Pühapäev, 19. juuni 2016

XV peatükk Taneli lugu

XV peatükk

Taneli lugu


    "Mäletan seda aega häguselt..." rääkis poiss. "Olin umbes seitsme aastane, kui see juhtus. Nägin oma  venna surma pealt... Mõrva, kui täpsem olla. Ta oli vaid kolmene... Ma oleks saanud teda päästa... See, et Jaan nüüd surnud on... See on minu süü. Olin liiga arg...
    Olime terve perega suures depressioonis, kuid mina kõige suuremas... Teised ei tea vist siiani, mida ma nägin ja, mis päriselt juhtus. See sündmus võttis aset mitu aastat tagasi. Kui seda meest kohtasin, oli venna surmast möödunud natuke rohkem kui aasta. Oma nime ei maininud ta kunagi aga ta aitas ja toetas mind tohutult. Tänu just sellele mehele, olen ma praegu see, kes olen. Tema õpetas mind relva kasutama, kaklema ning tegi selgeks ka mitu erinevat võistluskunsti stiili. Kui olin algtõe ja oskused omandanud, otsisin üles selle mehe, kes mu venna tappis ja... võtsin ka temalt elu.
    Süümepiinad kestsid päris pikalt. Ligikaudu nädala või isegi rohkem, kuid kui sellest üle sain, suurenes adrenaliini nälg. Et seda kustutada otsustasin otsida ja karistada ka teisi, kes on endast väiksematele liiga teinud. Jälgisin uudiseid, otsisin üles kõik need inimesed, kes väikelapsi tapsid, vägistasid, piinasid ning tegin nendega sama, mida nad  ohvritele tegid. Ma olin sõltuvuses valu tegemisest... Mul oli vajadus tappa, piinata... Ma tean, et olin hullem, kui need kriminaalid kellelt elu võtsin, kuid ma ei suutnud end tagasi hoida... 
    Aja möödudes see vähenes. Või ma vähemalt arvasin seda... lootsin... Kuid reaalsus oli karm. Tapmine asendus joomise ja narkootikumidega. Olin siis kõigest kolmteist... Vaid mõned aastad tagasi, kas pole?
    Kooli vahetasin ka seetõttu, et jäin vahele. Läksin küll suveks trellide taha, kuid kuna olen alaealine ja mul on kohustuslik kooliharidus läbimata, tulin sügisel siia kooli, seega pääsesin vangistusest. Praeguse päevani pole ma juba neli kuud midagi tarbinud ega tõmmanud... Ja ma püüan joomist maha jätta...
    Evelin, ma tahan muutuda, sinu pärast. Sa mõjud mulle nii. Ma ei taha olla enam see paha kutt, sest sa pole  teda väärt... Sa oled väärt palju enamat, Evelin ja ma tahan sind väärt olla. Ma armastan ju sind."
    Hoolimata sidemest silmadel, mis tõttu ma ei näinud midagi, ja masina mürisemisest, mõistsin ma, et Tanelil on tõsi taga. Ta isegi hingas raskelt, justkui oleks poisil klomp kurgus ja ta hoiaks pisaraid tagasi.
    "Sa rääkisid mulle loo, miks sa selline oled ja, et sa tahad muutuda, kuid ma ei saanud siiski vastust oma küsimusele. Tanel, miks ma siin olen?"
    Vaikus. Ainult sügavad ja aeglased hingetõmbed.
    "Kui sa tol õhtul ütlesid, et ma võiks röövima minna, siis ma kartsin, et minevik võib üles kerkida või, et sa juba tead seda ning ei taha minust enam midagi teada... Ma kartsin, et võin sinust ilma jääda ja seetõttu tõingi su siia, et sa minuga koos oleks. Aga need... Need mehed, kes sind "päästma" tulid... Nad rikkusid kõik ära! Ja mul on südamest kahju, et sinuga nii juhtus..."
    "Juhtus mis? Millest sa räägid?"
"Sa ei mäleta?"
Vaatasin poisile otsa. Millest ta rääkis??? Mida ma mäletama oleks siis pidanud? Ma olen ju koguaeg siin olnud... Või juhtus midagi...?
"Sa olid haiglas Evelin..."
"MIDA?!?! Miks? Mis juhtus??"
"Sind päästma tulnud mehed... Nad meelitasid meid lõksu... Kui siia tagasi tulin, et sind turvalisemasse kohta ära viia... Sind polnud... Sa olid kadunud... Marko nägi, kuidas sind ära viidi. Suure pinnimise ja jälitamisega sain Mari käest teada, kus ja mis haigalas sa olid ja milline su seisund oli. Sul oli mälukaotus... Mitu päeva hiljem, kui sind haiglasse viidi, tulin sind vaatama. Lootsin, et saab otsast alustada... Puhtalt lehelt nagu öeldakse, aga ei... Mari oli enne mind jõudnud sind külastada ning rääkinud sulle minust, mis mind halba valgusesse jättis... Ühesõnaga sa viskasid mu palatist välja, kui teada said, kes ma olen...
    Järgmisel päeval helistas Marko mulle ja ütles, et sa oled siin... Tulin muidugi kohe kontrollima. Alguses kartsin, et sinuga on midagi juhtunud või äkki sa ei hingagi enam aga sa olid elus. Jumal tänatud! Ma poleks seda üle elanud, kui sa elus poleks olnud. Igatahes sa magasid umbes 24 tundi, enne kui ärkasid ja me su siia tõime. See aeg, kui sa magasid tulid taas sinu "päästjad", kuid me saime nad rajalt maha. Siis otsustasime su mujuale viia. Selleks ajaks sa olid juba üles ärganud... Ja järgnevat sa tead ise ka." 
    Kui Tanel oma jutu lõpetas, jäin mõttesse. Mõne aja pärast seiskus mootor ning poiss ütles: "Me peame nüüd minema. Loodan, et sa ei räägi meie vestlusest kellelegi. Tule nüüd, Evelin."


---------------------------------