Reede, 13. mai 2016

XIV peatükk Veel sa ei pääse.

XIV peatükk

Veel sa ei pääse


    Istusin toolil. Käed nööriga toolikäetugede külge kinni seotud. Ka jalad olid kinni. Istusin pimeduses. Kaugemal oli laud, mida valgustas ere lamp. Laua peal aga särasid vastu metallesemed.
    Miks ma siin...? Tanel! Aga muidugi. Aga... Miks ta mu siia tõi? Ma ju ainult... Kas Snake'il ja Rick'il oli siis õigus? Oli Tanel tõesti kriminaal? Aga... Aga miks ma ikkagi siin olen? Nad tulid mulle ju appi... Ma peaks juba pääsenud olema...
Pauk!
Ohh ei! Ma loodan, et nad ikka on veel elus ja saavad mu koju viia...
Nuuksusin, kui tumedad ja lootusetud mõtted peas ringi tormasid. Mul tekkisid õudsed kujutluspildid nii meeste kui ka Taneli surnukehadest. Kumb oli õudsem, ei osanud ma öelda.
    Äkki täitis valgus tuba.
"Lõpuks. Kartsin juba, et ei pääsegi siit," ütlesin tänulikult kogule, kes vaikselt minu poole liikus.
"Ohh ei, Evelin. Veel sa ei pääse. Aga me muudame natuke su asukohta," vastas võõras oma kuldhammastega irvitades. Kartsin, et mind lüüakse jälle oimetuks, kuid selle asemel päästeti mind tooli küljest lahti. Kui püüdsin põgeneda, tundsin taas tuttavat tunnet.
"Üritad veel midagi ja ma ei karda sulle kuuli kerre lasta," vastas noormees ähvardavalt.
    Kõndisime edasi. Revolver surus selga.
"Snake!" hüüdsin, kui meest märkasin. "On sinuga kõik korras? App! Sa ju veritsed! Mida te temaga tegite?! Kuidas te võite nii teha?!" karjusin noorukile enda taga. 
"Ära muretse, temaga saab kõik korda. Kiirabi on kutsutud ja Tanel selgitab meedikutele, mis siin täpsemalt juhtus," ütles noormees silma pilgutades. Nägin kaugemal ka Rick'i, kuid kui mees mind märkas, põgenes ta kiirelt nurga taha. 
"Kes sa oled ja kuhu me läheme? Miks ma üldse siin olen?" uurisin noorukilt.
"See, kuhu me läheme, ei oma mingit tähtsust. Veel. Aga eks ma siis tutvustan ennast. Olen Taneli parem käsi ja sa võid mind Markoks kutsuda. Ja see, miks sa siin meie keskel oled... Noh ega mina seda ei tea. Eks Tanel räägib, kui aega leiab. Aga nüüd hoia mokk maas!"
    See oli see Marko... Marko, keda Tanel käsutas... See Marko, kes mõned mu juustest välja tiris. See Marko, kes minu üle irvitas! Puhisesin vihast. Nägu tõmbus punaseks. 
    Kõndisime mööda koridoride rägastikku. Paremale. Vasemale. Kolmandast uksest sisse ja kohe pööre vasakule. Peale paariminutilist kõndimist oli mul juba järg sassis. Edasine kõndimine toimus tuimalt.
    "Nii," ütles Marko, kui ühe järjekordse ukse ees seisime. Äkki on see hoopis lift?
"Nüüd seon su silmad kinni. Lähed sellest uksest sisse ja kõnnid otse kuni jõuad pingile, kuhu sa istud. Pink asub paremal pool. Sidet ära võtta ei tohi! Võid sellel pingil ka puhata, magada, pikutada, kuni me sind edasi järgmisesse kohta trantspordime."
    Marko sidus sideme tugevalt mulle silmeette ja ma astusin ukse poole. Kätt lingile asetades tundsin, kuidas midagi rasket mu pükste vahele topiti. See oli külm... 
"Lihtsatl igaks juhuks... Äkki läheb vaja. Ma loodan, et sa lasta oskad."
Tardusin. See hääl... See oli kuidagi tuttav... Aga see ei saanud ju nii olla?? Tundsin pisaraid voolamas, kui venna käsi mu õlal toetus.
"Jah Evelin. See olen tõesti mina, Toomas. Ma loodan, et sa mäletad mind... Aga sa ei tohi välja näidata, et mind tead. Ma aitan su siit minema. Meie aitame. Aga me ei tohi vahele jääda. Käitu ilusti!"
Noogutasin. Astusin uksest sisse. Kobamisi leidsin pingi ja istusin.
    Kuidas Toomas mu leidis? Mida ta siin teeb? Mida ta sellega mõtles, et kui ma teda mäletan... Ta on ju mu vend, miks ma teda mäletama ei peaks?? On ta minu poolt või hoopis Taneli poolel ja minu vastu? Kas Egert on ka siin? Keegi veel? Siin ruumis on küll keegi aga... Kes? Toomas?
    "Tervist, Evelin!"
See pole Toomas! Ega Egert! See on...
"Tanel..."
"Sa oled nutnud... Miks? Mis juhtus? Kas keegi tegi sulle liiga?"
"Ei, kõik on korras. Miks see sulle üldse korda peaks minema? Ise oled ka ju mulle haiget teinud!" püüdsin kõlada kalgilt ja tugevalt, et varjata oma kartust, hirmu ja nõrkust.
"Miks ma üldse siin olen?" küsisin edasi.
"Noh, eks ma pean vist rääkima jah..."
"Ja räägi, kes sa tegelikult oled ja mida sa minust tahad!"
"Eks ma siis räägin. Aga ma hoiatan, see jutt pole ilus. Räägin sulle ka seda, kes ma praegu olen ja miks sa siin oled. Loodan, et saan sind usaldada. Ma armastan sind... Aga noh... see sulle vist korda ei lähe... Hästi, hästi. Ma siis räägin. Aga kuula siis."


---------------------------------