Teisipäev, 26. aprill 2016

XIII peatükk Ta käis siin!

XIII peatükk 

Ta käis siin!


    "Sisse," hüüdsin pisut väriseval häälel. Uks läks lahti ja avas seisis jalgadel kimp roose. Lillede tagant piilus kellegi poisi musta karva pea.
    "Tere Evelin!" tervitas võõras. "Näe tõin sulle lilli. Kuidas sul enesetunne on?"
"Aitäh. Päris hea on. Vist. Kui hästi läheb siis saan varsti koju. Kes sina oled?" küsisin poisilt.
"Sinu õudseim unenägu!" vastas poiss õelalt naeratades. Mul läksid silmad suureks, hirm aina kasvas.
Kas tema pärast olengi siin? Ohh ei! Ta tuli mulle viga tegema! Tahtis mind tappa, kuid kui siiski ellu jäin, siis tuli ta siia, et oma töö lõpule viia!
"Ma tegin ainult nalja Evelin. Ära karda. Ma ei taha sulle halba. Anna andeks," ütles poiss, kui mu lubivalget nägu ja pisarais silmi märkas.
"Kes... kes sa oled?" küsisin aralt.
"Mina? Ma... noh... ma olen..."
"Sa oled  Tanel? Mari vend?" katkestasin poisi kokutamist. Ta langetab pea ning noogutab.
"Miks?! Miks sa seda tegid? Miks sa tegid mulle nii?? Millega ma  selle ära teeninud olen?? Mis sul minu vastu on?! Miks sa mu mälu pidid ära võtma?!" tulistasin vihaselt küsimusi ja süüdistusi.
Kuidas ta võis? Ja nüüd tuli siia lilledega kõike heaks tegema?? Küll on ikka hea, et Mari jõudis mind hoiatada...
"Evelin, rahune palun maha. See ärritumine ei tee sulle head."
"Kui sa mu küsimustele ei vasta, siis... Kao välja!!! Ja lõpeta mulle lillede saatmine! Mul on kõrini sellest!"
"Aga Evelin... Mina pole sulle varem lilli saatnud... Ma arvasin, et sa ei taha mind nähagi... Selles osas on mul vist õigus. Igatahes on praegu veel liialt vara sinu küsimustele vastata. Aga sulle teadmiseks... Mina pole sinult mälu võtnud. Pärast seda kui sa minestasid..." paus. "See oli arvatavasti üks sinu päästjatest... Aga nagu ma ütlesin, on praegu veel vara selgitama hakata. Kui välja saad ning end paremini tunned ja mulle kõrri karata ei taha, siis selgitan sulle kõike, mida tean. Püüa nüüd rahuneda, eks?"
Tanel ei saatnudki lilli ja komme? Võõras on siis veel tuvastamata? Kas poiss ikka tõtt räägib, et ta mult mälu ei võtnud? Ja mis päästjad?? Miks kõik nüüd veel keerulisem peab olema?!
"Kas sa tahad, et ma ära läheksin?" küsis poiss minult. Ma ei osanud midagi vastata. Vältisin Taneli pilku ning olin liikumatu. Mõne hetke pärast kuulsin ukse sulgumist. Tõstsin pea. Olin palatis taas üksi. Ainult kimp roose oli tõenduseks, et Tanel mind vaatamas käis...
    Ei läinud kaua aega mööda, kui keegi uksele koputas.
Kas see on too võõras, keda olen nii kaua oodanud?
"Sisse!"
Palat täitus inimestega igas vanuses. Üks neist paljudest oli kuidagi tuttav...
"Tšau Evelin! Näe, tõin meie pere ka sulle tutvumiseks siia,"
"Egert!" hüüdsin rõõmsalt. Vend kallistas mind kõvasti. Muidugi ei saanud ma alla jääda ning embasin teda veel tugevamini vastu. Kui üksteisest eemaldusime, pärlendasid paar pisarat mu silmis.
"Evvi, kas ma võin sinu juurde istuda?" küsis pisike kuldpruunide kiharatega tüdruk.
"Anna, jäta oma õde rahule! Me ju rääkisime, et ta ei mäleta meid ja, et oleme talle võõrad. Las ta tutvub enne meiega, kui me kõik teda kallistuste ja uudistega üle külvame," rääkis naine silma pilgutades tüdrukuga minu voodi ääres.
"Aga vanaema! Palun, palun, palun. Kas ma  palun võin?" nurus Anna-nimeline tüdruk edasi. Kuigi nägin neid esimest korda, tundsin end koduselt ning haarasin tüdrukult ümbert kinni ja tõstsin ta oma kõrvale voodisse.
"Jeee," kilkas õde rõõmsalt, kui mind kallistustega üle valas.
    Keegi köhatas.
"Anna, ole kena ja jäta Evelinile pisut hingamisruumi ka. Muide," jätkas naine, kes hoidis süles üsna väikest poisslast, "minu nimi on Kristi ja ma olen sinu ema. Ja see rõõmupall mu süles, on sinu väikevend Marko." 
    Seejärel hakkasid kõik end tutvustama. Roheliseks värvitud siilisoenguga poisi nimi oli Toomas. Heleda peaga ja uhke krunniga tüdruk tutvustas end Merilinina. Roosade prillidega neiu palus mul teda Emmiks kutsuda, kuigi ta päris nimi pidavat olema Emil. Liisal oli seljas pikk punane kleit, mis sobis väga hästi tema heleroosade salkude ja blondi peaga. Hallipeaga vanem naisterahvas ütles, et tema on mu vanaema Liina. Ukse ääres seisis ka sviitris vanem mees, kes ütles end olevat minu isa Kalev. Viimaseks jäänud naine oli pisarais, kui oma nime ütles: "Ja mina, kallis Evelin, olen tädi Anne." Mõni hetk järgnes piinlikku vaikust, kuid see sai Marko poolt üsna pea murtud. See andis toasviibijatele vaikse lükke. Jutuvadina alates, kuulsin mitu korda ka oma nime.
    Järgemööda käisid kõik ka minuga üksi rääkimas. Emmi rääkis, et Kaarli mure on lahendatud ja, et poiss oli teda norinud, kuid lubas seda nüüd mitte teha. Ka ema tuli minuga rääkima, tutvustas natuke pisivenna olukorda ning ei suutnud kuidagi oma emotsioone tagasi hoida. Kõik hakkasid ära minema, sest kell oli palju, kuid ma palusin Egertil veel natukeseks siia jääda, sest tahtsin talle rääkida, mis juhtund oli.
"Egert, ma pean sulle midagi rääkima..." alustasin vaikselt ja murelikult. "Ta käis siin. Tanel käis siin." Egert läks näost kaameks, seejärel vihast punaseks.
"Mida ta tahtis? Ega ta sulle ometi midagi ei teinud? Kui ta veel peaks siia tulema... siis ma... ma..." puhises vihaselt käsi rusikasse pannes Egert. Hakkasin juba kahtlema, kas oli ikka hea mõte vennale rääkida, kui poiss end rahulikuks sundis ja palus, et ma räägiks, mis juhtus.
"Noh," alustasin arglikult, "ta tuli siia koos suure kimbu roosidega. Ta ütles, et tema ei võtnud mult mälu ära. Ta rääkis midagi ka mingitest päästjatest aga ma ei saanud enam aru."
"Need lilled?" küsis vend roosidele osutades. Noogutasin. Egert võttis lilled vaasist ning viskas aknast alla.
"Mida sa tegid?! Miks sa seda tegid?" tulistasin küsimusi. Poiss ei vaadanud minu poole vaid ütles: "Jää nüüd magama."
    Enne, kui arugi sain, oli vend läinud ja olin järjekordselt üksi.
"Jah, seal palatis on Evelin Peterson. Ei, ta ei taha hetkel külalisi! Kes sa oled?? Oota... Kes? Evelini tuttav??? Ei huvita!! Ta ei taha külalisi! Tõmba uttu!!!" karjus Egert koridoris kellegi peale. Kuulsin valju matsu. Vaikus...
    Kas vend ajas ära tolle salapärase võõra, kes pidi mind vaatama tulema?? Ohh ei! Vool läks ära!
"Ai!" keegi lõi mind millegi tugevaga vastu pead. Kaotasin teadvuse.



----------------------------