Esmaspäev, 28. märts 2016

XII peatükk Mina olen Martin

XII peatükk

Mina olen Martin


    Kohe, kui silmad avasin, täitus mu keha ärevusega.
Kes oli see salapärane inimene? Kas ta tuleb mind siis täna vaatama?
    Ma ei suutnud enam rahulikult voodis lamada. Tahtsin tõusta, kõndida. Tundsin end juba paremini ja piisavalt tervelt, et ringi vaadata.
    Keegi koputas... Oli see tõesti too salapärane inimene? Juba? Vaatasin end aknapeegeldusest. Juuksed  sassis, riided kortsus, meik puudub... ÕUDNE!! Mida ta minust küll arvata võib?!
    Uksest astus sisse Maris. Pettumus... Naine nägi seda mu silmist, naeratas ja küsis: "Ja keda sina meil nii hirmsasti ootad, et mind nähes üldse ei rõõmusta? Ja muide... Mis seal kaardil kirjas oli? Said sa teada, kes sulle selle uhke kingi saatis? Mis tolle salapärase mehe nimi on?"
"Nime ma tõesti ei tea." Ulatasin naisele kaardi, et ta seda ise lugeda saaks. Marise nägu lõi särama: "Sul on salajane austaja!!"
Punastasin. Võtsin karbi ning pakkusin ka Marisele natuke kommi.
"Täna saab teada, kes ta täpsemalt on, " naeratasin selle mõtte peale, ise ärevusest ja põnevusest värisedes.
"Väga äge! Super-hüper lahe juu!!" rõõmustas ka Maris: "Aga nüüd pead sa sööma, muidu ei jaksa teda äragi oodata."
Mul polnud loomulikult isu. Olin selleks ju liiga põnevil. Kuid sõin siiski kõhu võimalikult täis.
    "Millal külastusaeg hakkab?" küsisin Marise käest.
"Kella neljast. Rahune nüüd hetkeks maha, Evelin. Küll ta tuleb ja sa saad teada, kes ta on. Okei? Aga nüüd puhka ja kell kaks tullakse analüüse tegema ja sinu seisundit ning tervist uurima."
Kui Maris lahkunud oli, tõusin voodist, käisin palatis närviliselt ringi. Kohendasin juukseid, riideid ning üritasin end rahulikuna hoida, kuid ei suutnud. Aeg aina venis ja venis. Kell oli alles üksteist. 
    Mida ma küll nii kaua tegema peaks? Ohh jah, ma lähen hulluks sellest ootamisest ja tegevusetusest. Aga äkki võiks haiglas ringi vaadata? Mida halba see ikka teeks?
    Niisiis sättisin end veel viimast korda, astusin ukse juurde, käsi lingil. Seisin seal liikumatult mõne hetke, kuid avasin siis ukse ning astusin koridori. Vaatasin paremale - pikk, valge, uksi täis koridor, vaid mõni üksik inimene liikus ringi. Keerasin pea vasemale - umbes sama pikk koridor veel ka teisel pool, lõpus trepp ja hiiglaslik aken.
    Minu paremalt küljelt löödi uks pauguga lahti. Välja astus kipsis käe ja suurte prillidega poiss. Ta oli näost tulipunane, arvatavasti vihast... Siilipeaga Harry Potter, tormas minust mööda, kuid komistas mõned sammud kaugemal vastu toolijalga ning kukkus. Poiss puhises vihaselt midagi endaette. Läksin tema juurde, ulatasin käe, ning küsisin: "Kas ma saan aidata? Said sa väga haiget? Muide, minu nimi on Evelin."
Poiss vaatas mind oma heleroheliste silmadega.
"Mina olen Martin. Mul on kõik korras, aitäh. Sa oled muidu väga kena..." ütles Martin püsti  tõustes, ise näost punane. Naeratasin arglikult. Kumbki meist ei osanud eriti midagi öelda. Poiss puudutas häbelikult mu kätt, et tähelepanu saada. Ärkasin justkui tardumusest...
"Kas äkki läheks ja vaataks ringi? Teisel korrusel on väike kohvik, saame äkki seal natuke olla ja rääkida? On sul kõht ka tühi?" pakkus Marko välja. Noogutasin. Läksime koos vasakule poole, trepist alla.
    Jõudsime kolmandale korrusele. Kõrvu täitis lastekisa, hõisked ja ka mõne pahandava arsti hääl. Pisike krussis juuste ja tõmmu nahaga tüdruk jooksis mulle otsa ning kukkus. Aitasin ta püsti. Üks vanem naisterahvas, kes seda pealt nägi, hakkas karjuma: "Mis sa tormad niimoodi! Jooksed teised veel pikali kah! Marss oma tuppa!!"
Tüdruku silmad täitusid pisaratega: "Vabandust, ma ei tahtnud ju..."
Tegin kräsupeale pai, naeratasin ning lohutasin teda: "Kõik on ju korras. Said sa väga haiget? Siis on hästi kui ei saanud." Tüdruk vaatas mulle oma suurte silmadega otsa ja tänas.
"Mine nüüd mängima," julgustasin teda. Kräsupea kallistas mind veel tänutäheks ning tormas teiste laste juurde.
"See oli sinus väga kena," kiitis Martin, kui trepist veel korrusevõrra alla läksime.
"Ahh? Mis asi? Aaa, see? Ma ju... See polnud ju midagi erilist..." punastasin: "Aitäh!"
     Kohvikusse jõudes valisime laua kuhu istuda. Rääkisime pikalt juttu. Martin oli haiglasse sattunud, sest poiss kukkus rulaga trikke tehes halvasti. Sain teada veel, et tal oli ka väike õde, kes olevat suur ehitaja. Tüdruk pidavat juba paariaastaselt oskama ehitada legodest maju ning masinaid. Praegu, kui neiu juba kuueaastane on, ehitab ta mitte ainult legodest, vaid ka muudest materjalidest erinevaid ehitisi. Martin ise, eelistab joonistada ja rulaga sõita, kuid kui õde teda appi kutsub, siis on vend alati valmis aitama. Kui tuli minu kord rääkida, miks ma siin olen ja milline mu elu on, jäin vait.
"Ma ei tea eriti oma elust midagi... Tean vaid seda, et ükspäev ärkasin valges toas, öeldi, et mu nimi on Evelin, kuid kes ma tegelikult olen või milline mu elu oli, seda ma ei tea... Ma ei tea sedagi, mis täpsemalt juhtus... Mind külastasid küll vend ja kaks sõbrannat, kes pisut mu elu tutvustasid, kuid nüüd on kõik veel keerulisem ja ma ei saa enam mitte millesti aru... Ja ma ei tea mida enam arvata või teha... Kõik on nii keeruline..." pisar voolas üle põse, kui viimased sõnad üle huulte tulid. Nuuksed algasid, kuid ma ei suutnud end tagasi hoida...
"Kõik on korras Evelin. Küll kõik laabub. Ära ainult nuta," püüdis Martin mind lohutada.
"Siin sa oledki! Evelin! Kohe oma palatisse!"
    See oli Maris... Mis küll juhtunud oli, et ta endast nii väljas oli?
Läksime kahekesi palatisse.
"Kell on kaks, Evelin! Sa peaks oma palatis olema, mitte ringi luusima! Sa ei tohiks üldse kuskil loata käia," riidles Maris minuga. Juba tuttavasse ruumi astudes, heitsin voodisse istuma. Ruumis oli peale minu ja Marise ka keegi võõras mees.
"Mina olen Kaarel. Tulin siia, et mõned testid ja analüüsid teha," tutvustas end too vanem meesterahvas. Noogutasin.
    Rääkisime temaga pool tundi ning ta märkis iga natukese aja tagant midagi oma märkmikusse. Hiljem võttis ta minult vereproovi ja uuris mind erinevate masinetega. Olin nagu katsejänes. Lõpuks sai see kõik läbi ja sain rahulikult hingata. Kell oli juba kolmveerand neli. Istusin kannatamatult voodis, aegajalt ikka kella poole piiludes ning end sättides.
    Keegi koputas!


-----------------------------------

Esmaspäev, 14. märts 2016

XI peatükk Kimp roose ja karp komme

XI peatükk

Kimp roose ja karp komme


    "Evelin! Ärka üles! On sinuga kõik korras kullake? Sa karjusid paaniliselt. Mis juhtus?"
Avasin silmad. Tore oli jälle Marist näha. Vaatasin enda ümber ringi ning mulle meenus, mis öösel juhtunud oli. 
See hääl, need külmad sõrmed, mis mu käsi ja pead paitasid... See, kuidas ta minuga rääkis... Kes ta oli? Kuidas ta siia sai?
    Väristasin õlgu. Maris vaatas mind endiselt oma murelike silmadega ning ootas minult vastust. Ma polnud kindel, kas öisest külastajast talle rääkida.
"Nägin lihtsalt halba und." Maris ei uskunud vist mind, niiet lisasin: "Ausalt, nägin kuidas üks tundmatu mees mind kiviga viskas. See oli nii hirmus! Tunnen end juba paremini aga süüa ja juua tahaks." 
Naine ei uskunud mind vist ikkagi päriselt, kuid noogutas, naeratas ja lahkust toast. 
Peale seda, kui too hääl vaikseks jäi, kadusid sõrmed. Tuppa voogas jäist õhku, käis kolks, kui aken vastu raami põrkas. Keegi koperdas ukse juures, käis vali pauk, ma kiljatasin ning kaotasin teadvuse. Järgmine, mida mäletasin oli Marise hääl, kui ta mind äratada püüdis. Aga, kes ta ikkagi oli, see võõras? Too hääl tundus nii tuttav aga ka samas võõras... Kes ta oli?
    Kui Maris tagasi tuli ja mul söödud sai, ütlesin talle: "Ma tahaks täna paari inimest näha. Ehk meenub midagi. Kas nad üldse teavad, et mul mäluauk on?" naine noogutas. Jätkasin: "Ma arvan, et esimesena tahaksin näha oma venda ja neid tüdrukuid, kui nad juba nagunii siin on. Kui nad ikka on veel siin?"
"Viin su nõud ära ja kutsun nad siis sisse. Kui midagi on, siis vajuta seda nuppu ja ma tulen, eks?"
Noogutasin ja seadsin end paremini istuma.
    Uks läks lahti ja sisse tormasid kolm inimest. Poiss kandis kulunud teksaseid, sinist T-särki ja ketse, mida ma vaid vilksamisi nägin. Juuksed olid tal sama pruunid, kui sel aknapeegeldusel, keda eile jälgisin. Silmad olid noormehel sinist värvi, nägu murelik. Tüdrukutest pikem, kandis kollast kleiti, tal olid ka heledad, päikesekarva juuksed, mis hobusesabasse kinni olid seotud. Silmad olid hallikassinised, kuid ilmselgest nutmisest pisut punased. Teine, natuke lühem neiu, kandis musti retuuse ja tuunikat, mida kaunistas kiri "Keep calm and love yourself". Tüdruku juuksed olid musta värvi, ulatusid vaevu õlgadeni, sirged. Silmad olid tal pruunid, kuid nagu eelmisel tüdrukul, nutmisest paistes ja punased.
    Minu paremale küljele tuli poiss, kes arvatavasti oli mu vend. Kollase kleidiga tüdruk istus teisele poole aga mustade juustega neiu jäi voodijalutsi juurde seisma.
"Evelin kallis, on sinuga kõik korras? Meile öeldi, et sul on mälukaotus... Kas sa tead kes me oleme? Kes mina olen?" küsis poiss murelikult.
"Ma arvan, et sa oled mu vend... Kuid ma ei mäleta kahjuks tõesti midagi. Muidu on täitsa hea olla, ainult pea tuikab vahel. Mis su nimi on?"
"Ohh Evelin! See on nii veider, et sa midagi ei mäleta... Mu nimi on Egert ja ma olen su kaksikvend," ahh siis sellepärast oligi ta nii sarnane, sellele tüdrukule aknas... "Mul on nii kahju, et sa midagi ei mäleta. Kõik need mälestused, mis meil koos olid... Sa ei tea oma elus midagi..." poiss keeras pea ära, ta hääl murdus ja pisar jooksis mööda põske alla. Võtsin venna käe enda kätevahele ja silitasin seda.
"Kõik on korras. Küll mulle ka kõik ükskord meelde tuleb," lohutasin Egertit. Vaatasin nüüd tüdrukute poole.
"Vabandust, kui ebaviisakas olen aga... Kes olete teie?"
Tüdruk minu vasakul käel naeratas, pisar voolas silmist, ning alustas rääkimist: "Mina olen Piret. Oleme sinuga sõbrad alates sellest ajast, kui ma seitse aastat tagasi siia kolisin. Ja see on Mari, sinu naaber ja teine väga hea sõbranna."
    Naeratasin neile. Mari oli justkui eksinud.
"Äkki ma ei peaks siin olema? See kõik juhtus ju ikkagi minu ja mu venna pärast..." tüdruk hakkas nutma. Piret püüdis teda lohutada, kuid ei suutnud Marit vaigistada. 
"On jah sinu vend süüdi! Kui teda näen, annan talle sellise keretäie, et ta ise ka ei usu!" puhises vend vihaselt.
"Sõbrad, rahunege maha. Vabandust selle pärast Evelin... Ja esiteks, Egert, see pole kindel, et Tanel süüdi on. Pealegi, isegi kui ta on selle kõige taga, ei ole rusikad lahenduseks. Teiseks, Mari, see pole sinu süü, see mida teeb sinu vend, on tema asi, sina pole selles süüdi. Okei?" üritas Piret teisi rahustada ja lepitada.
"Kes on Tanel?"
    Hetkeline vaikus. Kõik vaatasid mulle otsa. Mustade juustega tütarlaps avas oma suu ja hakkas katkendlikult selgitama: "Evelin... Tanel on minu vend... Ta käib nüüd sinu klassis... Ja noh, te ei saa eriti hästi läbi... Me kahtlustame teda sinuga juhtunus... Sest noh, ta on ka varem sulle liiga teinud ja... Anna andeks. Ma saan aru, et see on suur asi ja võib olla tahad sa aega mõtlemiseks ja nii... Aga kui sa ei taha mind näha, sest olen tema õde ja olen samamoodi süüdi, siis ma võin ka ära minna."
Ma olin juba pikemat aega vaikinud. Süütunne ja kurbus aina kasvasid tüdruku silmis. Lõpuks ei suutnud ta enam oma pisaraid kinni hoida ega vaikust taluda ning avas suu: "Ma peaks nüüd vist minema..." Mari astus nuttes ukse poole.
"Oota, ära mine. Ise te ütlesite, et see on ainult kahtlus. Pealegi ma ei mäleta teda ega midagi sellest, mis varem juhtunud on või mida ta mulle teinud on. Sa tundud väga tore olevat ja sa tulid mind vaatama. Hoolimata sellest, et sa end süüdistad, tahtsid sa ikkagi mind näha, muretsesid minu pärast... Ja sellisest sõbrannast ma ilma jääda ei kavatse, tulgu meie vahele kasvõi sada poissi."
Piret, Egert naeratasid ning Mari hakkas nüüd õnnest nutma, tuli minu juurde, kallistas mind kõvasti. Mõni sekund hiljem liitusid meiega ka Egert ja Piret. Hoidsime üksteist kõvasti ning pikalt teineteise kaisus. 
    Vend rääkis meie perest, kuid mulle olid need vaid tundmatud nimed. Tüdrukud rääkisid mulle koolist, moest, poistest. Sain teada ka, et Piret, too kuldsete juustega kaunitar, oli hiljuti haiglast välja saanud. Mari rääkis oma vennast ja sellest, milline ta välja näeb, et ma teaksid ette ära ja saaksin vajadusel neile teada anda. Mari pidi hakkama koju minema ning ka Egert ja Piret lahkusid. Vend tahtis küll veel siia jääda, kuid ütlesin talle, et mingu koju ja puhaku. Tuba täitus vaikuse ja minu mõtetega kohe, kui teised läinud olid.
    Niiet süüdistati Tanelit, Mari venda. Huvitav, kas tema käiski siin? Aga miks ta peaks? Ta olevat mulle ju varemgi liiga teinud... Aga ehk tal hakkas minust kahju? See võõras, kes siin käis ju vabandas ja lubas hiljem selgitada...aga miks mulle üldse liiga teha? Kõik see on ikka nii keeruline... Kas tema oligi see, kes minult mälu võttis või oli see keegi teine? Kui nii siis, kes ja miks seda tehti?! Kas öine külastaja oli sama, kes mu siia tõi või oli too inimene hoopis süüdlane?
    Maris tuli kandikuga ja tõi õhtusöögiks kartuliputru.
"Maris, kui kaua ma siin olema pean? Kas ma koju ei või minna?" küsisin naiselt.
"Sa peaks veel paar päeva siin olema ja siis vaatab edasi. Kui peahaava ja mäluga paremaks läheb, siis ikka võid koju saada. Aga pea meeles, et kohe kooli tormata sa ei saa ja pead ikkagi puhkama ja rahulikult seda kõike võtma."
Noogutasin ja sõin edasi. Maris justkui kibeles midagi ütlema, niiet vaatasin talle ootavalt otsa.
"Sulle saadeti natuke aega tagasi suur kimp roose ja karp komme. See oli see mees, kes su siia tõi, kuid oma nime ta endiselt avaldada ei soovinud. Toon kohe lilled ja kommid siia... Näe siin nad ongi. Kaart on ka. Äkki on seal midagi selle salapärase mehe kohta kirjas??"
Vaatasin roose, siis kommikarpi, jälle roose, siis Marist.
"Need on mulle?" imestasin, "Kellelt?"
"Ma ei tea kullake. Aga on ikka põnev ja salapärane! Aga noh, ma jätan su nüüd siia oma varandust avastama. Ära kauaks üles jää! Homme tullakse analüüse tegema. Räägi siis mulle ka, mis teada said."
    Maris lahkus, kuid ma ei kuulnud seda. Jälgisin ainult oma lilli ja maiustusi.
Äratus! Seal pidi ju kaart olema! Ehk saab asi selgemaks? 
Võtsin rooside vahelt väikese kaardikese ja lugesin.
"Ilusat paranemist Evelin!
Tulen sind homme vaatama.
Ole siis tubli!
Salapäraselt inimeselt kaunitarile!"


----------------------------

Neljapäev, 10. märts 2016

X peatükk Sinu nimi on Evelin Peterson

X peatükk

Sinu nimi on Evelin Peterson


    Ärkasin valges toas. Lamasin voodil. Tundsin kirbet haigla lõhna. Keegi rääkis. Avasin silmad, kuid valgus  pimestas.
    "Oi, sa oled ärkvel!" kostis üllatunud ja sõbralik naishääl.
"Kuidas sa end tunned kullake? Kas valutab ka kusagilt?"
Vaatasin umbes kolmekümneviie aastasele naisele otsa. Kurk oli kuiv ja ma ei suutnud ühtki sõna välja öelda, et talle vastata. Justkui mu mõtteid lugedes, ulatas too valges kitlis naisterahvas mulle klaasi veega. Jõin ja kogusin end hetkeks. Lonksasin veel kord ja avasin suu: "Vabandust, aga, kes olete teie? Kes olen mina? Kuidas ma siia sattusin ja kus ma üldse olen? Haiglas?"
Naine vaatas mulle üllatunud silmadega otsa, mõtles hetkeks ning hakkas selgitama: "Minu nimi on Maris, Maris Murakas. Olen arst, täpsemalt küll õde. Jah sa oled haiglas. Sinu nimi on Evelin, Evelin Peterson. Üks mees tõi su siia, sa olid teadvusetu. Peast voolas verd. Too mees, kes su siia tõi, ei avaldanud oma nime ega andmeid ega osanud sinu olukorda täpsustada. Nii palju, kui mulle meelde jäi, oli sel mehel omapärane, kalk hääl. Mees oli ka ise vigastatud. Sidusime tal käe kinni ja oleks tahtnud teda veel siin hoida, kuid ta kibeles ära ja kuna midagi tõsist polnud, lasksime tal minna. Ja nüüd, ole kena ja ütle kuidas sa ennast tunned, siis saame rohkem teada, mis juhtus ja kuidas sind aidata."
    Vaatasin Marisele suurte silmadega otsa. Mitte midagi ei meenunud, polnud aimugi, kes olin või mis üldse juhtus. See Evelin, kelle nime naine nimetas, oli mulle võõras, tundmatu...
"Noh, pea valutab natuke ja ma olen tõsises segaduses, aga muidu on enesetunne talutav."
"Siis on hästi. Toon sulle süüa ja siis puhka end välja ja püüa magada."
    Maris lahkus palatist ja jäin oma mõtetega üksi. Kes oli see Evelin Peterson? Milline oli tema elu, pere? Kui vana ta üldse oli? Milline ta välja nägi?
    Ruumis puudusid peeglid, kuid aknapeegeldusest nägin valges toas, valges voodis pooleldi istuvat tüdrukut, kellel side ümber pea oli. Kas see oligi Evelin? See tumepruunide, õrnalt lokkis, hetkel rasvaste juuste ja helesiniste silmadega tüdruk? Küll oli temal ikka hirmunud pilk. Pelgasin toda kartvat tüdrukut ja keerasin pea eemale. Mul hakkas kahju sellest tüdrukust seal aknas. Kas olin see tõesti mina? 
    Keegi koputas. Oli see Maris? Kas tema koputaks?
"Tohin ma sisse tulla?" kõlas teisel pool ust tuttav naishääl.
See  ikkagi oli tema. Noogutasin, kuid mulle meenus, et ta ei näe mind. Tundsin kuidas põsed õhetama hakkasid. Avasin suu ja lubasin ta sisse.
    Õde astus sisse, kandikul kauss auravat suppi, klaas mahla ja paar viilu leiba. Ajasin end mugavamalt istuma ning hakkasin vaikides suppi sööma. Tundsin, kuidas iga uue suutäiega aina rohkem jõudu minusse kogunes.
    Kauss tühi, võttis Maris mult kandiku ja hakkas ukse poole liikuma, kuid minu küsimused peatasid naise.
"Kui kaua ma siin olnud olen? Kas keegi on minu järgi küsinud ka?"
"Noh, sind toodi siia reede öösel kella kahe ajal ja praegu on pühapäev ja kell on pool viis õhtul. Sinu vend ja kaks tüdrukut, kes end sinu sõbrannadeks nimetavad, pole hetkekski lahkunud. Siin on käinud ka su vanemad, vanaema ja õed. Kas sa tahaksid kedagi neist näha?"
Mõtlesin hetke Marise pakkumise peale, kuid kuidas sain ma paluda kedagi näha, kui ma isegi ei tea neid, ei tea kuidas see Evelin nendega üldse läbi peaks saama. Võib olla aitaks see midagi meenutada, kuid olin liiga väsinud ja vastasin õele, et täna ei soovi ma kedagi näha. Ka Marise meelest oli see mõtekas tegu, et las seedib see mõte minus enne, kui asi veel segasemaks ajada. Naine soovsi mulle head õhtut ja ilusaid unenägusid, ning jättis mind mu mõtetega üksi.
    Mis juhtus? Miks oli mind vaja tuua öösel haiglasse? Kes oli see mees? Miks mu pea veritses? Miks ma midagi ei mäleta? Mis juhtus?!? Nii palju vastusteta küsimusi. Pidin puhkama. Lihtsalt pidin. Muidu oleksin hulluks läinud. Kõik need küsimused ja see teadmatus... Seadsin end mugavalt teki alla, keerasin end küljele ja sulgesin silmad.
    Kas magasin tunni, terve öö või vaid paar minutit? Ärkasin aga selle peale, et keegi hingeldas mu kõrvaääres. Tuba oli hämar, ainult hingamist oli kuulda.
"Ootasingi, et ärkaksid Evelin. Tahtsin andeks paluda, et sult mälu võtsin, kuid mul polnud muud valikut. Kui õige aeg käes, räägin sulle kõigest. Ma luban, et räägin, Evelin!"


---------------------------------

Kolmapäev, 2. märts 2016

IX peatükk Miks ma siin olen?!

IX peatükk

Miks ma siin olen?!


    Pea lõhkus. Silmad olid rasked, justkui millegagi kaetud. Kuulsin segaseid helisid. Oleks see tagumine mu peas vaid vaiksem!
    Ükskõik kui palju ma ka ei püüdnud, jäi vestlus arusaamatuks.  Mõistsin vaid nii palju, et ümberringi on mehed ning paar naist. Kõik vägagi ropu ütlemisega. Võimalikult tähelepandamatult, üritasin oma käsi, jalgu, pead ja muid kehaosi liigutada, et aru saada, kus olen ka kas olen kuskilt vigastatud. Istusin puust toolil. Kinni nööritult. Sõrmi liigutada oli võimalik nii, et keegi ei märganud, kuid kui hakkasin end rohkem liigutama, järgnes vaikus. Seda küll ainult väljaspool minu pead. Tagumine ei lõppenud ka siis mitte, kui tuttavat häält kuulsin.
"Oledki lõpuks ärkvel mu arm," ütles see mõnitav hääl.
    Võpatasin. Oli see tõesti tema?! Kuulsin ma ehk valesti? See ei saanud ju ometi tema olla, aga siiski...
"Ei oodanud mind ega juu? Või siiski kahtlustasid?"
See pidi tema olema! Pole kahtlusti, et see keegi teine olla saaks. Uskumatu, kuidas sain ma temas nii rängalt eksida!!
"Marko! Võta tal side silmade eest ära!" kamandas poiss edasi.
Tundsin kellegi külmi sõrmi oma pea vastas. Järsu liigutusega oli side läinud. Tänu tugevale ja kiirele tõmbele, jäin ka paarist juuksekarvast ilma. Silmi avades nägin enda ümber seisvaid noori. Pilgutasin, et silmad hämara valgusega harjuksid. Vaatasin uuesti ringi. Pilk jäi seisma ühel kindlal isikul.
"Tunned mu ära, Evelin?"
"Miks... miks ma siin olen?" küsisin, kui julguse tagasi sain. Vait jäädes ümbritsesid mind mõnitavatee naeratustega näod.
"Ah et miks? Mulle lihtsalt tundus, et tead liiga palju ja ma ei saanud seda sinna paika jätta. Meil on vaja sellest rääkida."
Vaatasin poisile otsa. Arvatavasti päris tobeda ja mõistmatu pilguga, sest peale pearaputust ta jätkas: "Mäletad, kui koolist koju läksid? Nii, siis on hästi, et ma sind liiga kõvasti ei löönud. Meie väikest vestlust mäletad Evelin? Seda mida mulle ütlesid? Tore. Ma algul ei uskunud sind, ei arvanud, et sa midagi sellist päriselt ka tead, kuid nagu öeldakse: parem karta kui kahetseda. Niiet ma tõin su siia, et asjas selgusele jõuda," seletas naabripoiss.
"Ja mina arvasin, et see pole tõsi! Ma uskusin sind, kui sa oma tunnetest rääkisid! Kuidas ma võisin nii rumal olla? Kuidas sa võisid mulle nii teha?!" nutsin ahastades. Tundsin, kuidas põsed õhetasid. Südames viha ja kurbus korda mööda võimust võtmas. Kuulsin naeru, kuid ei julgenud silmi avada: häbi, viha ja see valu südames ei lubanud.
    Üllatav oli, et Taneli häält ma ei kuulnud. Poiss vaikis. Seda muidugi mitte kauaks.
"Sa Evelin tõesti arvasid, et minul on mingi plikakese vastu tunded? Ma arvasin, et oled ikka targem, aga tundub, et eksisin," mõnitas Tanel, kui naer vaiksemaks suubus, kuid peale neid sõnu, naerdi ikka täiest kõrist. Viha ja häbi puna tõusis palgetele.
"Aitab küll! Saite naerda. Jätke meid nüüd kahekesi," kamandas Lannuste poiss edasi. Ma ei mõistnud, mis toimus või miks Tanel minuga üksi tahtis olla, kuid silmi ma avada ka ei suutnud, et selgusele saada. Jalgade madin ning üksikud naeru- ja solvumis turtsakud saatsid neid, kes lahkuma pidid.
    Mõne hetke pärast oli vaikus majas. Pea lõhkus endiselt ja vaikus oli just see, mida vajasin. Tundsin kuidas veri näost kaduma hakkas ning tavaline näovärv uuesti tagasi tuli.
"Oled julgem, kui arvasin. Sa võid nüüd silmad avada, oleme ainult kahekesi," rääkis poiss edasi, kui arvas, et vaikus liialt kaua püsinud oli. Avasin silmad, kuid vaatasin põrandat.
"Vaata mulle otsa silma Evelin," palus Tanel.
Tõstsin oma sinised silmad ülespoole ning vaatasin tõtt oma vangistajaga. Me ei lausunud pikkaaega sõnagi, ainult jälgisime üksteist.
"Kas ma võin nüüd koju minna?" küsisin viimaks tüdinult.
Poiss vaatas mind üllatunud pilguga, ega ta vist uskunud oma kõrvu. Tanel pilgutas paar korda silmi ja avas ning sulges oma suud mitu korda, kuid häält välja ei tulnud. Vaatasin talle küsivalt otsa ja ütlesin: "No kui sa mind koju lasta ei taha, siis ehk seod mu lahti? Kätel ja jalgadel on pisut valus. Halloo!?!" Poiss vaatas mind nagu poleks ma emakeeles rääkinud.
    Eks ta olekski vaikima jäänud, kui uksel poleks prõmmitud nii, et see peaaegu pilbasteks tahtis minna. Hetk hiljem tormasid mõned eelnevalt toas olnud noortest sisse. Üks poistest sosistas midagi Tanelile kõrva, mille peale poisi silmad kahtlaselt tumenesid ja huultele tekkis salakaval naeratus.
"Tundub, et sind tuldi päästma."
    Ma ei saanud enam midagi aru aga juba käisid lasud. Taaskord oli kõik pime.


----------------------

VIII peatükk Mineviku varjud

VIII peatükk

Mineviku varjud


    Koolis üritasin kõigest väest Tanelit vältida, kuid poiss ilmus alati siis kohale, kui seda kõige vähem oodata oskasin. Naaber muudkui pärsi, et mis mul viga on ja, et miks ma teda väldin.
    Peale tundide lõppu tormasin koolist välja tänavale, kus Rick'i ja Snake'i kohtasin. Polnudki vaja kaua oodata, kui see sama must, toonitud akendega auto tänaval peatus. Jalutasin rahulikult, mõõdukal sammul masina juurde, koputasin aknale ning istusin sisse.
"Tere poisid!" tervitasin mehi.
"Mis sind siis siia tõi, tüdruk?" uuris Snake üllatunult. Mõtlesin hetke, enne vastamist.
"Mul oleks vaja teiega Tanel Lannustest rääkida härrased," laususin otsustavalt. Snake näis segaduses, kuid Rick vaid noogutas pead.
"Tanel... noh, ta on olnud vanglas. Ta on teinud palju rohkem halba, kui politsei teab. Eks vangi on poiss sattunud vaid ühe väikese apsaka tõttu, kuid puhtalt on ta ka pääsenud. Ta on tapnud, vägistanud, röövinud, valetanud ja nii palju kui mina tean, on ta tegelenud ka narkoga."
"Üritad mind hirmutada Rick? Tanel on vaevalt 15-aastane! Ma ei usu, et ta nõnda palju pahandust juba teinud on," vastasin mehele peale tema hirmutamis katset.
"Ma ei püüa sind hirmutada Evelin, vaid hoiatada," lausus Rick endale omase tüdimusega.
"Tohin mina ka teada, mis toimub?" küsis, nüüd tõsiselt segaduses ja pisut solvunud, Snake, meile otsa vaadates. Naeratasin meestele, Snake sai toreda ja lahke naeratuse osaliseks, Rick'i tervitasin hoopis põlgliku ning solvava naeratusega.
"Evelin käib Lannustega," vastas Rick põlastavalt oma partnerile, ise samal ajal mind oma pilguga tappa üritades.
"Lannustega? Bossi venna tütre pojaga? Kindel ikka, et selle sama Lannustega? See poiss, keda Jake pidi jälitama ja lõpuks tapma? See sama poiss? Oled sa ikka kindel??" uuris Snake pisut hirmunult ja õlgu väristades.
"Jah! Jumal küll Snake! Jah see sama Lannuste poiss," vastas mees, keeras end siis minu poole ning ütles: "Hoia temast eemale, kui pahandustest hoiduda tahad. See, kallis laps, on sõbralik soovitus."
    Vaatasin mehi üllatunud pilguga. Raputasin pead, nende sõnade peale ja laususin: "Esiteks. Mina ja Tanel ei käi. Teiseks. Mis heaga te tema vastu nii vaenulikud olete ja sellist rumalust suust välja ajate?? Ta on kõigest üks tavaline, ennasttäis playboy. Tavaline kooli õpilane, tavaline poiss. Tanel on 15-aastane. Jumal küll!"
Snake, keda rohkem usaldasin ja sõbralikumaks pidasin, keeras end minu poole, silmis puhas hirm, mure. Nägin vist isegi pisut isalikku pilku, kuid ma polnud selles kindel.
"Sa ei tea millest sa räägid laps. Lannuste...Tanel, nagu sina teda kutsud, pole see, kellena ta end esitleb. Usu mind. Su enda huvide ja tervise pärast, lõpeta temaga suhtlemine, ja seda võimalikult kiiresti." 
Vaatasin meestele otsa, raputasin jällegi pead, tänasin neid informatsiooni eest, soovisin head õhtut ning lahkusin autost.
    Kodu poole kõndides mõtlesin sellele, mida olin just teada saanud. Naabrite majast möödudes nägin Taneli nägu, mis kiirelt kadus. Jäin seisma. Poiss tuli tormates majast välja ja jooksis minu suunas. Naeratasin pisut ning jäin ootama, mis naabripoisil öelda on.
"Evelin! Jumal tänatud, et sinuga kõik korras on! Küll on hea, et sa elus oled! Kadusid peale tunde ära ja ma ei teadnud enam, mida teha või mõelda," muretses Tanel, sõnu kiirelt suust välja paisates.
"Ohh, kas tõesti? Minu vabandused," ütlesin sarkastiliselt. Jätkasin endisel põlastaval toonil: "Polnudki kellegi teise juurde minna?"
"Mõnitad, sest hoolin sinust? Lase käia, kui ennast nii tähtsaks pead. Pealegi kelle juurde ma ikka oleks pidanud minema?" küsis haiget saanud poiss.
"Noh ega mina ka täpselt tea. Näiteks kedagi röövima, varastama või oleksid läinud hoopis mõnd tüdrukut vägistama? Lõbu oleks ju laialt ja õhtu sisustatud!" hüüdsin talle, ise samal ajal selga keerates ja koduukse poole astudes.
    Pimedus. Pilk läks eest. Kõik. Peavalu. Midagi kuuma nirises mööda meelekohta alla. Kukkusin kokku.


-------------------------