reede, 20. jaanuar 2017

XX peatükk Miski on muutunud...

XX peatükk

Miski on muutunud..


    "Kuidas temaga on? Kas ta ei peaks juba ärkvel olema?"
"Rahu Egert. Vaata teda hetkeks. Näe, veri voolab ja näkku on värv tagasi tulnud, hingab rahulikult ja sügavalt. Temaga on korras, tüdruk lihtsalt puhkab. Ma olen täiesti kindel, et ta ka varsti ärkab, ära muretse."
"Aga, aga..."
"Rahu! Kõik on korras, ära muretse. Su õega saab kõik korda. Küll on ikka hea, et Toomas õigel ajal jõudis ja ma ta päästa suutsin. Aga kuula mind korra. Kui Evelin ärkab, siis võta asja hästi rahulikult, ta võib veel nõrk olla ja ka segaduses, niiet ole kena ja ära tüdrukut kohe üle koorma. Sobib?"
    Kes need on? Üks on Egert... Aga teine... Ega ometi... See ei saa juu olla...
"Olgu Rick. Ma usaldan sind. Ma lihtsalt loodan, et temaga on kõik korras ja et sul on õigus. Ma ju hoolin temast, ta on ikkagi mu õde. Kaksikõde."
Rick?! See on Rick! Aga...
"Ma tean. Ka mulle läheb ta korda, muidu ma poleks siin, ega juu."
"Ma küll ei tahaks väga teda üksi jätta aga... Me peaks seda vist ikkagi tegama..."
"Jah. Sul on õigus. Lähme jalutame natuke. Ma arvan, et ta on siis juba üleval, kui me tagasi oleme. Saab su ehk maha rahustatud."
    Sammud. Uks kriiksatas, kui see avati ning suleti väikse matsuga. Avasin silmad. Päike paistis kaardinate vahelt voodile. Tundsin, et oleks vaja end kergendada, ning ajasin end siis ettevaatlikult istukile. Ukse kohal olevat kella vaadates nägin, et aeg oli juba keskpäevani jõudmas. Tõmbasin teki jalgadelt ning tõstsin need üle voodiääre. Nüüd kui istusin, nägin rohkem, mis ümberringi oli. Kirjutuslaual olid klaas veega ja tabletid - aspiriin. Astusin tasakesi aknani. Jalad olid kanged ning ei kandnud mind kuigi hästi, seetõttu otsisin omale pidevalt toetuspunkti. Tõmbasin kaardinad eest, avasin akna ning nautisin, kuidas päike mu näokest paitas ja tuuleke kallistas. Linnud laulsid. Kõiki oli ilus, elav. Ma nautisin ka varem loodust, kuid nüüd oli miski muutunud... Eks see ole vist jah nii, et ei taipa seda enne, kui palju elu tegelikult igal pool on ja kui tähtis ja ilus see on, kuni sa oled kõige elava kaotamisele nii lähedal.
    Seisin veel mõned minutid, kuid mu põis tuletas end meelde ning hakkasin ukse poole liikuma. Panin kõrva vastu puitust ja kuulatasin. Kellegi sammud kadusid kaugusse ja uks suleti mõni hetk peale heli vaikimist. Ohkasin kergendatult. Mul polnud veel nõnda palju energiat, et kellegagi rääkida ja avasin ukse. Koridor oli tühi ja õnneks oli vets siin lähedal. Hiilisin vannituppa ning tulin sama vaikselt ka ära, kui lõpetanud olin, kuid kui oma toa poole liikuma hakkasin oli mu toa uks lahti...
    "Kus ta on! Kus Evelin on?! Kas ta hüppas aknast alla?? Evelin!"
"Rahu, arvatavasti läks ta sööma."
"Me oleksime teda näinud siis juu!! Rick! Kus mu õde on?!"
Hiilisin vaikselt ukseava juurde ja seisin sinna alla. Rick oli minu poole näoga ja ta nägi mu õhetavaid põski, arglikku ja hirmul olekut. Lehvitasin mehele vaikselt. Egert oli minu poole seljaga ja ei teadnud, et seal seisin. Vend käis närviliselt mööda tuba ringi.
"Egert, rahune maha! Nüüd ja kohe! Stop! Aitab sellest tammumisest! Kuss! Mitte üks sõna enam! Aitab! Hinga rahulikult sisse ja välja. Rahune maha juba. Temaga on kõik korras. Nii. Oled sa nüüd rahunenud? Tore. Keera end siis ümber."
    Vend pööras end ettevaatlikult. Ta silmad lukustusid minu helesinistesse silmisse ning ta hakkas nutma. Ma pole oma venda vist kunagi sellisena näinud. Ta jooksis mu juurde ning võttis mu oma embusesse.
"Ma ei lase sind enam iial lahti! Mitte kunagi!" nuuksus Egert mu õlal.
"Ma tean. Ma armastan sind ka venna," sosistasin poisile kõrva. Hetkeks jäi kõik vait, kuid siis tõmbas vend mu veel kõvemini enda vastu ja lihtsalt lasi pisaratel voolata.
    Samal ajal, kui Egertit rahustasin, vaatasin Rickile otsa ja mu näkku tõusnud naeratus muutus veelgi suuremaks, kui sosistsin: "Tänan sind!"
Mees vaid noogutas.
"Ma vist peaks... Jamh. Mul on hea meel, et sinuga kõik korras on Evelin, aga ma peaks teid nüüd üksi jätma. Kas kutsun kellegi teise veel siia?" küsis Rick viisakalt.
"Oota... Ma... Ma võtan end kohe... kokku... Ma... Ma kutsun siis ise... kellegi... Või lähme sööma Evelin?" avas nüüd vend suu, ise vaevu end talitseda suutes.
"Toidu vastu pole mul küll midagi aga sa ei pea ju veel minema..." uurisin Rickile otsa vaadates.
"Ikka pean. Oli tore sind tunda Evelin, me veel kohtume," naeratas mees salakavalat.
    Ma polnud vist kunagi varem teda naeratamas näinud ning see vaatepilt võttis mu hingetuks. Enne kui reageerida jõudsin, oli mees juba kadunud ning Egert tuhnis mu riiete kallal.
"Hei! Mida sa mu kapist otsid?!"
Vend peatus hetkeks ja hakkas siis naerma: "Vot seda õde ma juba tean. Eks otsin sulle riideid ikka juu. Lisaks meie perele on siin veel ka Mari, Piret ja ka Snake, kes kõik keeldusid lahkumast. Sa ei saa juu ometi nii tulla..."
"Mis mu riietel siis viga on??" hakkasin end kaitsma.
"Need on väga mugavad ja olen omas kodus."
"Okei, okei õeke. Lähme?"
"Lähme jah."



---------------------------------