neljapäev, 19. aprill 2018

XXVI peatükk Selgitused

XXVI peatükk

Selgitused


    Kell oli pool kolm kui koju jõudsin. Vahepeal oli aga vihma sadama hakanud ja ma sain läbimärjaks.
    Snake... Kuidas? Miks? Ta ei tundunud üldse "paha kuti" materjal. Pigem vastupidi. Tema ju kaitses mind ja astus minu eest välja... Hoolis ja hoolitses... See pole okei! Mis toimub?!
    "Hei Evvu! Ohh! Sa oled ju läbimärg! Tule ruttu tuppa sooja!"
Egert... Just teda mul praegu vaja ongi. Kaksikute värk... Ja hiljem helistan Martinile. Kõik saab korda ja selgeks. Jah!
    "Jaa, tšau. Sul on täiesti õigus venna. Saan ma sinuga hiljem natuke rääkida?"
"Muidugi, kasvõi kohe. Milles asi?" uuris poiss kohe murelikult.
"Kas sa mulle kuuma teed võid teha? Ma lähen ja vahetan senikaua riided ära ja siis alles räägin sulle midagi. Sobib?"
    Egert tegi mulle kalli ning saatis mu mõtlikul ilmel üles, minu tuppa. Sinna jõudnud vahetasin märjad riided kuivade vastu ja ronisin teki alla sooja. Mõtlesin, et saadan Martinile sõnumi, et mul on kõik korras ja ma helistan talle hiljem, kuid mu mõtted tiirlesid äsja juhtunu ümber ja ma ei teinudki seda. Peale Sõõrikukohvikust põgenemist olen küll saanud asjade üle järgi mõelda aga endiselt oli küsimusi, millele ma poisi käest vastuseid veel ei olnud saanud.
    Olin ajataju täielikult kaotanud kuni Egert tassiga mulle nina alla tungis, et tähelepanu saada.
"Palun. Kuidas sul on? Näed päris haige välja," sõnas vend. Turtsatasin tema komplimendi peale ja Egert võttis mu kaissu, et mul veelgi soojem hakkaks. Jõin vaikides teed. Vend muutus kärsitumaks ja ma alustasin.
    "Sa ju tead, et kogu see jama algas, kui Lannusted siia kolisid ja ma Snake'i... khmkhm... ja Rick'iga kohtusin. Noo, et Tanel mu ära röövis ja hiljem tegite te ju Ricki ja... Snake'iga sama. Siis sattusin haiglasse... Sellest ma tegelikult rääkida tahtsingi. Ma pole sulle päris kõike..."
"Mis mõttes? Mille sa rääkimata jätnud oled?? Kas Tanel käis veel seal?! Kas ma..! Oih... Vabandust. Jätka palun," tõmbas Egert end tagasi, kui mu kurjustavat pilku nägi.
"Kuhu ma nüüd siis jäingi. Ah jaa. Nimelt, kui ma haiglas olin juhtus päris mitu veidrat olukorda. Seda sa ju ometi tead, et mulle toodi salapärase mehe poolt lilli ja komme? Igatahes oli see mees Rick. Tema mu sinna haiglasse ka viis. Aga see pole kogu tõde. Seal olles külastas mind ka öösel keegi ja selleks polnud ei Rick ega Tanel. Esimesel ööl mida ma mäletan külastas mind keegi mees, kes ütles, et ta võttis minult mälu. Tänu Martinile ma tean, kes see oli. Martin on too poiss haiglast. Said aru ikka, eks? Tore. Igatahes. See röövel oli Marko. Ta oli Taneli üks käsilastest aga tuli välja, et poiss mängis topelt mängu. Tol hetkel ei täitnud ta Taneli käsku..." mu hääl katkes, kui mõistsin, mida edasi ütlema hakkasin. 
    Snake... Ta täitis Snake'i käsku...
"Mida sa ajad? Kes see oli siis? Mis juhtus? Miks sa kõike nii keeruliseks ajad? Evelin?"
Oeh. Kuidas ma seda talle nüüd siis ütlen? Kas ma üldse suudan seda valjult välja öelda...? Kas ma üldse tohin sellest kellelegi rääkida?
    Mind äratas mu mõtetest telefon. Mulle tuli sõnum.
"Oota korra," ütlesin vennale ja võtsin mobiili.
"Evelin! Kuidas sinuga on? Kus sa oled? Ega sa selles kellelegi rääkinud pole? Palun vasta mulle. Ma ei jõudnud sulle kõike veel rääkidagi ju. Loodan, et sul on kõik korras aga helista mulle esimesel võimalusel!"
    Martin... Kuidas ta nii täpselt seda ajastada oskas? Ma oleks just kõik Egertile ära rääkinud. Ma oleks kõik ära rikkunud... Ma.. Ma oleks Snake'i nime öelnud... Ja kui Snake oleks seda kuulnud...
"Evelin? On kõik ikka korras? Kes see oli?" uuris vend kohe.
"See oli Martin. Ta palus, et talle kohe helistaskin. Võiksid sa mu mõneks ajaks omaette jätta?"
"Noo aga sul jäi jutt pooleli ja..." protesteeris vend.
"Hiljem! Palun! See on väga pakiline. Ma hiljem räägin sulle."
"Mhh. Olgu."
    Poiss tõusis ja lahkus. Uksel vaatas ta korra tagasi. Jõin oma tassi tühjaks ja valisin Martini numbri.
"Tšau!"
"Evelin! On sinuga kõik korras? Võin ma sinna tulla?" küsis ta kohe.
"Ma tuleks parema meelega sinu juurde... Või saad sa seda telefonis ka rääkida, mida varem ei jõudnud?"
    "Ei, jaa. Ma võin kohe ka rääkida. Lühidalt siis. Sa tead, et Rick ja Snake töötasid koos Taneli vastu. Õigemini nende boss töötas... Ja tänu Snake'i suure suu tõttu sai ta teada, et Tanel sind jahib ja bossil tuli mõte sind ära röövida. Ta polnud kunagi varem nii lähedal Taneli kätte saamiseks ja sa olid parim valik, kuidas... Vabandsut, kaldun teemast kõrvale. Igatahes sai Tanel sellest teada ja püüdis sind igati kaitsa, kuid Marko reetis ta. Tänu Markole leidsidki Snake ja Rick su üles ja selle kaabaka plaan hakkas ülesmäge minema. Aga siis juhtus üks väike äpardus... Sind ei pidanug keegi süstima. See mälu ära võtmine.. Seda ei pidanud juhtuma. Nad ei tahtnud sind sellesse nii sügavalt segada... Sa pidid ainult natuke valuvaigisteid saama. Marko ajas süstlad segi ja kui su kehasse see aine sattus... Sul oli arvatavasti millegi vastu allergia ja Rick tõi su kohe haiglasse. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Mälu kadus sul küll paariks päevaks, kuid... Snake oleks Marko seal kohapeal maha löönud. Evelin. Snake pole halb, ta täidab vaid käsku. Neil oli oma kambaga pikemat aega Taneliga mingi kana kitkuda ja nende boss nägi sinuga mingit võimalust see vimm lõpetada. Sa olid lihtsalt valel ajal vales kohas. Mul on kahju. Snake'il ka. Ma olen kindel, et ta räägib sulle sellest kunagi. Varsti. Ma olen täiesti kindel selles."
"Oota... aga... Miks ma sellest kellelegi rääkida ei tohtinud siis? Ja Snake... Miks ma talle midagi öelda ei tohi? Miks ta ei tohi teada, et ma tean?"
"Ohh, Evelin. Mitte keegi ei tohiks sellest teada. See on klannide vaheline asi. Pealegi, ma arvan, et ta tunneks end veelgi hullemini, kui sa peaks talle mainima, et tead. Ta ei suudaks seda süüd ja sinu pilku taluda. Sa ei tohi seda välja näidata. Saad aru?"
"Ohh. Saan küll aru jaa... Aga mida ma nüüd siis teed? Keda usaldada? Kuidas edasi? Kellega ma suhelda võin üldse? Tohin ma kellelegi kogu lugu rääkida? Ma pean selle enda seest välja saama kuidagi!"
    Vaikus.
"Tead. Ma arvan, et oota pisut ja lase asjadel maha jahtuda. Küll kõik laabub. Tanel pole sulle kordagi halba soovinud ja seda pole ka keegi teine teinud. Eks see jääb ju sinu otsustada, keda usaldad ja mida edasi teed. Ma loodan lihtsalt, et sa kõigile seda ei pasunda ja valid hoolega kellele oma loo räägid."
"Jah. Sul on õigus. Aitäh sulle. Tšau!"
    Panin kõne kinni ja heitsin pikali. Pea käis ringi ja süda tagus meeletult.
Ma oleks praegu nii suure vea teinud! Ma oleks Snake'i süüdistanud asjade eest, mille üle tal võimu polnud. Asjade üle, mida ta isegi ei teinud! Ta pole ju mulle midagi halba teinud. Oeh. Miks mul küll selline elamuste rohke elu peab olema? Miks mul ei võiks tavaline elu olla, selline nagu Piretil näiteks? Nagu kõigil teistel... Oeh jah. Aga eks muidu olegi ju igav.
    Lamasin voodis veel mõned minutid kuni tassi alla viisin, et see puhtaks pesta ja ka ise pessu minna.
Ja nüüd? Laseme elul rahulikult edasi kulgeda nii nagu midagi poleks vahepeal juhtunud.




----------------------

neljapäev, 18. jaanuar 2018

XXV peatükk Mida?!

XXV peatükk

Mida?!


    "Mäletad, kui ma kirjutasin sulle, et püüan iga hinna eest jälile saada sellele salapärasele tüübile, kes sind külastas ja sinult mälu röövis? No ma olen üsna kindel, et tean kes selle taga oli ja kes see tüüp on!"
Lõpuks!! Kas ongi nüüd käes see aeg, kui ma saan kõik teada? Nüüd ma saangi viimaks oma küsimustele vastused! Lõpuks ometi saan rahulikult edasi magada!
"Noh?! Mida sa ootad? Räägi juba! Mida sa tead?! Kes see oli??" käisin Martinile peale, ise põnevusest peaaegu toolilt alla kukkudes.
"Olgu, olgu," naeris poiss. Ma polnud vist kunagi varem nii kärsitu olnud ja vaatasin Martinile põlevil silmil vastu. Noo kaua veeeeeel! Räägi juba!
    "Sa rääkisid, et kahtlustad kogu selle jama taga Ricki ja Tanelit eks? No selles mõttes on sul õigus, et Rick tõi su haiglasse ja kinkis ka need lilled ja kommikarbi aga rohkemas ta väga rolli ei mänginud. Ja Taneli roll oli üldse omamoodi aga..."
"No mis? Mis aga?! Aga, kes ikkagi minult mälu röövis? Kes öösel mu palatisse sisse murdis? Räägi nüüd juba!"
"Rahu, Evelin! Rahu. Küll ma jõuan sinna ka. Aga Tanel see polnud. See ongi kuidagi veider aga ta pole sulle selle koha pealt sõnagi valetanud. Tema sellesse ei puutu. Mälu ta sinult ei võtnud aga samas ei tee see teda ka üdini heaks. Aga see tema käsilane... Noo see Margus... Või ei... Marten..."
"Marko!"
"Jah. Just tema! Marko.. Muidugi! Aga ega ta seda kõike omast tarkusest ka ei teinud..."
"Tanel ikkagi jah?! Tema andis käsu ja siis poiss jooksis ja..."
"Mitte päris..." segas Martin minu jutule vahele.
"Mis mõttes?"
"Noo. Ütleme nii, et käsu andja oli keegi teine... Keegi ootamatu... Ma ise olin ka tükk aega sõnatu... Sest nagu ma juba varem ütlesin, siis Tanel see polnud ja tema siia ei puutu aga... No ma ei tea, kas on ikka hea mõte ta nimi avaldada aga samas... Sa ju väärid tõde ja puha ja..."
    Tekkis pikk paus. Martin pomises omaette. Mina muutusin aina kärsitumaks. Õhk meie ümber muutus aina paksemaks. Pinged meie vahel tõusid ja tõusid kuni ma lõpuks suu lahti tegin.
"Noo..?" uurisin poisilt vaikselt. Martin kogus end, hingas sügavalt sisse ja ütles: "Olgu. Sul on õigus. Ma ei peaks laskma sul niimoodi praadida. Sul on õigus teada aga pea meeles, et mina pole milleski süüdi! Mina ainult uurisin ja leidsin sellise info. Mis on küll üsna vettpidav ja õige aga samas..."
"Aitab! Ära häma ja räägi asjast! Muidugi ei süüdista mina sind milleski. Miks ma peaks? Mida sa ajad?"
"Ole kena ja pane see tass nüüd rahulikult lauale," ütles poiss ning kummardus mu poole, et noad minu käeulatusest ära võtta.
"Mis toimub...?"
"Turvalisus ja ohutus ennekõike."
    Ma ei saanud enam midagi aru. Mis toimub? Mis tal viga on? Mida ma tema meelest tegema hakkan? Rääkigu parem ära juba, muidu ma tõesti ei vastuta oma tegude eest...
"No aga räägi nüüd palun ja ära käitu nii imelikult. Tundub nagu sa üritaksid öelda, et mu oma vanemad röövisid mult mälu... Nad ei teinud seda ju..?"
"Ei, ei, ei. Seda mitte."
"Aga räägi siis!" käisin poisile peale. Mu kannatus oli katkemas.
"Olgu. Aga kui ma sulle ta nime ütlen, siis sa ei tohi seda kuidagi välja näidata, et tead mida see inimene sulle tegi. Nagu sa ei teaks midagi. Sul pole õrna aimugi. Veel parem, kui sa isegi ei uuriks ega tahaks teada saada... Sobib? Sa pead seda mulle lubama!"
    Asjalood muutusid iga hetkega aina segasemaks ja mul tekkis väike hirm. Appi! Pidin ma siia tulema? Kodus oleks praegu nii hea olla... See kisub nii halvaks... Mis toimub?! Võta end kokku Evelin! Sa tahad teada, kes see oli! Kellel oli julgust sinuga nii teha! Aga miks Martin nii käitub...? Ohh jah...
"Olgu. Jaa. Ma luban. Räägi juba!"
Poiss võttis mul kätest kinni ja vaatas mulle oma heleroheliste silmadega otsa. Tema prillid olid ninale vajunud.
"Snake..." sosistas ta ja langetas pea.
"Mis? Ma ei kuulnud sind. Mida sa ütlesid? Kes see oli?"
"Snake. See oli Snake, Evelin. Mul on nii kahju ja ma tean, et sul on raske seda uskuda... Mul oli ka, aga... Aga kogu selle jama taga on just nimelt tema."
    Mida?! Snake? Ei või olla! Ei! Ei! Ei! Ei saa! Nii ei saa lihtsalt! Kas ma kuulsin ikka õigesti? Snake?! See ei saa tõsi olla... Ma... Mida?!
"Evelin?"
"Ma pean minema...Ära muretse... Ma ei murra meie lubadust... Lihtsalt... Ma... Ma pean... Ma pean minema... Aitäh... Tšau... Ma... Ma võtan ühendust..."
SNAKE?!





----------------------

kolmapäev, 17. jaanuar 2018

XXIV peatükk Sõõrikukohvik kell 13.00

XXIV peatükk

Sõõrikukohvik kell 13.00


    Mis heli see veel on? Kes või mis julges minu und segada? 
Avasin vaevaliselt oma silmad. Püüdsin kindlaks teha, kust see saatanlik heli tuleb või mis seda tekitab. See oli mu telefon.
    "Jaa? Evelin kuuleb."
"Ohh, lõpuks! Tundus, et sa ei võtagi vastu... Martin siinpool muidu. Ega ma sind üles ajanud? Või noh... Kui ajasin siis vabandust aga... Ma lihtsalt PIDIN sinuga kohe rääkima! Ma olen kindel, et sa ei kahetse seda, et su üles ajasin! Ma nimelt leidsin natuke infot, kuid sellest siis, kui kokku saame. See pole päris telefoni jutt..."
"Oota nüüd korra. Tee väike paus ja hinga rahulikult sisse-välja," katkestasin poisi jutuvada, ise alles unesegasena telefoni kõrvaääres hoides.
"Olgu, olgu. Sul on õigus. Vabandust! Igatahes on meil vaja kindlalt kokku saada! Täna! Aga kuna minul on infot sulle edasi anda, siis on sinul see AU aeg ja koht välja valida. Jätan sulle natuke ka mõtlemise aega aga helista või kirjuta, kui oled otsuse teinud! Tšau!" 
"Aga..."
Piip-piip-piip.
    On ikka kutt... Huvitav, mida ta leidis, et ta sellest nii õhinas oli...
Niimoodi mõtiskledes otsisin kapist omale mugavaid riideid ja proovisin oma pruune kiharaid normaalsemasse soengusse saada. Lõpuks suutsin nad kuidagi hobusabasse seada.
    Nii. Viimaks ometi olen ma valmis. Aga kus me kokku saame..?
"Ja kuhu sina end niiviisi sätid? Kell on alles kümme ja juba oled kuskile minemas?"
Äkki läheks Sõõrikukohvikusse...?
"Halloooo! Maa kutsub Evelini!"
Samas... Viimane kord ei lõppenud see kuigi hästi...
"EVELIN!"
"Ah? Mis? Oi.. Tere Egert! Mis sina siin teed? Kuidas sa siia said..?" võpatasin venna puudutuse ning valju hääle peale. Hetkega olid mu mõtted laiali aetud.
"Mis mina siin teen? Mida sa ise teed? Uksest tulin muidugi. On sul kõik ikka korras? Vajad ikka puhkust? Mida sa üldse sel varajasel tunnil teed? Tavaliselt sa magad kelle kolmeni ju... Oled minemas kuskile? Sa tead ju, et see ei tõota head, Ev. Pealegi ei lase ma sind kuskile!"
"Rahu venna. Ma lähen Martiniga kokku saama. See on see poiss, kellega haiglas kokku sain."
Egert vaatas mind kahtlustavalt: "Saad sa teda usaldada? Kas äkki peaksin ma ikkagi sinuga kaasa tulema? Nii igaks juhuks..."
"Praegu oled sina see, kellel usaldusprobleemid on! Ma saan endaga väga hästi ise ka hakkama. Aitäh! Pealegi on mul telefon kaasas."
"Eks me oleme näinud jah, kuidas preili endaga hakkama saanud on..." pomises vend nina alla.
"Kuidas palun?! Ei noh. Aitäh tõesti! Jäta mind nüüd üksi! Ma pean mõtlema."
"Ma ei mõelnud seda nii... Aga olgu... Sinuga pole mõtet vaielda, kui juba midagi pähe võtnud oled... Ole palun ettevaatlik..."
    Oeh... Lõpuks.. Nii, aga kuhu ma nüüd siis jäin? Mida ma tegema pidingi... Ah jaa. Kohtumispaik! Ja aeg tuleb ka kindlaks määrata! Hmm... Kuna see on ikkagi minu otsustada, siis... Sõõrikukohvik ja kell 13.00! Tehtud!
Jalutasin toas veel mitu korda edasi-tagasi ja mõtlesin kõigele, mis juhtunud oli. Kõhukorin oli seekord see, mis mind mu mõtetest äratas.
    Kell pool kaksteist jõudsin uuesti oma tuppa ja saatsin Martinile sõnumi: "Sõõrikukohvik kell 13.00". Aeg lendas ikka märkamatult kiiresti ja juba oli aeg end sättima hakata.
"Tšau! Kus mõnel ikka läks kaua aega selle kohale ilmumisega," naljatles poiss, kui mind tervituseks embas.
"Eks ta ole jah, kui sul nii põnev elu on. Pealegi. Ma ei jäänud nii palju hiljaks," naersin ka ise.
"Aga millest sa siis nii hädasti rääkida tahtsid, et ei kannatanud isegi homseni oodata ja pidme kuskil väljas kokku saama?"
"Seoses sellega. Lähme kõige pealt sisse ja võtame alustuseks paar sõõrikut ning kuuma šokolaadi. Nüüd istu. Rahu. Küll ma räägin sellest ka, miks sa siia tulid. Ja mis informatsiooni mul sulle on. Kuula siis."




----------------------