Pühapäev, 30. oktoober 2016

XIX peatükk Snake?

XIX peatükk

Snake?


    "Evelin?"
Pea käis ringi...
"Evelin, kas sa kuuled mind?"
Kõht valutas... Mingi kahtlane valgussähvatus...
"Evelin? Tee palun silmad lahti..."
Keegi rääkis... Kes see on? Mida ta ütles? Midagi, et tee silmad lahti? Aga, kuidas ma...
Avasin vaevaliselt silmad, kuid sulgesin need kiirelt.
Nii ere... Liiga ere! Kus ma olen? Mis toimub? AAII!!
Valusööst. Keegi puudutas mu kõhtu. Valust vapustatud, ägasin käega tühjusesse ja tabasin kellegi nägu.
"Ai! Miks sa seda tegid?!"
Kes see on?
Uudishimust avasin taas ettevaatlikult silmad. Valgus oli nii ere, et põletas silmi. Tõstsin käe, et natukenegi silmi säästa.
"Kas panen tule kustu?" küsis keegi.
Valgus kadus. Võtsin käed eest ja vaatasin ringi. Silmad peatusid suurel kogul.
"Kes sa oled?"
"Mina? Noh. Mina olen Snake. Mäletad mind veel?"
Snake... Snake... Nii tuttav nimi aga... Kuidas see võimalik on?
"Snake? Mida sina siin teed? Kus me üldse oleme? Kus Rick on? Mis toimub? Kus mu vennad on? Ja pere? Mul on nii..."
"Rahu, rahu, kullake. Kõik on korras. See kuidas sa just siia said on natuke pikem ja keerulisem lugu. Rick on kõrvaltoas koos Egerti, Mari ja Toomasega ja selgitab neile olukorda. Juhtus sinuga see, et sa kukkusid kokku. Egert oli endast väljas ja Toomas pakkus välja idee Marile helistada. Kuna olid Marile meist rääkinud, mõtles ta ka meid teavitada, et äkki oskame aidata. Algul olid poisid sellele küll vastu, nagu ma aru sain, aga siin sa nüüd oled. Sa oled meie peakorteris. Mõniaeg tagasi andsime sulle ka valuvaigistit aga see vist ei aidanud eriti? Mis viga, Evelin? Oled näost nii valge..."
Nii külm on... Kõhus keeras... Pea pööritas...
"Kas sulle anti midagi, kui Taneliga olid? Püüa meenutada, siis oskame ehk aidata sind."
"Ei... Tea... Ei... Mäleta..."
"Talle süstiti midagi! Kähku! Anna talle seda! Jah, seda! Kiiresti, muidu ta sureb!!" hüüdis Toomas tuppa tormates.
    Kõik sahmerdasid mu ümber. Nõel tungis nahka. Olen alati nõelu kartnud, kuid praegu toimus see liialt kiirelt.
"Appi..." sosistasin.
"Me jäime hiljaks," nuuksus Mari, kui silmad sulgesin.
"Ei! Me ei kaota teda! Me ei saa! Ei või! Me ei jäänud hiljaks! Ei tohtinud! Ära jäta meid!" hüüdis Egert.



---------------------------------

Esmaspäev, 3. oktoober 2016

XVIII peatükk Meenutus eelnevast...

XVIII peatükk

Meenutus eelnevast...


    Avasin silmad. Päike säras aknast sisse.
Hmmm. Niiet ma olen kodus... Taneli jutu järgi juhtus mul õnnetus, mille tagajärjel haiglasse sattusin, kuid kas see on tõsi? Mitte midagi ei tule meelde... Huvitav mis päev täna on ja kaua kogu see trall toimunud on...?
    Mõtlesin päris pikalt ja põhjalikult kõige üle ning aegamööda tuli kõik meelde. Haiglast pärit poiss, Martin, medõde, salapärane võõras ja tema maisustused ning lilled. Kõik see oli pisut udune, kuid ma siiski mäletasin seda heleroheliste silmade ning Harry Potteri prillidega poissi ja lahket Marise nimelist arsti. 
    Tõusin istukile, kõhtu lõi valu, kuid ma püüdsin seda eirata. Kobasin telefoni järele, selle kätte saanud heitsin taaskord vaikselt, valust mitte välja tehes, pikali. Avasin ekraani ja vaatasin kuupäeva: 2. oktoober. Sellest päevast, kui Tanelit esimest korda kohtasin on möödunud natuke üle kolmekümne päeva. Uurisin teateid: seitseteist sõnumit, kakskümmend vastamata kõnet... Avasin oma facebook'i ning mu suu vajus lahti, kui nägin sadu teateid ning sõnumeid ja paari sõbrakutset. Mõtlesin ka ekooli vaadata, kuid ei julgenud seda veel teha... Uurisin ükshaaval facebook'i teated ning sõnumid üle ning imestasin tõsiselt, kui palju oli vahepeal juhtunud. Võtsin Martini sõbrakutse vastu ja natuke peale seda kirjutas poiss mulle.

    Martin: " Hei Evelin! :) Kuidas elad? Panin tähele, et sind siin enam pole. Oleksid võinud öelda juu... Aga eks ma läksin ka sealt järgmisel päeval ära niiet kõik on ok :) On sul mälu tagasi tulnud? Kuidas kodus on? Mis sa arvad, kui saaks mingi päev kokku ja vestleks natuke? :)"

Evelin: "Tere Martin :) Mul läheb täitsa kenasti... vist... Ma oleks sulle öelnud, kui see olukord nii segane poleks olnud, ausalt :) Tead ma vahepeal ei mäletanud isegi mitte seda, et haiglas olin, aga nüüd on mälu juba vaikselt tagasi tulnud jh :D Kodu kohta on veel natuke vara öelda... See on suht segane teema. Igatahes. Võiks kokku saada küll mingi kord juu :) Täna ei sobi eriti, pean natuke veel harjuma jne aga eks ma annan teada, kui mul parem olla on ja  võiks kokku saada :) Sobib?"

Martin: "Ikka sobib :D Äkki saad oma telefoni numbri ka anda? Siis on parem suhelda ;) Ja kui kokku saame, siis räägid ehk pisut põhjalikumalt, mis su elus toimub :) Oled minus huvi äratanud ;)"

    Mõtlesin hetke, enne kui Martinile oma numbri saatsin. Mõne hetke pärast oli ka minul poisi number olemas.
"Evelin?! Oled sa ärkvel?"
"Jaa," vastasin venna küsimusele. Ööga oli kurk tervemaks saanud ning isegi tuli häält natuke, kuid see oli siiski üsna vaikne.
"Tõin sulle süüa. Kuidas sa end tunned? Tahad valuvaigistit?" uuris kohe Egert, kui uksest sisse sai. Ajasin end istukile ja püüdsin kõigest väest valust mitte välja  teha, et vend muretsema ei hakkaks. Poiss asetas kandiku mulle sülle, millel olid aurav puder, klaas piima, tass kohvi, kohuke, vesi ja valuvaigistid.
"Sa oled nii hoolitsev. Aitäh, Egert!" naeratasin talle tänulikult ning kogusin end pisut, sest kurk tegi siiski veel haiget.
"Sa ei pea rääkima, kui valus on Ev." Egert ulatas mulle telefoni: "Kirjuta parem si... Oot, oot! Kes see veel on? Mis tüüp see Martin on?! Miks mina temast midagi ei tea?! Sa andsid võõrale oma numbri?!?!" oli vend shokeeritud, kui minu ja Martini vestlust nägi. Köhatasin tähelepanu saamiseks ning võtsin telefoni Egerti käest ära.
    "Esiteks. Minuga on kõik korras, väljaarvatud see, et vahepeal lööb mulle kõhtu valu ja kurk on endiselt pisut valus. Teiseks. Marko on sõber, kellega ma haiglas tuttavaks sain, ta on väga tore ja hooliv poiss, niiet ära muretse. Pealegi, kas see pole minu asi, mida ma oma eluga teen ja kellega suhtlen? Mina ei tea ju ka kõike SINU elust ja sellest kellega sa suhtled või ei."
    Kui vend oli teksti läbi lugenud rahunes ta maha ning istus voodi servale. Muigas ja ütles lepitavalt: "Olgu, olgu, õeke. Söö nüüd natuke."
Suutsin vaid kohvi ära juua, kuid ka see läks vaevaliselt alla. Proovisin ka putru süüa, kuid see tahtis kohe üles tulla ning kõhtu lõi tohutu valu, kui lusikatäie putru ikkagi alla neelasin.
"On kõik korras?" uuris vend murelikult.
"Ma ei saa süüa... Mul... Mul oleks justkui seest midagi katki... Nii valus on..." sosistasin hirmunult ning läbi pisarate.
"Ära muretse, me mõtleme midagi välja," püüdis vend mind lohutada. Miskipärast ma ei uskunud teda... 
    Mind pole võimalik aidata Egert. Ma ei peaks üldse  elus olema. Parem lepi sellega...



---------------------------------