Esmaspäev, 29. veebruar 2016

VII peatükk Isac Elliot

VII peatükk

Isac Elliot


    Udu. See oli kõik mida nägin. Keerasin end ümber. Ei midagi. Ainuke mida nägin oli udu.
    Valgus? Oli see tõesti valgus, mida ma nägin? Astusin paar sammu heleduse poole, kuid miski sundis mind jooksma. Kaugel paistev valgusetäpp oleks justkui jalad alla võtnud ning minu eest põgenema hakanud. Kiirendasin küll sammu, kuid ei jõudnud meetritki lähemale. Seisatasin hetkeks. Valgus kadus. Pimedus. Udu. Tühjus.
    Tundsin hirmu, mis mind täielikult enda alla mattis. Värisesin külmast, hirmust, teadmatusest. Kuulsin kellegi õelat ja kähisevat naeruturtsatust. Keerasin end ümber, kuid igal pool valitses tühjus. Püüdsin põlastavast häälest eemale saada. Ühel hetkel olin naeruturtsatustest ja pahvakutest ümbritsetud. Justkui oleks minu üle naerdud, seda hirmu tobedaks peetud. Hääled valjenesid iga sekundiga, kuni see oli kõrvulukustav. 
    Käis pauk. Vali püssipauk. Vaikus. Tundsin püssirohu haisu ninna tungimas. Kukkusin värisedes maha. Tahtsin ainult ära. Kaugele udust, häältest, paukudest. Kõigest kaugemale. Udust tungis läbi relvatoru. Otse minu silmade vahele. Mees, kes relva hoidis, laadis selle. Muigas. Käis pauk. Kõik.
    Tõusin voodis istukile. Higi voolas mööda kaela, pisarad jooksid silmadest ojadena, värisesin, suutmata end peatada. Käis plõks ja ma karjatasin. Jooksu sammud. Kellegi tugevad käed võtsid mu õlgadest kinni. Rabelesin. Silmad märjad, paanika kasvamas. 
"Rahu, Evelin. See olen mina, Egert. Ära karda, ma kaitsen sind. Ära nuta õeke." Pilgutasin silmi. Vaatasin vennale otsa. Järsku tabas mind reaalsus - see oli minu vend, MINU vend, tema kaitseb mind. Tõmbasin teda täiest jõust enda vastu, hoidsin kramplikult kinni, justkui oleks see ainuke viis ellu jääda. Hakkasin ohjeldamatult nutma, suutmata lõpetada. Vend paitas mu pead, püüdes mind rahustada ja meelde tuletada, et on vaja hingata. Olles juba rahulikumaks jäänud käis järjekordne pauk. Silmad suured, näost valge, peitusin venna kaitsva selja taha. Tuppa tulid ema, vanaema ja tädi Anne, kelle nägudelt peegeldus mure ning hirm. Kõik võtsid mult ümbert kinni, üritades mind uuest shokist rahustada.
    Kui suutsin juba normaalses rütmis hingata, palusin teistel end üksi jätta. Ma küll polnud kindel, kui hea mõte see on, kuid mul oli vaja oma ette olla. Kaksikvend kõhkles ukse juures, enne kui välja astus. Vaatasin kella. 3.46 näitas elektronkell mu kapil. Otsustasin oma hirmule vaatamata silma looja lasta.
    "Anna, jäta oma õde rahule! Evelin vajab puhkust. Tule kohe ära sealt!" riidles vanaema, kui pisikesed käed mind kõdistama hakkasid. Tõmbasin pisiõe enda kaissu ning naeratasin kahele toas viibijale rõõmsalt, kuigi vanaema hukkamõistvat pilku see ära ei pühkinud. 
"Minuga on kõik korras vanaema. Tulen kohe sööme, kui üks pisike putukas mu kõdistamise ära lõpetab," naersin, kui Anna mind oma pisitillukeste näpukestega kõditas. Vanaema tahtis vist midagi öelda, kuid juba oli kuulda Toomase ja Liisa vahelist vaidlust. Palusin ka Annal sööma minna ning panin end riidesse.
    Kööki jõudes märkasin endal, Ema, tädi ja Egerti, murelikke pilke. Naeratasin. Hommikusöök söödud, astusime Egerti, Liisa ja Emiliga kooli poole. Meie seltskonnaga lisandusid ka Mari, Raul ja Tanel. Peale seltskonna suurenemist kiirendasin sammu, põgenesin kõigi eest, kaugemale inimestest. Kuulsin kuidas Mari mind hüüdis. Aga tüdruk jäi kiirelt vait, eks Egert hakkas talle juhtunut seletama.
"Evelin!" hüüdis Tanel.
"Jäta ta rahule!" vihastas vend. Kuulsin tugevat matsu. Pistsin jooksu. Teiste hüüded endiselt mind tagasi kutsumas, kuid keegi ei järgnenud mulle. Õnneks.
    Kooli jõudes peitsin end õpilaste hulka, pisarad silmist voolamas. Kellahelin ehmatas. Kilked ja nurinad tekitasid minus kartust. Taganesin. Komistasin millegi otsa, kuid enne põrandaga kokkupuudet, tundsin kellegi käsi oma pihal. Kangestusin, kui mind uuesti jalgadele prooviti panna. Tasakaalu säilitanud, pistsin jooksu. Alguses kavatsesin vetsu tormata, kuid otsustasin klassi kasuks.
    Terve päeva käisin värisedes koolis ringi. Tundide lõppedes otsis Mari mu üles ning ei lasknud mul jälle põgeneda.
"Evelin, räägi palun mis toimub. Sa oled näost valge, hirmul ja väldid kõiki. Mis juhtus? Egert küll rääkis, et nägid halba und aga... Palun räägi kõik ära, äkki saan mina sind aidata kuidagi, " palus naabritüdruk. 
    Õlgu väristades ja pisaraid tagasi hoides, jutustasin sõbrannale, mis peale Taneliga kohtumist juhtus. Kirjeldasin Marile ka oma unenägu. Vaikuse saabudes tõmbas sõbranna mind oma embusesse. Ta püüdis mind küll lohutada, kuid lõpuks nutsime mõlemad.
    Palusin Maril end koju saata. Tüdruk andis vennale teada, et läheb koju ja, et nood ei muretseks. Kohale jõudes kutsusin Mari sisse ja helistasin ka Piretile, kes endiselt haiglavoodis lamas. Kui sõbranna telefoni vastu võttis karjus ta täiest kõrist: "Saan homme koju!! Jeee! On ju lahe Evelin?!"
"Muidugi on!" naersin vastu.
"Nii? Mis uudist siis sinul kah on?" uuris Piret kohe uudishimulikult edasi.
"Ahh sa ei taha teada," vastasin talle.
"Ma kuulen juba, et midagi on viltu niiet räägime homme, kui välja olen saanud, siis olen sulle korralikult toeks. Aga ma pean nüüd seda maitsetut haigla toitu näost sisse ajama," kurtis hääl teisel pool telefonitoru.
    Lõpetasime Piretiga kõne ning suundusime Mariga minu tuppa. Panin arvuti tööle ja avasin youtube'i.
"Elliott'i!!" kilkas Mari justkui oleks ta kolme-aastane. Otsisime kõik Isac Ellioti sõnadega lood üles ja hakkasime kõva häälega laulma. Eelnev masendus, hirm ja kurbus olid kui peoga pühitud ja naeratus ning kilked täitsid toa.
    Alustasime just kuuenda looga, kui uks lahti löödi ja Anna sisse tormas.
"Tšau pliks!" tervitas Mari minu kahe-aastast õde, kui teda kallistusse püüdis. Väikeõde kilkas rõõmust, kui naabritüdruk ta lahti lasi. Sulgesin läpaka kaane ja kaisutasin ka ise Annat. Emili piilus ukse vahelt sisse, tervitas ning suundus oma tuppa. Mitte kaua peale seda ühinesid meiega ka Egert ning Liisa, kes lõpuks ka Emmi meie seltskonda meelitasid. Toomas küll piilus, kuid nägin ta silmist, et ta lootis Piretit näha, kuid teda polnud ning vend eemaldus vaikselt.
    Mängisime ja lõbutsesime koos kuni vanaema meid sööma kutsus. Ema palus ka Maril jääda, kuid tüdruk arvas, et peaks ka ise koju minema. Saatsin sõbranna ukseni, kallistasime ja ta sosistas: "Ja kui midagi on, siis ütle mulle. Ära hoia seda enda sees. Eks?" 
Noogutasin ja soovisime üksteisele ilusat õhtut.
    Hiljem vaatasime perega multikat "Pahupidi". Kõigile meeldis, isegi Toomas kiitis. Kõhud popcornist täis, läksime oma tubadesse magama, suured jäid veel telekast filmi vaatama. Istusin ka ise natuke arvutis aga läksin lõpuks voodisse.
    Silmi sulgedes kuulsin, kuidas telefon sõnumi saabumisest teatas. Keerasin teise külje, et magama jääda ja hommikul uurida, kes ja mida kirjutas, kuid telefon häälitses veel kord. Et rahu saada, võtsin mobiili ning vaatasin, mis sõnumeid ma siis endale sain.
"Head und kallis, Evelin!
Loodan, et saame homme rääkida :)
Tanel"
"Hoia Lannuste poisist eemale! Tal on kriminaalne minevik.
Rick."
    Jõllitasin mõlemat sõnumit pikkaaega. Olles segaduses rohkem, kui ei kunagi varem, raputasin pea selgeks ning heitsin pikali. Ketrasin neid sõnumeid pikkaaega enne kui uinuda suutsin.

-------------------------

Kolmapäev, 17. veebruar 2016

VI peatükk Jalutuskäik koju

VI peatükk

Jalutuskäik koju


    Kõndisime kolmekesi autoni, mis teeääres urises. Relv endiselt mu selga muljumas. Vaikides jalutasime, ma ei julgenud suud avada ega küsimusi küsida. Mõttes karjusin täiest kõrist "APPI!", kuid keegi ei kuulnud.
    Kurgus oli klomp. Tundsin pisaraid silmadesse valgumas.
"Oled kindel, et see on õige tüdruk?" uuris mees, kes revolvrit vastu mu selga hoidis.
"Muidugi on Snake. Boss andis selged juhised ju. Tooge minu juurde tüdruk, kes väljub sõõrikukohvikust ja suundub kase tänavale. Ta ütles ju ka, et tüdruk võib midagi kahtlustada ning võib kiiresti põgeneda. Seda see plika ju tegi," vastas tüdinul häälel mees mu teisel küljel, hääl käre ja kalk. Istusime autosse. Revolvriga mees minu kõrvale tagaistmele, teine roolitaha.
"Sul on õigus Rick. Ma kardan lihtsalt, et see on vale inimene. Mis siis, kui boss karistab meid kuidagi? Nii nagu ta Jake'iga tegi," uuris Snake'i nimeline mees murelikult edasi.
"Ahh ära muretse nii palju. Jake ei kuulanud bossi ja talitas omapead ning sai karistada. Ja nii lihtne see ongi. Kõik. Punkt," selgitas mees juba vaikselt pahaseks saades, kuid siiski väga tüdinul häälel.
    Sõitsime juba pikemat aega. Kant kuhu jõudnud olime oli mulle täiesti tundmatu. Rick peatas auto ja jättis mind koos Snake'iga autosse.
"Ku... kuhu me läheme?" küsisin värisevail häälel.
"Bossi juurde. Tead ma ei tohiks sinuga üldse rääkida. Su enda huvides püsi tasa, eks?" lausus mees mu kõrval.
"Aga ma pole see, keda te otsite! Palun lase mul minna!" anusin ahastavalt. Pisarad muudkui jooksmas.
"Ei ole? Kes sa siis oled tüdruk?" küsis segaduses ja hirmul Snake, kes ei osanud vist nutva tüdrukuga midagi peale hakata.
"Ma olen Evelin. Palun, palun ärge tapke mind ära!" palusin nuttes edasi.
"Kurat! Oi nüüd on jama! Küll boss saab ikka pahaseks," vandus mees omaette.
    Ootasime vaikuses Rick'i tagasitulekut. Kui mees lõpuks jõudis ja ust avas, hakkas Snake rääkima: "Rick, meil on probleem. Ta ütles, et pole..." Rick katkestas teda poolelt lauselt: "Mida ma tüdrukuga rääkimise kohta ütlesin?! Temaga ei räägita! Boss ootab meid."
"Sa ei mõista. Evelin pole see, keda..."
"Evelin?! Kes kuradipärast on Evelin?!" karjus Rick vihaselt.
"Mina olen Evelin," sosistasin vaikselt. Kui mehed vait jäid, jätkasin juba julgemalt: "Ja nagu Snake öelda tahtis, pole mina see keda te otsite."
    Rick keeras oma metsiku, hullunud metslooma pilgu minu poole ja jõllitas mind, justkui oleksin surnust tõusnud. Vaatasin talle arglikult otsa, kuid lõpuks ajasin selja sirgu ning pilgu karmimaks. Mulle aitas sellest pantvangimängust! Mees mu kõrval köhatas ilmselgest ebamugavus tundest.
"Kas ma võin nüüd minna?" küsisin meestelt, Rick'ilt pilku pööramata. Rick'il ei liikunud ükski lihas, kuid Snake noogutas arglikult. Autost välja astudes, kuulsin Rick'i käredat häält: "Evelin jah? Mul oleks vaja sinuga rääkida. Ma saadan su koju."
    Vaatasin tükk aega uskumatult Rick'ile otsa. Noogutasin. Naaldusin Snake'i põse juurde, suudlesin seda ning sosistasin talle kõrva: "Aitäh Snake!" Seisin kõnniteel, jättes punastava Snake'i autosse istuma.
"Millest..." köhatasin hääle puhtaks ja alustasin uuesti: "Millest sa siis minuga rääkida tahtsid Rick?" Mees ulatas mulle oma käe, mille ma kaheldes vastu võtsin, ning alustas: "Oled sa midagi kuulnud Tanel Lannustest? Nojah, seda ma arvasingi. See oli seesama poiss, kes sulle järgi jooksis, on nii? Ma olen pisut üllatunud, et sa suutsid teda endale järgi jooksma panna aga... Igatahes, hoia temast eemale, eks? Ta ei ole hea laps." 
    Vaatasin Rick'i suu ammuli, silmad suured kui tõllarattad.
"Mida sa sellega silmas pead? Miks see sind üldse huvitab? Kas sa ei peaks õnnelik olema, et minust lahti said?" küsisin imestunult ja pisut üleolevalt. Mees raputas pead, kiirendas sammu ning raputas alistunult pead: "Hakkab pimedaks minema, peaksime kiirustama, et sind õigeks ajaks koju saada."
    Tõmbasin oma käe tema käest ära ja seisatasin. Vaatasin mehele otsa, ülbus silmis välkumas, kui ütlesin: "Ma oskan siit ise ka koju minna. Head õhtut Rick." 
    Kuulsin Rick'i eemalduvaid samme vaiksemaks jäävat ning pistsin kodupoole jooksma. Terve selle aja, mis koduni jõudmiseks kulus, ketrasin õhtul toimunut ikka uuesti ja uuesti peas ringi.
    Astusin uksest sisse. Esimese asjana nägin ema murelikke silmi.
"Ema?  On kõik korras?" küsisin vaikselt, ta õlga puudutades. Ema võpatas justkui tardumusest üles ning hakkas ohjeldamatult nutma. Esikusse jõudsid ka teised pereliikmed.
"Evelin, kullake. On sinuga kõik korras? Kus sa olid? Me kõik muretsesime nii väga," nuuksus ema, kui mu nägu katsus ja mind oma kallistustega lämmatada püüdis. Ka minul läksid põsed märjaks, kui pisarad ojadena voolama hakkasid. Tõmbasin ema omale veel lähemale. Mõne hetke pärast kallistasid meid juba kõik, kes vähegi kuskilt ligi pääsesid. 
    Kui grupikalli otsa sai, rääkisin emale eilsest päevas ja näitasin talle haavu seljal, kuid tänast ei julgenud ma mainida. Pärast hilisõhtust söömaaega sulgusin oma tuppa õppima. Kui olin just voodisse pugenud, et magama jäädaa, tuli Egert minu tuppa.
Evelin, meil on vaja rääkida." Raputasin väsinult pead: "Egert ma tõesti ei tunne end piisavalt hästi, et tänasest rääkida. Ma olen väsinud ja pea lõhub. Kas sa palun jätaksid mind üski? Räägime homme, ma luban, et räägime." Vend tahtis vastu vaielda, kuid kui ta mu silmi, mis väsimusest, kurbusest, pettumusest ja rahuvajadusest kiirgasid, noogutas ta alistuvalt. Egert tuli minu juurde, tõmbas mu kallistusse ning suudles mind pealaele, kui head ööd soovis.
    Taas üksi olles, tundsin rõõmu oma perest ja nende armastusest. Selle mõttega jäin ka kiirelt magama.


--------------------------

V peatükk Sõõrikukohvik

V Peatükk

Sõõrikukohvik


     Hommikul ärkasin vanaema kolistamise peale, mis söögi valmistamise tõttu tekkis. Panin end kiirelt riidesse ja läksin alla kööki hommikusööki sööma.
    "Evelin kullake, on kõik korras? Mida sa süüa sooviksid?" uuris vanamemm. Naeratasin pingutatult ning vastasin: "Hommikust vanaema! Minuga on kõik korras, ainult selg teeb pisut valu.," naeratasin julgemalt ning jätkasin: "Aga mul pole praegu erilist isu. Lähen parem kooliasju kokku pakkima ja võtan endale hiljem midagi kaasa." Vanaema avas suu, et protestida, kuid sulges selle ilma, et ükski sõna välja oleks pääsenud. Keerasin ringi ja läksin oma tuppa. Tundsin kuidas kõhus keerama hakkas, kui koolile ning Taneli sõnadele mõtlesin. 
    Paarikümne minuti pärast oli teistel söödud ja saime kooli minna. Täna tulid meile seltsiks ka naabrilapsed. Kui Egert Tanelit märkas, astus vend mu kõrvale ja pani oma käe kaitsvalt ümber minu, surmav pilk silmis. Kartsin, et läheb uuesti kakluseks, kuid Tanel vaid ohkas ja hoidis distantsi. Koolis saatis Egert mind klassi. 
    Hakkas ajalootund ja nagu tavaliselt istus playboy minu taga. Arvasin, et ta püüab mu tähelepanu saada, kuid poiss püsis terve tunni vait. Vahetunnis sain Mariga kokku. Rääkisime pikalt nii Pireti olukorrast kui ka sellest, mis õppida jäi. Just sel hetkel, kui eilsest rääkida tahtsin, helises kell ning me läksime tundi. Koolipäeva lõppedes saatsin Piretile sõnumi, et teada saada, kas teda külastada võib. Vaevalt telefoni taskusse pannud, kuulsin piiksatust, mis teatas uue sõnumi saabumisest. Hetk peale sõnumi lõpuni lugemist, kus Piret oli lubanud end külastada, häälitses telefon uuesti.
"Meil on vaja rääkida. Saame kell pool viis sõõrikukohvikus kokku.
Ära hiljaks jää!
Tanel!"
   Jõllitasin sõnumit pikalt. Vaatasin kella ning märkasin, et tund ja pool on veel aega, enne poisiga kokku saamist. Otsustasin enne playboyga kokku saamist Piretit külastada. Terve tee mõistatasin, millest Tanel minuga rääkida tahtis ja kuidas ta mu numbri sai?! Jutustasin sõbrannale viimaste päevade sündmustest ning küsisin abi. Piret oli tükkaega vait, silmades põlemas kättemaks, viha ja... haletsus? Hakkasin just midagi ütlema, kui õde tuli ning palus mul lahkuda. Keerasin ringi ja peatusin kui kuulsin: "Ma ei oska sind hetkel aidata, kuid kui välja saan, siis Tanel Lannuste soovib, et poleks kunagi sündinud!" Piret naeratas õelalt, kui need sõnad üle ta huulte tulid. Naeratasin sammuti. Soovisin sõbrannale head õhtut ja seadsin sammud sõõrikukohviku poole.
    Kell hakkas viieteist minuti pärast pool viis saama. Kohviku uksest sisse astudes märkasin kohe Tanelit, kes laua taga istus ja minu poole vaatas. Mari vend tõusis viisakalt püsti, kui ma lähemale astusin ja istet võtsin.
"Nii?" küsisin: "Sa tahtsid millestki rääkida?"
"Jaa, tahtsin," noogutas poiss, veidralt muiates.
"Mis see täpsemalt olla võiks?" uurisin juba uudishimulikulmalt edasi.
"Esmalt tahtsin uuesti vabandust paluda. Aga see polnud ainuke põhjus, miks ma su siia kutsusin," jätkas Tanel kiirelt, kui mu jahenevat pilku nägi.
"Ma tahtsin sellest rääkida, mida ma sulle viimati ütlesin Evelin. Ma mõtlen seda kõike tõsiselt. Sa tõesti meeldid mulle." Kui avasin suu, et midagi öelda, irvitas poiss oma ülbet naeratust ning lisas:" Ja ma tean, et sa ei suuda mulle vastu panna. Ma meeldin sulle ka on nii?" Hakkasin juba vaikselt lootma, et sellel poisil on hing ka sees, kuid peale neid viimaseid sõnu mõistsin, kui rängalt ma eksisin.
    Tõusin püsti, nägu vihast, pettumusest ja enda rumalusest punane. Tormasin kohvikust välja. Kohe kui värskeõhu kätte jõudsin, hingasin kergendatult. Kuulsin kellegi samme lähenemas ja hakkasin kindlal sammul kodu poole astuma. Tanel kutsus mind tagasi, kuid kiirendasin vaid sammu, ise samalajal silmi pilgutades, et pisarate voolama hakkamist vältida. Tundsin kellegi kätt oma õlal. Keerasin järsult ümber, silmad märjad ja nägu punane. Arvasin, et näen Tanelit, kuid see polnud tema...
    Astusin ehmudes mitu sammu tagasi. Kellegi tugev käsi oli mu piha ümber tekkinud ja pigistas pisut. Mees mu ees surus küüned mulle õlgadesse ning ma kiunatasin valust. Mees mu taga astus sammu lähemale.
"Liigu!" tundsin relva toru oma seljal, kui aeglasel sammul edasi astusin.


------------------------------