Neljapäev, 22. september 2016

XVII peatükk Ma olen elus

XVII peatükk

Ma olen elus


    "On temaga kõik korras?"
"Käi minema, sind ei taheta siia!!"
"Aga..."
"Ei mingit aga! Tõmba uttu! Sinu pärast ta siin ongi! Sellises olukorras! Kuidas sa üldse julged siia oma nägu näidata!? Kasi minema!"
    Need hääled kuulusid Tanelile, Toomasele ja Egertile. Pea lõhkus. Avasin aeglaselt silmad. Kõik oli udune.
"Äkki sa olid temaga liiga karm?"
"Ahh, käi sina ka sinna samma! Ta ise on süüdi selles, et meie õde praegu siin, sellises kurvas olukorras on. Elu ja surma vahel pendeldab! Tahad sa öelda, et sa kaitsed ja õigustad ta tegu?! See mölakas võiks maha kärvata selle eest, mida ta korda saatis!!"
See oli Egert.
"Vennas... võta natuke vaiksemalt..."
"Mida?! Mis mõttes??"
Toomas vaatas mulle otsa, silmad märjad. Ma pole teda kunagi nutmas näinud, vend on alati olnud meie peres kõige kalgim ja ükskõiksem, ta ei näita eriti kunagi oma tundeid päriselt välja. Nüüd olin ma üsna üllatunud ja liigutanud teda sellisena näha aga samas... Mina olin süüdi selles, et tema praegu nii kurb ja mures oli.
"Evelin!" 
Egert tormas minu juurde ning embas mind kõvasti. Kiunatasin vaikselt ning vend põrkus tagasi. 
"Vabandust..." pomises vend. 
"Kuidas sul on õeke? Kust valutab? Tahad sa midagi?" uuris Toomas hoolitsevalt ning näitas sellega oma uut ja mulle teadmata külge. Avasin suu tahtes neile öelda, et minuga on korras, kuid kurk oli  liialt valus ning häält ei tulnud kuidagi välja. Uurisin natuke enda ümbrust ja avastasin... 
    See on MINU tuba?! Ma olen kodus?! Mis siis, kui ema teada saab ja mind sellisena näeb?! Mida väiksemad arvavad?? Ohh ei!!
"Kõik on korras Evv. Nad teavad, et sa kodus oled aga me ei lase neid veel siia, kui sa kardad nende reaktsiooni... Aga ema on küll murest haige... Ta pole mitu päeva söönud. Äkki peaks ainult tema siia kutsuma?"
Vaatasin neile otsa, silmad suured. Ma olin shokis! Tahtsin igasuguseid asju oma vendadele hüüda, kuid selle asemel hoopis vahtisin neid suu ammuli. Kurk kuivas...
"Vett..." kähisesin.
"Ahh?" ei saanud vennad aru. Osutasin oma telefoni suunas, mis kirjutuslaual lebas. Egert sai aru, mida ma tahtsin ning ulatas selle mulle, endal pisut murelik ja kahtlev nägu peas. Avasin ekraani, otsisin rakenduste alt märked ja kirjutasin sinna: Palun juua.
    Keerasin telefoni Toomase poole, too noogutas ning lahkus toast. Egert vaatas mind uurivalt, kui telefoni näppisin, ilme aina kurjem.
    "Mis teil arus oli?! Mind koju tuua?! Ja siis teistele ka rääkida?? Nad kõik muretsevad nüüd ju hullupööra!! Ainuke probleem, mis mind hetkel vaevab on see, et mu pea lõhub, kõht valutab ja KORISEB!! Aga see on väike asi. Ma olen stressis Egert! Stressis!! Ja nüüd pean ma veel ülejäänud pere pärast ka muretsema, sest ma ei tea, kas ja millal nad siia sisse sajavad! Te tahate mind nii väga aidata aga minu peale ei mõtle te üldse?? Praegu tahan ma kõige rohkem natuke süüa, juua ning puhata. On seda liiga palju tahta?!" luges Egert mu telefonist valjuhäälselt. Vahtisin teda võib-olla pisut liiga hukkamõistvalt, aga ta ei solvunud vaid mõistis mu pahameelt. Seetõttu ma talle kirjutasingi, Toomas oleks mu kohe hukka mõistnud, kuid Egert sai must aru.
    "Evelin... Ma saan aru su pahameelest aga kuhu oleksime me pidanud su viima? Sa kukkusid kokku!! Ei liigutanud enam! Sa ajasid suust vahtu välja! Kujutad sa ette ka, kuidas me muretsesime ja kartsime?! Ma suutsin sind vaid enda vastas hoida ja anuda, et sa mu kätevahel ära ei sureks, vaid võitleks ning ellu jääks. Mul polnud ühtki muud mõtet peas, kui et ma ei tahtnud sinust ilma jääda. Õnneks oli ka Toomas seal ning tema suutis selget mõistus säilitada. Tõime su koju. Püüdsime sind küll varjata aga ema nägi meid... Ma kartsin, et ta hakkab hüsteeritsema aga ta aitas meil su oma tuppa viia. Seejärel kamandas ta meid arsti asju tooma ning, kui need kätte sai, ajas meid välja."
    "Ta oli sinu juures mitu tundi..." jätkas Toomas, mulle klaasi ulatades. "Välja tulles ütles ta meile, et laseksime sul puhata. Ema tegi imet, Evelin! Ta tõi su tagasi meie juurde! Ta pole kordagi kodust lahkunud. Isa pole ka nõus tööle minema ja meiegi pole koolis käinud, vaid sind valvanud. Ma arvan, et peaksime siiski ema ja isa siia kutsuma... Nad tahavad lihtsalt veenduda, et sinuga on kõik korras. Oled sa nõus sellega pisiõeke?"
    Pööritasin Toomase poole silmi. Ta oli kõiges poolteist aastat vanem kui meie Egertiga. Mõtlesin natuke vendade jutu peale ning noogutasin. Poiste nägudel levis suur naeratus, kuid see kadus üsna kiirelt, kui poisid mõistsid, et üks neist peab mu üksi jätma, et vanemad siia kutsuda.
"Egert, mina olen juba ära käinud, mine nüüd sina," ütles Toomas.
"Ma ei jäta oma kaksikõde üksi!"
Võtsin telefoni ja kirjutasin: Minge juba! Te mõlemad!
Vennad uuris teksti, mis ma kirjutasin ning vaatasid mulle otsa ja seejärel üksteisele ja puhkesid naerma, mõistes kui tobedalt nad äsja käitunud olid.
    "Lähme jah," naeratas Egert.
Poisid lahkusid ning mõne minuti pärast tulid ema ja isa.
    "Tere kullake," tervitas ema mind õrnalt.
"Kallis..." ei suutnud isa rohkemat öelda.
"Egert ütles, et sul on kõht tühi, niiet tõime sulle natuke süüa. Siis puhka, me valvame sind," ütles ema mulle taldrikut ulatades. Sõin kõhu täis, vaatasin neid tänulikult ja tundsin, kuidas väsimus must üle voogas. 
    Võtsin telefoni ja kirjutasin: Aitäh! ARMASTAN TEID! Aitäh KÕIGE EEST!
Ulatasin oma telefoni neile, naeratasin ning sulgesin silmad. Tundsin, kuidas ema õrnalt mu pead paitas ja lootsin, et see hetk ei saaks kunagi läbi. 
    Ma olin elus ja kaitstud, surmasuust päästetud ja kõik tänu temale, minu emale.
"Armastan sind ema" sosistasin ning uinusin.



---------------------------------