XVI peatükk
Põgenemine
Mul oli endiselt side silmil ning relv vöö vahel. Tanel kirjeldas natuke ümbrust ja kohta, kuhu ta mind viis, kuid keelas rangelt sidet eemaldada.
"Evelin," sosistas keegi.
"Evelin!" hüüdis too inimene valjemalt.
Toomas! See oli Toomas! Käsi libises vaikselt selja taha. Tundsin sõrmedega külma relvatoru, kui oma vasema käe Taneli peost tõmbasin. Äsja vabanenud käega sikutasin peast sideme.
"Evelin?! Mida sa tegid? Miks?" hüüdis Tanel, kui relva tema poole suunasin.
"Rahune, Evelin. Hinga," püüdis poiss mind rahustada, iga sõnaga aina lähemale astudes.
"Nüüd! Jookse, Evelin. Jookse!" kuulsin Toomase häält hüüdmas. Vaatasin veel paluva pilguga Tanelile otsa, keerasin selja ning pistsin punuma. Vennale järgnedes kuulsin laske, verd tarretavadi karjeid ja appi hüüdeid, kuid ma püüdsin seda kõike eemale tõrjuda. Ühest uksest möödudes nägin ka Egertit, kes meie poole tormas ning kuulirahe eest põikles. Vaevu meieni jõudnud uuris vend kohe: "On sinuga kõik korras Evelin?" Noogutasin, suutmata sõnagi lausuda.
Edasi tormates liitusid meiega nii mõnedki noored, kuid kes nad olid või kas ma neid teadsin? Lõpuks ei suutnud ma enam järge pidada, kui palju meid juba oli. Silmad olid udused ning nägemine kehvenes iga sekundiga. Endale märkamatult voolasid pisarad juba ojadena. Egert märkas seda ning võttis mu sülle. Keerasin pea venna õlale ning nutsin lohutamatult.
Miks mina? Miks see pidi juhtuma? Kuidas ma nüüd edasi elan? Keda usaldada saab? Mis toimub???
Olime jõudnud õue. Päike paistsis, ilm oli soe ja ilus, kuid miski oli valesti...
"Politsei!" hüüti igaltpoolt. Olin kuidagi jälle enda jalgadel püsti. Nägin vaevu, kuidas erinevad udukogud minu ümber askeldasid või kuskile jooksid.
"Evelin! Mida sa teed? Pane see ära! Kohe!" hüüdis Tanel mulle. Alles nüüd märkasin, et hoidsin endiselt relva kramplikult enda ees. Justkui tardumusest ärganud, peitsin relva uuesti vöö vahele.
"Kõik on korras õeke. Kõik on hästi," lohutas Egert, kui mu enda embusesse tõmbas. Just sel hetkel keeras politsei auto maja nurgatagant välja. Kui olin suuteline jälle enda jalgadel seisma ning rahulikult hingama, nägin enda ümber vaid Toomast ja Egertit. Kõik, kes olid kusagilt ilmunud, olid nüüd kadunud.
Kõndisin oma kaitsvate vendade vahel. Koht oli tundmatu ja ma värisesin, kuid vennad hoidsid nii minul kui ka ümbrusel silma peal ning toetasid mind. Vennad kõndisid kindlal sammul, järelikult teadsid poisid kuhu minek ja kuidas koju saab. Tundsin, kuidas jalad nõrgemaks muutuvad ja komistasin. Kukkusin kõhuli kõnniteele ega leidnud enam jõudu, et püsti tõusta.
"Evelin? Mis viga?"
Kõhus keeras.
"Evelin?!"
Maailm käis ringi.
"Evvi? Mis viga?"
Kõhtu lõi valu. Oigasin vaikselt.
"Helista kiirabisse Egert! Kohe!"
"Evelin..."
Silmad läksid pahupidi.
Kõik... Nüüd ma siis surengi. Poleks arvanud, et lõpp selline on...
---------------------------------
