Neljapäev, 18. jaanuar 2018

XXV peatükk Mida?!

XXV peatükk

Mida?!


    "Mäletad, kui ma kirjutasin sulle, et püüan iga hinna eest jälile saada sellele salapärasele tüübile, kes sind külastas ja sinult mälu röövis? No ma olen üsna kindel, et tean kes selle taga oli ja kes see tüüp on!"
Lõpuks!! Kas ongi nüüd käes see aeg, kui ma saan kõik teada? Nüüd ma saangi viimaks oma küsimustele vastused! Lõpuks ometi saan rahulikult edasi magada!
"Noh?! Mida sa ootad? Räägi juba! Mida sa tead?! Kes see oli??" käisin Martinile peale, ise põnevusest peaaegu toolilt alla kukkudes.
"Olgu, olgu," naeris poiss. Ma polnud vist kunagi varem nii kärsitu olnud ja vaatasin Martinile põlevil silmil vastu. Noo kaua veeeeeel! Räägi juba!
    "Sa rääkisid, et kahtlustad kogu selle jama taga Ricki ja Tanelit eks? No selles mõttes on sul õigus, et Rick tõi su haiglasse ja kinkis ka need lilled ja kommikarbi aga rohkemas ta väga rolli ei mänginud. Ja Taneli roll oli üldse omamoodi aga..."
"No mis? Mis aga?! Aga, kes ikkagi minult mälu röövis? Kes öösel mu palatisse sisse murdis? Räägi nüüd juba!"
"Rahu, Evelin! Rahu. Küll ma jõuan sinna ka. Aga Tanel see polnud. See ongi kuidagi veider aga ta pole sulle selle koha pealt sõnagi valetanud. Tema sellesse ei puutu. Mälu ta sinult ei võtnud aga samas ei tee see teda ka üdini heaks. Aga see tema käsilane... Noo see Margus... Või ei... Marten..."
"Marko!"
"Jah. Just tema! Marko.. Muidugi! Aga ega ta seda kõike omast tarkusest ka ei teinud..."
"Tanel ikkagi jah?! Tema andis käsu ja siis poiss jooksis ja..."
"Mitte päris..." segas Martin minu jutule vahele.
"Mis mõttes?"
"Noo. Ütleme nii, et käsu andja oli keegi teine... Keegi ootamatu... Ma ise olin ka tükk aega sõnatu... Sest nagu ma juba varem ütlesin, siis Tanel see polnud ja tema siia ei puutu aga... No ma ei tea, kas on ikka hea mõte ta nimi avaldada aga samas... Sa ju väärid tõde ja puha ja..."
    Tekkis pikk paus. Martin pomises omaette. Mina muutusin aina kärsitumaks. Õhk meie ümber muutus aina paksemaks. Pinged meie vahel tõusid ja tõusid kuni ma lõpuks suu lahti tegin.
"Noo..?" uurisin poisilt vaikselt. Martin kogus end, hingas sügavalt sisse ja ütles: "Olgu. Sul on õigus. Ma ei peaks laskma sul niimoodi praadida. Sul on õigus teada aga pea meeles, et mina pole milleski süüdi! Mina ainult uurisin ja leidsin sellise info. Mis on küll üsna vettpidav ja õige aga samas..."
"Aitab! Ära häma ja räägi asjast! Muidugi ei süüdista mina sind milleski. Miks ma peaks? Mida sa ajad?"
"Ole kena ja pane see tass nüüd rahulikult lauale," ütles poiss ning kummardus mu poole, et noad minu käeulatusest ära võtta.
"Mis toimub...?"
"Turvalisus ja ohutus ennekõike."
    Ma ei saanud enam midagi aru. Mis toimub? Mis tal viga on? Mida ma tema meelest tegema hakkan? Rääkigu parem ära juba, muidu ma tõesti ei vastuta oma tegude eest...
"No aga räägi nüüd palun ja ära käitu nii imelikult. Tundub nagu sa üritaksid öelda, et mu oma vanemad röövisid mult mälu... Nad ei teinud seda ju..?"
"Ei, ei, ei. Seda mitte."
"Aga räägi siis!" käisin poisile peale. Mu kannatus oli katkemas.
"Olgu. Aga kui ma sulle ta nime ütlen, siis sa ei tohi seda kuidagi välja näidata, et tead mida see inimene sulle tegi. Nagu sa ei teaks midagi. Sul pole õrna aimugi. Veel parem, kui sa isegi ei uuriks ega tahaks teada saada... Sobib? Sa pead seda mulle lubama!"
    Asjalood muutusid iga hetkega aina segasemaks ja mul tekkis väike hirm. Appi! Pidin ma siia tulema? Kodus oleks praegu nii hea olla... See kisub nii halvaks... Mis toimub?! Võta end kokku Evelin! Sa tahad teada, kes see oli! Kellel oli julgust sinuga nii teha! Aga miks Martin nii käitub...? Ohh jah...
"Olgu. Jaa. Ma luban. Räägi juba!"
Poiss võttis mul kätest kinni ja vaatas mulle oma heleroheliste silmadega otsa. Tema prillid olid ninale vajunud.
"Snake..." sosistas ta ja langetas pea.
"Mis? Ma ei kuulnud sind. Mida sa ütlesid? Kes see oli?"
"Snake. See oli Snake, Evelin. Mul on nii kahju ja ma tean, et sul on raske seda uskuda... Mul oli ka, aga... Aga kogu selle jama taga on just nimelt tema."
    Mida?! Snake? Ei või olla! Ei! Ei! Ei! Ei saa! Nii ei saa lihtsalt! Kas ma kuulsin ikka õigesti? Snake?! See ei saa tõsi olla... Ma... Mida?!
"Evelin?"
"Ma pean minema...Ära muretse... Ma ei murra meie lubadust... Lihtsalt... Ma... Ma pean... Ma pean minema... Aitäh... Tšau... Ma... Ma võtan ühendust..."
SNAKE?!





----------------------

Kolmapäev, 17. jaanuar 2018

XXIV peatükk Sõõrikukohvik kell 13.00

XXIV peatükk

Sõõrikukohvik kell 13.00


    Mis heli see veel on? Kes või mis julges minu und segada? 
Avasin vaevaliselt oma silmad. Püüdsin kindlaks teha, kust see saatanlik heli tuleb või mis seda tekitab. See oli mu telefon.
    "Jaa? Evelin kuuleb."
"Ohh, lõpuks! Tundus, et sa ei võtagi vastu... Martin siinpool muidu. Ega ma sind üles ajanud? Või noh... Kui ajasin siis vabandust aga... Ma lihtsalt PIDIN sinuga kohe rääkima! Ma olen kindel, et sa ei kahetse seda, et su üles ajasin! Ma nimelt leidsin natuke infot, kuid sellest siis, kui kokku saame. See pole päris telefoni jutt..."
"Oota nüüd korra. Tee väike paus ja hinga rahulikult sisse-välja," katkestasin poisi jutuvada, ise alles unesegasena telefoni kõrvaääres hoides.
"Olgu, olgu. Sul on õigus. Vabandust! Igatahes on meil vaja kindlalt kokku saada! Täna! Aga kuna minul on infot sulle edasi anda, siis on sinul see AU aeg ja koht välja valida. Jätan sulle natuke ka mõtlemise aega aga helista või kirjuta, kui oled otsuse teinud! Tšau!" 
"Aga..."
Piip-piip-piip.
    On ikka kutt... Huvitav, mida ta leidis, et ta sellest nii õhinas oli...
Niimoodi mõtiskledes otsisin kapist omale mugavaid riideid ja proovisin oma pruune kiharaid normaalsemasse soengusse saada. Lõpuks suutsin nad kuidagi hobusabasse seada.
    Nii. Viimaks ometi olen ma valmis. Aga kus me kokku saame..?
"Ja kuhu sina end niiviisi sätid? Kell on alles kümme ja juba oled kuskile minemas?"
Äkki läheks Sõõrikukohvikusse...?
"Halloooo! Maa kutsub Evelini!"
Samas... Viimane kord ei lõppenud see kuigi hästi...
"EVELIN!"
"Ah? Mis? Oi.. Tere Egert! Mis sina siin teed? Kuidas sa siia said..?" võpatasin venna puudutuse ning valju hääle peale. Hetkega olid mu mõtted laiali aetud.
"Mis mina siin teen? Mida sa ise teed? Uksest tulin muidugi. On sul kõik ikka korras? Vajad ikka puhkust? Mida sa üldse sel varajasel tunnil teed? Tavaliselt sa magad kelle kolmeni ju... Oled minemas kuskile? Sa tead ju, et see ei tõota head, Ev. Pealegi ei lase ma sind kuskile!"
"Rahu venna. Ma lähen Martiniga kokku saama. See on see poiss, kellega haiglas kokku sain."
Egert vaatas mind kahtlustavalt: "Saad sa teda usaldada? Kas äkki peaksin ma ikkagi sinuga kaasa tulema? Nii igaks juhuks..."
"Praegu oled sina see, kellel usaldusprobleemid on! Ma saan endaga väga hästi ise ka hakkama. Aitäh! Pealegi on mul telefon kaasas."
"Eks me oleme näinud jah, kuidas preili endaga hakkama saanud on..." pomises vend nina alla.
"Kuidas palun?! Ei noh. Aitäh tõesti! Jäta mind nüüd üksi! Ma pean mõtlema."
"Ma ei mõelnud seda nii... Aga olgu... Sinuga pole mõtet vaielda, kui juba midagi pähe võtnud oled... Ole palun ettevaatlik..."
    Oeh... Lõpuks.. Nii, aga kuhu ma nüüd siis jäin? Mida ma tegema pidingi... Ah jaa. Kohtumispaik! Ja aeg tuleb ka kindlaks määrata! Hmm... Kuna see on ikkagi minu otsustada, siis... Sõõrikukohvik ja kell 13.00! Tehtud!
Jalutasin toas veel mitu korda edasi-tagasi ja mõtlesin kõigele, mis juhtunud oli. Kõhukorin oli seekord see, mis mind mu mõtetest äratas.
    Kell pool kaksteist jõudsin uuesti oma tuppa ja saatsin Martinile sõnumi: "Sõõrikukohvik kell 13.00". Aeg lendas ikka märkamatult kiiresti ja juba oli aeg end sättima hakata.
"Tšau! Kus mõnel ikka läks kaua aega selle kohale ilmumisega," naljatles poiss, kui mind tervituseks embas.
"Eks ta ole jah, kui sul nii põnev elu on. Pealegi. Ma ei jäänud nii palju hiljaks," naersin ka ise.
"Aga millest sa siis nii hädasti rääkida tahtsid, et ei kannatanud isegi homseni oodata ja pidme kuskil väljas kokku saama?"
"Seoses sellega. Lähme kõige pealt sisse ja võtame alustuseks paar sõõrikut ning kuuma šokolaadi. Nüüd istu. Rahu. Küll ma räägin sellest ka, miks sa siia tulid. Ja mis informatsiooni mul sulle on. Kuula siis."




----------------------