? Juba? Vaatasin end aknapeegeldusest. Juuksed  sassis, riided kortsus, meik puudub... ÕUDNE!! Mida ta minust küll arvata võib?!
    Uksest astus sisse Maris. Pettumus... Naine nägi seda mu silmist, naeratas ja küsis: "Ja keda sina meil nii hirmsasti ootad, et mind nähes üldse ei rõõmusta? Ja muide... Mis seal kaardil kirjas oli? Said sa teada, kes sulle selle uhke kingi saatis? Mis tolle salapärase mehe nimi on?"
"Nime ma tõesti ei tea." Ulatasin naisele kaardi, et ta seda ise lugeda saaks. Marise nägu lõi särama: "Sul on salajane austaja!!"
Punastasin. Võtsin karbi ning pakkusin ka Marisele natuke kommi.
"Täna saab teada, kes ta täpsemalt on, " naeratasin selle mõtte peale, ise ärevusest ja põnevusest värisedes.
"Väga äge! Super-hüper lahe juu!!" rõõmustas ka Maris: "Aga nüüd pead sa sööma, muidu ei jaksa teda äragi oodata."
Mul polnud loomulikult isu. Olin selleks ju liiga põnevil. Kuid sõin siiski kõhu võimalikult täis.
    "Millal külastusaeg hakkab?" küsisin Marise käest.
"Kella neljast. Rahune nüüd hetkeks maha, Evelin. Küll ta tuleb ja sa saad teada, kes ta on. Okei? Aga nüüd puhka ja kell kaks tullakse analüüse tegema ja sinu seisundit ning tervist uurima."
Kui Maris lahkunud oli, tõusin voodist, käisin palatis närviliselt ringi. Kohendasin juukseid, riideid ning üritasin end rahulikuna hoida, kuid ei suutnud. Aeg aina venis ja venis. Kell oli alles üksteist. 
    Mida ma küll nii kaua tegema peaks? Ohh jah, ma lähen hulluks sellest ootamisest ja tegevusetusest. Aga äkki võiks haiglas ringi vaadata? Mida halba see ikka teeks?
    Niisiis sättisin end veel viimast korda, astusin ukse juurde, käsi lingil. Seisin seal liikumatult mõne hetke, kuid avasin siis ukse ning astusin koridori. Vaatasin paremale - pikk, valge, uksi täis koridor, vaid mõni üksik inimene liikus ringi. Keerasin pea vasemale - umbes sama pikk koridor veel ka teisel pool, lõpus trepp ja hiiglaslik aken.
    Minu paremalt küljelt löödi uks pauguga lahti. Välja astus kipsis käe ja suurte prillidega poiss. Ta oli näost tulipunane, arvatavasti vihast... Siilipeaga Harry Potter, tormas minust mööda, kuid komistas mõned sammud kaugemal vastu toolijalga ning kukkus. Poiss puhises vihaselt midagi endaette. Läksin tema juurde, ulatasin käe, ning küsisin: "Kas ma saan aidata? Said sa väga haiget? Muide, minu nimi on Evelin."
Poiss vaatas mind oma heleroheliste silmadega.
"Mina olen Martin. Mul on kõik korras, aitäh. Sa oled muidu väga kena..." ütles Martin püsti  tõustes, ise näost punane. Naeratasin arglikult. Kumbki meist ei osanud eriti midagi öelda. Poiss puudutas häbelikult mu kätt, et tähelepanu saada. Ärkasin justkui tardumusest...
"Kas äkki läheks ja vaataks ringi? Teisel korrusel on väike kohvik, saame äkki seal natuke olla ja rääkida? On sul kõht ka tühi?" pakkus Marko välja. Noogutasin. Läksime koos vasakule poole, trepist alla.
    Jõudsime kolmandale korrusele. Kõrvu täitis lastekisa, hõisked ja ka mõne pahandava arsti hääl. Pisike krussis juuste ja tõmmu nahaga tüdruk jooksis mulle otsa ning kukkus. Aitasin ta püsti. Üks vanem naisterahvas, kes seda pealt nägi, hakkas karjuma: "Mis sa tormad niimoodi! Jooksed teised veel pikali kah! Marss oma tuppa!!"
Tüdruku silmad täitusid pisaratega: "Vabandust, ma ei tahtnud ju..."
Tegin kräsupeale pai, naeratasin ning lohutasin teda: "Kõik on ju korras. Said sa väga haiget? Siis on hästi kui ei saanud." Tüdruk vaatas mulle oma suurte silmadega otsa ja tänas.
"Mine nüüd mängima," julgustasin teda. Kräsupea kallistas mind veel tänutäheks ning tormas teiste laste juurde.
"See oli sinus väga kena," kiitis Martin, kui trepist veel korrusevõrra alla läksime.
"Ahh? Mis asi? Aaa, see? Ma ju... See polnud ju midagi erilist..." punastasin: "Aitäh!"
     Kohvikusse jõudes valisime laua kuhu istuda. Rääkisime pikalt juttu. Martin oli haiglasse sattunud, sest poiss kukkus rulaga trikke tehes halvasti. Sain teada veel, et tal oli ka väike õde, kes olevat suur ehitaja. Tüdruk pidavat juba paariaastaselt oskama ehitada legodest maju ning masinaid. Praegu, kui neiu juba kuueaastane on, ehitab ta mitte ainult legodest, vaid ka muudest materjalidest erinevaid ehitisi. Martin ise, eelistab joonistada ja rulaga sõita, kuid kui õde teda appi kutsub, siis on vend alati valmis aitama. Kui tuli minu kord rääkida, miks ma siin olen ja milline mu elu on, jäin vait.
"Ma ei tea eriti oma elust midagi... Tean vaid seda, et ükspäev ärkasin valges toas, öeldi, et mu nimi on Evelin, kuid kes ma tegelikult olen või milline mu elu oli, seda ma ei tea... Ma ei tea sedagi, mis täpsemalt juhtus... Mind külastasid küll vend ja kaks sõbrannat, kes pisut mu elu tutvustasid, kuid nüüd on kõik veel keerulisem ja ma ei saa enam mitte millesti aru... Ja ma ei tea mida enam arvata või teha... Kõik on nii keeruline..." pisar voolas üle põse, kui viimased sõnad üle huulte tulid. Nuuksed algasid, kuid ma ei suutnud end tagasi hoida...
"Kõik on korras Evelin. Küll kõik laabub. Ära ainult nuta," püüdis Martin mind lohutada.
"Siin sa oledki! Evelin! Kohe oma palatisse!"
    See oli Maris... Mis küll juhtunud oli, et ta endast nii väljas oli?
Läksime kahekesi palatisse.
"Kell on kaks, Evelin! Sa peaks oma palatis olema, mitte ringi luusima! Sa ei tohiks üldse kuskil loata käia," riidles Maris minuga. Juba tuttavasse ruumi astudes, heitsin voodisse istuma. Ruumis oli peale minu ja Marise ka keegi võõras mees.
"Mina olen Kaarel. Tulin siia, et mõned testid ja analüüsid teha," tutvustas end too vanem meesterahvas. Noogutasin.
    Rääkisime temaga pool tundi ning ta märkis iga natukese aja tagant midagi oma märkmikusse. Hiljem võttis ta minult vereproovi ja uuris mind erinevate masinetega. Olin nagu katsejänes. Lõpuks sai see kõik läbi ja sain rahulikult hingata. Kell oli juba kolmveerand neli. Istusin kannatamatult voodis, aegajalt ikka kella poole piiludes ning end sättides.
    Keegi koputas!


-----------------------------------

Esmaspäev, 14. märts 2016

XI peatükk Kimp roose ja karp komme

XI peatükk

Kimp roose ja karp komme


    "Evelin! Ärka üles! On sinuga kõik korras kullake? Sa karjusid paaniliselt. Mis juhtus?"
Avasin silmad. Tore oli jälle Marist näha. Vaatasin enda ümber ringi ning mulle meenus, mis öösel juhtunud oli. 
See hääl, need külmad sõrmed, mis mu käsi ja pead paitasid... See, kuidas ta minuga rääkis... Kes ta oli? Kuidas ta siia sai?
    Väristasin õlgu. Maris vaatas mind endiselt oma murelike silmadega ning ootas minult vastust. Ma polnud kindel, kas öisest külastajast talle rääkida.
"Nägin lihtsalt halba und." Maris ei uskunud vist mind, niiet lisasin: "Ausalt, nägin kuidas üks tundmatu mees mind kiviga viskas. See oli nii hirmus! Tunnen end juba paremini aga süüa ja juua tahaks." 
Naine ei uskunud mind vist ikkagi päriselt, kuid noogutas, naeratas ja lahkust toast. 
Peale seda, kui too hääl vaikseks jäi, kadusid sõrmed. Tuppa voogas jäist õhku, käis kolks, kui aken vastu raami põrkas. Keegi koperdas ukse juures, käis vali pauk, ma kiljatasin ning kaotasin teadvuse. Järgmine, mida mäletasin oli Marise hääl, kui ta mind äratada püüdis. Aga, kes ta ikkagi oli, see võõras? Too hääl tundus nii tuttav aga ka samas võõras... Kes ta oli?
    Kui Maris tagasi tuli ja mul söödud sai, ütlesin talle: "Ma tahaks täna paari inimest näha. Ehk meenub midagi. Kas nad üldse teavad, et mul mäluauk on?" naine noogutas. Jätkasin: "Ma arvan, et esimesena tahaksin näha oma venda ja neid tüdrukuid, kui nad juba nagunii siin on. Kui nad ikka on veel siin?"
"Viin su nõud ära ja kutsun nad siis sisse. Kui midagi on, siis vajuta seda nuppu ja ma tulen, eks?"
Noogutasin ja seadsin end paremini istuma.
    Uks läks lahti ja sisse tormasid kolm inimest. Poiss kandis kulunud teksaseid, sinist T-särki ja ketse, mida ma vaid vilksamisi nägin. Juuksed olid tal sama pruunid, kui sel aknapeegeldusel, keda eile jälgisin. Silmad olid noormehel sinist värvi, nägu murelik. Tüdrukutest pikem, kandis kollast kleiti, tal olid ka heledad, päikesekarva juuksed, mis hobusesabasse kinni olid seotud. Silmad olid hallikassinised, kuid ilmselgest nutmisest pisut punased. Teine, natuke lühem neiu, kandis musti retuuse ja tuunikat, mida kaunistas kiri "Keep calm and love yourself". Tüdruku juuksed olid musta värvi, ulatusid vaevu õlgadeni, sirged. Silmad olid tal pruunid, kuid nagu eelmisel tüdrukul, nutmisest paistes ja punased.
    Minu paremale küljele tuli poiss, kes arvatavasti oli mu vend. Kollase kleidiga tüdruk istus teisele poole aga mustade juustega neiu jäi voodijalutsi juurde seisma.
"Evelin kallis, on sinuga kõik korras? Meile öeldi, et sul on mälukaotus... Kas sa tead kes me oleme? Kes mina olen?" küsis poiss murelikult.
"Ma arvan, et sa oled mu vend... Kuid ma ei mäleta kahjuks tõesti midagi. Muidu on täitsa hea olla, ainult pea tuikab vahel. Mis su nimi on?"
"Ohh Evelin! See on nii veider, et sa midagi ei mäleta... Mu nimi on Egert ja ma olen su kaksikvend," ahh siis sellepärast oligi ta nii sarnane, sellele tüdrukule aknas... "Mul on nii kahju, et sa midagi ei mäleta. Kõik need mälestused, mis meil koos olid... Sa ei tea oma elus midagi..." poiss keeras pea ära, ta hääl murdus ja pisar jooksis mööda põske alla. Võtsin venna käe enda kätevahele ja silitasin seda.
"Kõik on korras. Küll mulle ka kõik ükskord meelde tuleb," lohutasin Egertit. Vaatasin nüüd tüdrukute poole.
"Vabandust, kui ebaviisakas olen aga... Kes olete teie?"
Tüdruk minu vasakul käel naeratas, pisar voolas silmist, ning alustas rääkimist: "Mina olen Piret. Oleme sinuga sõbrad alates sellest ajast, kui ma seitse aastat tagasi siia kolisin. Ja see on Mari, sinu naaber ja teine väga hea sõbranna."
    Naeratasin neile. Mari oli justkui eksinud.
"Äkki ma ei peaks siin olema? See kõik juhtus ju ikkagi minu ja mu venna pärast..." tüdruk hakkas nutma. Piret püüdis teda lohutada, kuid ei suutnud Marit vaigistada. 
"On jah sinu vend süüdi! Kui teda näen, annan talle sellise keretäie, et ta ise ka ei usu!" puhises vend vihaselt.
"Sõbrad, rahunege maha. Vabandust selle pärast Evelin... Ja esiteks, Egert, see pole kindel, et Tanel süüdi on. Pealegi, isegi kui ta on selle kõige taga, ei ole rusikad lahenduseks. Teiseks, Mari, see pole sinu süü, see mida teeb sinu vend, on tema asi, sina pole selles süüdi. Okei?" üritas Piret teisi rahustada ja lepitada.
"Kes on Tanel?"
    Hetkeline vaikus. Kõik vaatasid mulle otsa. Mustade juustega tütarlaps avas oma suu ja hakkas katkendlikult selgitama: "Evelin... Tanel on minu vend... Ta käib nüüd sinu klassis... Ja noh, te ei saa eriti hästi läbi... Me kahtlustame teda sinuga juhtunus... Sest noh, ta on ka varem sulle liiga teinud ja... Anna andeks. Ma saan aru, et see on suur asi ja võib olla tahad sa aega mõtlemiseks ja nii... Aga kui sa ei taha mind näha, sest olen tema õde ja olen samamoodi süüdi, siis ma võin ka ära minna."
Ma olin juba pikemat aega vaikinud. Süütunne ja kurbus aina kasvasid tüdruku silmis. Lõpuks ei suutnud ta enam oma pisaraid kinni hoida ega vaikust taluda ning avas suu: "Ma peaks nüüd vist minema..." Mari astus nuttes ukse poole.
"Oota, ära mine. Ise te ütlesite, et see on ainult kahtlus. Pealegi ma ei mäleta teda ega midagi sellest, mis varem juhtunud on või mida ta mulle teinud on. Sa tundud väga tore olevat ja sa tulid mind vaatama. Hoolimata sellest, et sa end süüdistad, tahtsid sa ikkagi mind näha, muretsesid minu pärast... Ja sellisest sõbrannast ma ilma jääda ei kavatse, tulgu meie vahele kasvõi sada poissi."
Piret, Egert naeratasid ning Mari hakkas nüüd õnnest nutma, tuli minu juurde, kallistas mind kõvasti. Mõni sekund hiljem liitusid meiega ka Egert ja Piret. Hoidsime üksteist kõvasti ning pikalt teineteise kaisus. 
    Vend rääkis meie perest, kuid mulle olid need vaid tundmatud nimed. Tüdrukud rääkisid mulle koolist, moest, poistest. Sain teada ka, et Piret, too kuldsete juustega kaunitar, oli hiljuti haiglast välja saanud. Mari rääkis oma vennast ja sellest, milline ta välja näeb, et ma teaksid ette ära ja saaksin vajadusel neile teada anda. Mari pidi hakkama koju minema ning ka Egert ja Piret lahkusid. Vend tahtis küll veel siia jääda, kuid ütlesin talle, et mingu koju ja puhaku. Tuba täitus vaikuse ja minu mõtetega kohe, kui teised läinud olid.
    Niiet süüdistati Tanelit, Mari venda. Huvitav, kas tema käiski siin? Aga miks ta peaks? Ta olevat mulle ju varemgi liiga teinud... Aga ehk tal hakkas minust kahju? See võõras, kes siin käis ju vabandas ja lubas hiljem selgitada...aga miks mulle üldse liiga teha? Kõik see on ikka nii keeruline... Kas tema oligi see, kes minult mälu võttis või oli see keegi teine? Kui nii siis, kes ja miks seda tehti?! Kas öine külastaja oli sama, kes mu siia tõi või oli too inimene hoopis süüdlane?
    Maris tuli kandikuga ja tõi õhtusöögiks kartuliputru.
"Maris, kui kaua ma siin olema pean? Kas ma koju ei või minna?" küsisin naiselt.
"Sa peaks veel paar päeva siin olema ja siis vaatab edasi. Kui peahaava ja mäluga paremaks läheb, siis ikka võid koju saada. Aga pea meeles, et kohe kooli tormata sa ei saa ja pead ikkagi puhkama ja rahulikult seda kõike võtma."
Noogutasin ja sõin edasi. Maris justkui kibeles midagi ütlema, niiet vaatasin talle ootavalt otsa.
"Sulle saadeti natuke aega tagasi suur kimp roose ja karp komme. See oli see mees, kes su siia tõi, kuid oma nime ta endiselt avaldada ei soovinud. Toon kohe lilled ja kommid siia... Näe siin nad ongi. Kaart on ka. Äkki on seal midagi selle salapärase mehe kohta kirjas??"
Vaatasin roose, siis kommikarpi, jälle roose, siis Marist.
"Need on mulle?" imestasin, "Kellelt?"
"Ma ei tea kullake. Aga on ikka põnev ja salapärane! Aga noh, ma jätan su nüüd siia oma varandust avastama. Ära kauaks üles jää! Homme tullakse analüüse tegema. Räägi siis mulle ka, mis teada said."
    Maris lahkus, kuid ma ei kuulnud seda. Jälgisin ainult oma lilli ja maiustusi.
Äratus! Seal pidi ju kaart olema! Ehk saab asi selgemaks? 
Võtsin rooside vahelt väikese kaardikese ja lugesin.
"Ilusat paranemist Evelin!
Tulen sind homme vaatama.
Ole siis tubli!
Salapäraselt inimeselt kaunitarile!"


----------------------------

Neljapäev, 10. märts 2016

X peatükk Sinu nimi on Evelin Peterson

X peatükk

Sinu nimi on Evelin Peterson


    Ärkasin valges toas. Lamasin voodil. Tundsin kirbet haigla lõhna. Keegi rääkis. Avasin silmad, kuid valgus  pimestas.
    "Oi, sa oled ärkvel!" kostis üllatunud ja sõbralik naishääl.
"Kuidas sa end tunned kullake? Kas valutab ka kusagilt?"
Vaatasin umbes kolmekümneviie aastasele naisele otsa. Kurk oli kuiv ja ma ei suutnud ühtki sõna välja öelda, et talle vastata. Justkui mu mõtteid lugedes, ulatas too valges kitlis naisterahvas mulle klaasi veega. Jõin ja kogusin end hetkeks. Lonksasin veel kord ja avasin suu: "Vabandust, aga, kes olete teie? Kes olen mina? Kuidas ma siia sattusin ja kus ma üldse olen? Haiglas?"
Naine vaatas mulle üllatunud silmadega otsa, mõtles hetkeks ning hakkas selgitama: "Minu nimi on Maris, Maris Murakas. Olen arst, täpsemalt küll õde. Jah sa oled haiglas. Sinu nimi on Evelin, Evelin Peterson. Üks mees tõi su siia, sa olid teadvusetu. Peast voolas verd. Too mees, kes su siia tõi, ei avaldanud oma nime ega andmeid ega osanud sinu olukorda täpsustada. Nii palju, kui mulle meelde jäi, oli sel mehel omapärane, kalk hääl. Mees oli ka ise vigastatud. Sidusime tal käe kinni ja oleks tahtnud teda veel siin hoida, kuid ta kibeles ära ja kuna midagi tõsist polnud, lasksime tal minna. Ja nüüd, ole kena ja ütle kuidas sa ennast tunned, siis saame rohkem teada, mis juhtus ja kuidas sind aidata."
    Vaatasin Marisele suurte silmadega otsa. Mitte midagi ei meenunud, polnud aimugi, kes olin või mis üldse juhtus. See Evelin, kelle nime naine nimetas, oli mulle võõras, tundmatu...
"Noh, pea valutab natuke ja ma olen tõsises segaduses, aga muidu on enesetunne talutav."
"Siis on hästi. Toon sulle süüa ja siis puhka end välja ja püüa magada."
    Maris lahkus palatist ja jäin oma mõtetega üksi. Kes oli see Evelin Peterson? Milline oli tema elu, pere? Kui vana ta üldse oli? Milline ta välja nägi?
    Ruumis puudusid peeglid, kuid aknapeegeldusest nägin valges toas, valges voodis pooleldi istuvat tüdrukut, kellel side ümber pea oli. Kas see oligi Evelin? See tumepruunide, õrnalt lokkis, hetkel rasvaste juuste ja helesiniste silmadega tüdruk? Küll oli temal ikka hirmunud pilk. Pelgasin toda kartvat tüdrukut ja keerasin pea eemale. Mul hakkas kahju sellest tüdrukust seal aknas. Kas olin see tõesti mina? 
    Keegi koputas. Oli see Maris? Kas tema koputaks?
"Tohin ma sisse tulla?" kõlas teisel pool ust tuttav naishääl.
See  ikkagi oli tema. Noogutasin, kuid mulle meenus, et ta ei näe mind. Tundsin kuidas põsed õhetama hakkasid. Avasin suu ja lubasin ta sisse.
    Õde astus sisse, kandikul kauss auravat suppi, klaas mahla ja paar viilu leiba. Ajasin end mugavamalt istuma ning hakkasin vaikides suppi sööma. Tundsin, kuidas iga uue suutäiega aina rohkem jõudu minusse kogunes.
    Kauss tühi, võttis Maris mult kandiku ja hakkas ukse poole liikuma, kuid minu küsimused peatasid naise.
"Kui kaua ma siin olnud olen? Kas keegi on minu järgi küsinud ka?"
"Noh, sind toodi siia reede öösel kella kahe ajal ja praegu on pühapäev ja kell on pool viis õhtul. Sinu vend ja kaks tüdrukut, kes end sinu sõbrannadeks nimetavad, pole hetkekski lahkunud. Siin on käinud ka su vanemad, vanaema ja õed. Kas sa tahaksid kedagi neist näha?"
Mõtlesin hetke Marise pakkumise peale, kuid kuidas sain ma paluda kedagi näha, kui ma isegi ei tea neid, ei tea kuidas see Evelin nendega üldse läbi peaks saama. Võib olla aitaks see midagi meenutada, kuid olin liiga väsinud ja vastasin õele, et täna ei soovi ma kedagi näha. Ka Marise meelest oli see mõtekas tegu, et las seedib see mõte minus enne, kui asi veel segasemaks ajada. Naine soovsi mulle head õhtut ja ilusaid unenägusid, ning jättis mind mu mõtetega üksi.
    Mis juhtus? Miks oli mind vaja tuua öösel haiglasse? Kes oli see mees? Miks mu pea veritses? Miks ma midagi ei mäleta? Mis juhtus?!? Nii palju vastusteta küsimusi. Pidin puhkama. Lihtsalt pidin. Muidu oleksin hulluks läinud. Kõik need küsimused ja see teadmatus... Seadsin end mugavalt teki alla, keerasin end küljele ja sulgesin silmad.
    Kas magasin tunni, terve öö või vaid paar minutit? Ärkasin aga selle peale, et keegi hingeldas mu kõrvaääres. Tuba oli hämar, ainult hingamist oli kuulda.
"Ootasingi, et ärkaksid Evelin. Tahtsin andeks paluda, et sult mälu võtsin, kuid mul polnud muud valikut. Kui õige aeg käes, räägin sulle kõigest. Ma luban, et räägin, Evelin!"


---------------------------------

Kolmapäev, 2. märts 2016

IX peatükk Miks ma siin olen?!

IX peatükk

Miks ma siin olen?!


    Pea lõhkus. Silmad olid rasked, justkui millegagi kaetud. Kuulsin segaseid helisid. Oleks see tagumine mu peas vaid vaiksem!
    Ükskõik kui palju ma ka ei püüdnud, jäi vestlus arusaamatuks.  Mõistsin vaid nii palju, et ümberringi on mehed ning paar naist. Kõik vägagi ropu ütlemisega. Võimalikult tähelepandamatult, üritasin oma käsi, jalgu, pead ja muid kehaosi liigutada, et aru saada, kus olen ka kas olen kuskilt vigastatud. Istusin puust toolil. Kinni nööritult. Sõrmi liigutada oli võimalik nii, et keegi ei märganud, kuid kui hakkasin end rohkem liigutama, järgnes vaikus. Seda küll ainult väljaspool minu pead. Tagumine ei lõppenud ka siis mitte, kui tuttavat häält kuulsin.
"Oledki lõpuks ärkvel mu arm," ütles see mõnitav hääl.
    Võpatasin. Oli see tõesti tema?! Kuulsin ma ehk valesti? See ei saanud ju ometi tema olla, aga siiski...
"Ei oodanud mind ega juu? Või siiski kahtlustasid?"
See pidi tema olema! Pole kahtlusti, et see keegi teine olla saaks. Uskumatu, kuidas sain ma temas nii rängalt eksida!!
"Marko! Võta tal side silmade eest ära!" kamandas poiss edasi.
Tundsin kellegi külmi sõrmi oma pea vastas. Järsu liigutusega oli side läinud. Tänu tugevale ja kiirele tõmbele, jäin ka paarist juuksekarvast ilma. Silmi avades nägin enda ümber seisvaid noori. Pilgutasin, et silmad hämara valgusega harjuksid. Vaatasin uuesti ringi. Pilk jäi seisma ühel kindlal isikul.
"Tunned mu ära, Evelin?"
"Miks... miks ma siin olen?" küsisin, kui julguse tagasi sain. Vait jäädes ümbritsesid mind mõnitavatee naeratustega näod.
"Ah et miks? Mulle lihtsalt tundus, et tead liiga palju ja ma ei saanud seda sinna paika jätta. Meil on vaja sellest rääkida."
Vaatasin poisile otsa. Arvatavasti päris tobeda ja mõistmatu pilguga, sest peale pearaputust ta jätkas: "Mäletad, kui koolist koju läksid? Nii, siis on hästi, et ma sind liiga kõvasti ei löönud. Meie väikest vestlust mäletad Evelin? Seda mida mulle ütlesid? Tore. Ma algul ei uskunud sind, ei arvanud, et sa midagi sellist päriselt ka tead, kuid nagu öeldakse: parem karta kui kahetseda. Niiet ma tõin su siia, et asjas selgusele jõuda," seletas naabripoiss.
"Ja mina arvasin, et see pole tõsi! Ma uskusin sind, kui sa oma tunnetest rääkisid! Kuidas ma võisin nii rumal olla? Kuidas sa võisid mulle nii teha?!" nutsin ahastades. Tundsin, kuidas põsed õhetasid. Südames viha ja kurbus korda mööda võimust võtmas. Kuulsin naeru, kuid ei julgenud silmi avada: häbi, viha ja see valu südames ei lubanud.
    Üllatav oli, et Taneli häält ma ei kuulnud. Poiss vaikis. Seda muidugi mitte kauaks.
"Sa Evelin tõesti arvasid, et minul on mingi plikakese vastu tunded? Ma arvasin, et oled ikka targem, aga tundub, et eksisin," mõnitas Tanel, kui naer vaiksemaks suubus, kuid peale neid sõnu, naerdi ikka täiest kõrist. Viha ja häbi puna tõusis palgetele.
"Aitab küll! Saite naerda. Jätke meid nüüd kahekesi," kamandas Lannuste poiss edasi. Ma ei mõistnud, mis toimus või miks Tanel minuga üksi tahtis olla, kuid silmi ma avada ka ei suutnud, et selgusele saada. Jalgade madin ning üksikud naeru- ja solvumis turtsakud saatsid neid, kes lahkuma pidid.
    Mõne hetke pärast oli vaikus majas. Pea lõhkus endiselt ja vaikus oli just see, mida vajasin. Tundsin kuidas veri näost kaduma hakkas ning tavaline näovärv uuesti tagasi tuli.
"Oled julgem, kui arvasin. Sa võid nüüd silmad avada, oleme ainult kahekesi," rääkis poiss edasi, kui arvas, et vaikus liialt kaua püsinud oli. Avasin silmad, kuid vaatasin põrandat.
"Vaata mulle otsa silma Evelin," palus Tanel.
Tõstsin oma sinised silmad ülespoole ning vaatasin tõtt oma vangistajaga. Me ei lausunud pikkaaega sõnagi, ainult jälgisime üksteist.
"Kas ma võin nüüd koju minna?" küsisin viimaks tüdinult.
Poiss vaatas mind üllatunud pilguga, ega ta vist uskunud oma kõrvu. Tanel pilgutas paar korda silmi ja avas ning sulges oma suud mitu korda, kuid häält välja ei tulnud. Vaatasin talle küsivalt otsa ja ütlesin: "No kui sa mind koju lasta ei taha, siis ehk seod mu lahti? Kätel ja jalgadel on pisut valus. Halloo!?!" Poiss vaatas mind nagu poleks ma emakeeles rääkinud.
    Eks ta olekski vaikima jäänud, kui uksel poleks prõmmitud nii, et see peaaegu pilbasteks tahtis minna. Hetk hiljem tormasid mõned eelnevalt toas olnud noortest sisse. Üks poistest sosistas midagi Tanelile kõrva, mille peale poisi silmad kahtlaselt tumenesid ja huultele tekkis salakaval naeratus.
"Tundub, et sind tuldi päästma."
    Ma ei saanud enam midagi aru aga juba käisid lasud. Taaskord oli kõik pime.


----------------------