XXVI peatükk Selgitused

XXVI peatükk

Selgitused

    Kell oli pool kolm kui koju jõudsin. Vahepeal oli aga vihma sadama hakanud ja ma sain läbimärjaks.

    Snake... Kuidas? Miks? Ta ei tundunud üldse "paha kuti" materjal. Pigem vastupidi. Tema ju kaitses mind ja astus minu eest välja... Hoolis ja hoolitses... See pole okei! Mis toimub?!

    "Hei Evvu! Ohh! Sa oled ju läbimärg! Tule ruttu tuppa sooja!"

Egert... Just teda mul praegu vaja ongi. Kaksikute värk... Ja hiljem helistan Martinile. Kõik saab korda ja selgeks. Jah!

    "Jaa, tšau. Sul on täiesti õigus venna. Saan ma sinuga hiljem natuke rääkida?"

"Muidugi, kasvõi kohe. Milles asi?" uuris poiss kohe murelikult.

"Kas sa mulle kuuma teed võid teha? Ma lähen ja vahetan senikaua riided ära ja siis alles räägin sulle midagi. Sobib?"

    Egert tegi mulle kalli ning saatis mu mõtlikul ilmel üles, minu tuppa. Sinna jõudnud vahetasin märjad riided kuivade vastu ja ronisin teki alla sooja. Mõtlesin, et saadan Martinile sõnumi, et mul on kõik korras ja ma helistan talle hiljem, kuid mu mõtted tiirlesid äsja juhtunu ümber ja ma ei teinudki seda. Peale Sõõrikukohvikust põgenemist olen küll saanud asjade üle järgi mõelda aga endiselt oli küsimusi, millele ma poisi käest vastuseid veel ei olnud saanud.

    Olin ajataju täielikult kaotanud kuni Egert tassiga mulle nina alla tungis, et tähelepanu saada.

"Palun. Kuidas sul on? Näed päris haige välja," sõnas vend. Turtsatasin tema komplimendi peale ja Egert võttis mu kaissu, et mul veelgi soojem hakkaks. Jõin vaikides teed. Vend muutus kärsitumaks ja ma alustasin.

    "Sa ju tead, et kogu see jama algas, kui Lannusted siia kolisid ja ma Snake'i... khmkhm... ja Rick'iga kohtusin. Noo, et Tanel mu ära röövis ja hiljem tegite te ju Ricki ja... Snake'iga sama. Siis sattusin haiglasse... Sellest ma tegelikult rääkida tahtsingi. Ma pole sulle päris kõike..."

"Mis mõttes? Mille sa rääkimata jätnud oled?? Kas Tanel käis veel seal?! Kas ma..! Oih... Vabandust. Jätka palun," tõmbas Egert end tagasi, kui mu kurjustavat pilku nägi.

"Kuhu ma nüüd siis jäingi. Ah jaa. Nimelt, kui ma haiglas olin juhtus päris mitu veidrat olukorda. Seda sa ju ometi tead, et mulle toodi salapärase mehe poolt lilli ja komme? Igatahes oli see mees Rick. Tema mu sinna haiglasse ka viis. Aga see pole kogu tõde. Seal olles külastas mind ka öösel keegi ja selleks polnud ei Rick ega Tanel. Esimesel ööl mida ma mäletan külastas mind keegi mees, kes ütles, et ta võttis minult mälu. Tänu Martinile ma tean, kes see oli. Martin on too poiss haiglast. Said aru ikka, eks? Tore. Igatahes. See röövel oli Marko. Ta oli Taneli üks käsilastest aga tuli välja, et poiss mängis topelt mängu. Tol hetkel ei täitnud ta Taneli käsku..." mu hääl katkes, kui mõistsin, mida edasi ütlema hakkasin. 

    Snake... Ta täitis Snake'i käsku...

"Mida sa ajad? Kes see oli siis? Mis juhtus? Miks sa kõike nii keeruliseks ajad? Evelin?"

Oeh. Kuidas ma seda talle nüüd siis ütlen? Kas ma üldse suudan seda valjult välja öelda...? Kas ma üldse tohin sellest kellelegi rääkida?

    Mind äratas mu mõtetest telefon. Mulle tuli sõnum.

"Oota korra," ütlesin vennale ja võtsin mobiili.

"Evelin! Kuidas sinuga on? Kus sa oled? Ega sa selles kellelegi rääkinud pole? Palun vasta mulle. Ma ei jõudnud sulle kõike veel rääkidagi ju. Loodan, et sul on kõik korras aga helista mulle esimesel võimalusel!"

    Martin... Kuidas ta nii täpselt seda ajastada oskas? Ma oleks just kõik Egertile ära rääkinud. Ma oleks kõik ära rikkunud... Ma.. Ma oleks Snake'i nime öelnud... Ja kui Snake oleks seda kuulnud...

"Evelin? On kõik ikka korras? Kes see oli?" uuris vend kohe.

"See oli Martin. Ta palus, et talle kohe helistaskin. Võiksid sa mu mõneks ajaks omaette jätta?"

"Noo aga sul jäi jutt pooleli ja..." protesteeris vend.

"Hiljem! Palun! See on väga pakiline. Ma hiljem räägin sulle."

"Mhh. Olgu."

    Poiss tõusis ja lahkus. Uksel vaatas ta korra tagasi. Jõin oma tassi tühjaks ja valisin Martini numbri.

"Tšau!"

"Evelin! On sinuga kõik korras? Võin ma sinna tulla?" küsis ta kohe.

"Ma tuleks parema meelega sinu juurde... Või saad sa seda telefonis ka rääkida, mida varem ei jõudnud?"

    "Ei, jaa. Ma võin kohe ka rääkida. Lühidalt siis. Sa tead, et Rick ja Snake töötasid koos Taneli vastu. Õigemini nende boss töötas... Ja tänu Snake'i suure suu tõttu sai ta teada, et Tanel sind jahib ja bossil tuli mõte sind ära röövida. Ta polnud kunagi varem nii lähedal Taneli kätte saamiseks ja sa olid parim valik, kuidas... Vabandsut, kaldun teemast kõrvale. Igatahes sai Tanel sellest teada ja püüdis sind igati kaitsa, kuid Marko reetis ta. Tänu Markole leidsidki Snake ja Rick su üles ja selle kaabaka plaan hakkas ülesmäge minema. Aga siis juhtus üks väike äpardus... Sind ei pidanug keegi süstima. See mälu ära võtmine.. Seda ei pidanud juhtuma. Nad ei tahtnud sind sellesse nii sügavalt segada... Sa pidid ainult natuke valuvaigisteid saama. Marko ajas süstlad segi ja kui su kehasse see aine sattus... Sul oli arvatavasti millegi vastu allergia ja Rick tõi su kohe haiglasse. Õnneks midagi hullu ei juhtunud. Mälu kadus sul küll paariks päevaks, kuid... Snake oleks Marko seal kohapeal maha löönud. Evelin. Snake pole halb, ta täidab vaid käsku. Neil oli oma kambaga pikemat aega Taneliga mingi kana kitkuda ja nende boss nägi sinuga mingit võimalust see vimm lõpetada. Sa olid lihtsalt valel ajal vales kohas. Mul on kahju. Snake'il ka. Ma olen kindel, et ta räägib sulle sellest kunagi. Varsti. Ma olen täiesti kindel selles."

"Oota... aga... Miks ma sellest kellelegi rääkida ei tohtinud siis? Ja Snake... Miks ma talle midagi öelda ei tohi? Miks ta ei tohi teada, et ma tean?"

"Ohh, Evelin. Mitte keegi ei tohiks sellest teada. See on klannide vaheline asi. Pealegi, ma arvan, et ta tunneks end veelgi hullemini, kui sa peaks talle mainima, et tead. Ta ei suudaks seda süüd ja sinu pilku taluda. Sa ei tohi seda välja näidata. Saad aru?"

"Ohh. Saan küll aru jaa... Aga mida ma nüüd siis teed? Keda usaldada? Kuidas edasi? Kellega ma suhelda võin üldse? Tohin ma kellelegi kogu lugu rääkida? Ma pean selle enda seest välja saama kuidagi!"

    Vaikus.

"Tead. Ma arvan, et oota pisut ja lase asjadel maha jahtuda. Küll kõik laabub. Tanel pole sulle kordagi halba soovinud ja seda pole ka keegi teine teinud. Eks see jääb ju sinu otsustada, keda usaldad ja mida edasi teed. Ma loodan lihtsalt, et sa kõigile seda ei pasunda ja valid hoolega kellele oma loo räägid."

"Jah. Sul on õigus. Aitäh sulle. Tšau!"

    Panin kõne kinni ja heitsin pikali. Pea käis ringi ja süda tagus meeletult.

Ma oleks praegu nii suure vea teinud! Ma oleks Snake'i süüdistanud asjade eest, mille üle tal võimu polnud. Asjade üle, mida ta isegi ei teinud! Ta pole ju mulle midagi halba teinud. Oeh. Miks mul küll selline elamuste rohke elu peab olema? Miks mul ei võiks tavaline elu olla, selline nagu Piretil näiteks? Nagu kõigil teistel... Oeh jah. Aga eks muidu olegi ju igav.

    Lamasin voodis veel mõned minutid kuni tassi alla viisin, et see puhtaks pesta ja ka ise pessu minna.

Ja nüüd? Laseme elul rahulikult edasi kulgeda nii nagu midagi poleks vahepeal juhtunud.

----------------------

XXV peatükk Mida?!

XXV peatükk

Mida?!

    "Mäletad, kui ma kirjutasin sulle, et püüan iga hinna eest jälile saada sellele salapärasele tüübile, kes sind külastas ja sinult mälu röövis? No ma olen üsna kindel, et tean kes selle taga oli ja kes see tüüp on!"

Lõpuks!! Kas ongi nüüd käes see aeg, kui ma saan kõik teada? Nüüd ma saangi viimaks oma küsimustele vastused! Lõpuks ometi saan rahulikult edasi magada!

"Noh?! Mida sa ootad? Räägi juba! Mida sa tead?! Kes see oli??" käisin Martinile peale, ise põnevusest peaaegu toolilt alla kukkudes.

"Olgu, olgu," naeris poiss. Ma polnud vist kunagi varem nii kärsitu olnud ja vaatasin Martinile põlevil silmil vastu. Noo kaua veeeeeel! Räägi juba!

    "Sa rääkisid, et kahtlustad kogu selle jama taga Ricki ja Tanelit eks? No selles mõttes on sul õigus, et Rick tõi su haiglasse ja kinkis ka need lilled ja kommikarbi aga rohkemas ta väga rolli ei mänginud. Ja Taneli roll oli üldse omamoodi aga..."

"No mis? Mis aga?! Aga, kes ikkagi minult mälu röövis? Kes öösel mu palatisse sisse murdis? Räägi nüüd juba!"

"Rahu, Evelin! Rahu. Küll ma jõuan sinna ka. Aga Tanel see polnud. See ongi kuidagi veider aga ta pole sulle selle koha pealt sõnagi valetanud. Tema sellesse ei puutu. Mälu ta sinult ei võtnud aga samas ei tee see teda ka üdini heaks. Aga see tema käsilane... Noo see Margus... Või ei... Marten..."

"Marko!"

"Jah. Just tema! Marko.. Muidugi! Aga ega ta seda kõike omast tarkusest ka ei teinud..."

"Tanel ikkagi jah?! Tema andis käsu ja siis poiss jooksis ja..."

"Mitte päris..." segas Martin minu jutule vahele.

"Mis mõttes?"

"Noo. Ütleme nii, et käsu andja oli keegi teine... Keegi ootamatu... Ma ise olin ka tükk aega sõnatu... Sest nagu ma juba varem ütlesin, siis Tanel see polnud ja tema siia ei puutu aga... No ma ei tea, kas on ikka hea mõte ta nimi avaldada aga samas... Sa ju väärid tõde ja puha ja..."

    Tekkis pikk paus. Martin pomises omaette. Mina muutusin aina kärsitumaks. Õhk meie ümber muutus aina paksemaks. Pinged meie vahel tõusid ja tõusid kuni ma lõpuks suu lahti tegin.

"Noo..?" uurisin poisilt vaikselt. Martin kogus end, hingas sügavalt sisse ja ütles: "Olgu. Sul on õigus. Ma ei peaks laskma sul niimoodi praadida. Sul on õigus teada aga pea meeles, et mina pole milleski süüdi! Mina ainult uurisin ja leidsin sellise info. Mis on küll üsna vettpidav ja õige aga samas..."

"Aitab! Ära häma ja räägi asjast! Muidugi ei süüdista mina sind milleski. Miks ma peaks? Mida sa ajad?"

"Ole kena ja pane see tass nüüd rahulikult lauale," ütles poiss ning kummardus mu poole, et noad minu käeulatusest ära võtta.

"Mis toimub...?"

"Turvalisus ja ohutus ennekõike."

    Ma ei saanud enam midagi aru. Mis toimub? Mis tal viga on? Mida ma tema meelest tegema hakkan? Rääkigu parem ära juba, muidu ma tõesti ei vastuta oma tegude eest...

"No aga räägi nüüd palun ja ära käitu nii imelikult. Tundub nagu sa üritaksid öelda, et mu oma vanemad röövisid mult mälu... Nad ei teinud seda ju..?"

"Ei, ei, ei. Seda mitte."

"Aga räägi siis!" käisin poisile peale. Mu kannatus oli katkemas.

"Olgu. Aga kui ma sulle ta nime ütlen, siis sa ei tohi seda kuidagi välja näidata, et tead mida see inimene sulle tegi. Nagu sa ei teaks midagi. Sul pole õrna aimugi. Veel parem, kui sa isegi ei uuriks ega tahaks teada saada... Sobib? Sa pead seda mulle lubama!"

    Asjalood muutusid iga hetkega aina segasemaks ja mul tekkis väike hirm. Appi! Pidin ma siia tulema? Kodus oleks praegu nii hea olla... See kisub nii halvaks... Mis toimub?! Võta end kokku Evelin! Sa tahad teada, kes see oli! Kellel oli julgust sinuga nii teha! Aga miks Martin nii käitub...? Ohh jah...

"Olgu. Jaa. Ma luban. Räägi juba!"

Poiss võttis mul kätest kinni ja vaatas mulle oma heleroheliste silmadega otsa. Tema prillid olid ninale vajunud.

"Snake..." sosistas ta ja langetas pea.

"Mis? Ma ei kuulnud sind. Mida sa ütlesid? Kes see oli?"

"Snake. See oli Snake, Evelin. Mul on nii kahju ja ma tean, et sul on raske seda uskuda... Mul oli ka, aga... Aga kogu selle jama taga on just nimelt tema."

    Mida?! Snake? Ei või olla! Ei! Ei! Ei! Ei saa! Nii ei saa lihtsalt! Kas ma kuulsin ikka õigesti? Snake?! See ei saa tõsi olla... Ma... Mida?!

"Evelin?"

"Ma pean minema...Ära muretse... Ma ei murra meie lubadust... Lihtsalt... Ma... Ma pean... Ma pean minema... Aitäh... Tšau... Ma... Ma võtan ühendust..."

SNAKE?!

----------------------

XXIV peatükk Sõõrikukohvik kell 13.00

XXIV peatükk

Sõõrikukohvik kell 13.00

    Mis heli see veel on? Kes või mis julges minu und segada? 

Avasin vaevaliselt oma silmad. Püüdsin kindlaks teha, kust see saatanlik heli tuleb või mis seda tekitab. See oli mu telefon.

    "Jaa? Evelin kuuleb."

"Ohh, lõpuks! Tundus, et sa ei võtagi vastu... Martin siinpool muidu. Ega ma sind üles ajanud? Või noh... Kui ajasin siis vabandust aga... Ma lihtsalt PIDIN sinuga kohe rääkima! Ma olen kindel, et sa ei kahetse seda, et su üles ajasin! Ma nimelt leidsin natuke infot, kuid sellest siis, kui kokku saame. See pole päris telefoni jutt..."

"Oota nüüd korra. Tee väike paus ja hinga rahulikult sisse-välja," katkestasin poisi jutuvada, ise alles unesegasena telefoni kõrvaääres hoides.

"Olgu, olgu. Sul on õigus. Vabandust! Igatahes on meil vaja kindlalt kokku saada! Täna! Aga kuna minul on infot sulle edasi anda, siis on sinul see AU aeg ja koht välja valida. Jätan sulle natuke ka mõtlemise aega aga helista või kirjuta, kui oled otsuse teinud! Tšau!" 

"Aga..."

Piip-piip-piip.

    On ikka kutt... Huvitav, mida ta leidis, et ta sellest nii õhinas oli...

Niimoodi mõtiskledes otsisin kapist omale mugavaid riideid ja proovisin oma pruune kiharaid normaalsemasse soengusse saada. Lõpuks suutsin nad kuidagi hobusabasse seada.

    Nii. Viimaks ometi olen ma valmis. Aga kus me kokku saame..?

"Ja kuhu sina end niiviisi sätid? Kell on alles kümme ja juba oled kuskile minemas?"

Äkki läheks Sõõrikukohvikusse...?

"Halloooo! Maa kutsub Evelini!"

Samas... Viimane kord ei lõppenud see kuigi hästi...

"EVELIN!"

"Ah? Mis? Oi.. Tere Egert! Mis sina siin teed? Kuidas sa siia said..?" võpatasin venna puudutuse ning valju hääle peale. Hetkega olid mu mõtted laiali aetud.

"Mis mina siin teen? Mida sa ise teed? Uksest tulin muidugi. On sul kõik ikka korras? Vajad ikka puhkust? Mida sa üldse sel varajasel tunnil teed? Tavaliselt sa magad kelle kolmeni ju... Oled minemas kuskile? Sa tead ju, et see ei tõota head, Ev. Pealegi ei lase ma sind kuskile!"

"Rahu venna. Ma lähen Martiniga kokku saama. See on see poiss, kellega haiglas kokku sain."

Egert vaatas mind kahtlustavalt: "Saad sa teda usaldada? Kas äkki peaksin ma ikkagi sinuga kaasa tulema? Nii igaks juhuks..."

"Praegu oled sina see, kellel usaldusprobleemid on! Ma saan endaga väga hästi ise ka hakkama. Aitäh! Pealegi on mul telefon kaasas."

"Eks me oleme näinud jah, kuidas preili endaga hakkama saanud on..." pomises vend nina alla.

"Kuidas palun?! Ei noh. Aitäh tõesti! Jäta mind nüüd üksi! Ma pean mõtlema."

"Ma ei mõelnud seda nii... Aga olgu... Sinuga pole mõtet vaielda, kui juba midagi pähe võtnud oled... Ole palun ettevaatlik..."

    Oeh... Lõpuks.. Nii, aga kuhu ma nüüd siis jäin? Mida ma tegema pidingi... Ah jaa. Kohtumispaik! Ja aeg tuleb ka kindlaks määrata! Hmm... Kuna see on ikkagi minu otsustada, siis... Sõõrikukohvik ja kell 13.00! Tehtud!

Jalutasin toas veel mitu korda edasi-tagasi ja mõtlesin kõigele, mis juhtunud oli. Kõhukorin oli seekord see, mis mind mu mõtetest äratas.

    Kell pool kaksteist jõudsin uuesti oma tuppa ja saatsin Martinile sõnumi: "Sõõrikukohvik kell 13.00". Aeg lendas ikka märkamatult kiiresti ja juba oli aeg end sättima hakata.

"Tšau! Kus mõnel ikka läks kaua aega selle kohale ilmumisega," naljatles poiss, kui mind tervituseks embas.

"Eks ta ole jah, kui sul nii põnev elu on. Pealegi. Ma ei jäänud nii palju hiljaks," naersin ka ise.

"Aga millest sa siis nii hädasti rääkida tahtsid, et ei kannatanud isegi homseni oodata ja pidme kuskil väljas kokku saama?"

"Seoses sellega. Lähme kõige pealt sisse ja võtame alustuseks paar sõõrikut ning kuuma šokolaadi. Nüüd istu. Rahu. Küll ma räägin sellest ka, miks sa siia tulid. Ja mis informatsiooni mul sulle on. Kuula siis."

----------------------

XXIII peatükk Küsimustemeri

XXIII peatükk

Küsimustemeri

    Nagu arvata oli, olid kõik mu kallid pereliikmed ja sõbrad suure segaduse tekitanud. Samas ei saanud ma neid ka süüdistada. Eks ma oleksin ise samas olukorras täpselt samamoodi reageerinud. Kui mitte hullemini. Olin just ju voodist ärganud, kui juba jälle ära läinud. Emal olid kindlasti närvid püsti... Ega see midagi head ei tähendanud, kui Egert ja Toomas mulle jooksujalu järgi tormasid.

    "Evelin, kulla laps! Ära enam kunagi mulle nii tee! Sa ei tohi niimoodi ära tormata! Ise pole korralikult puhanudki veel! Sa ei kujuta ettegi, kui mures me kõik sinu pärast olime!" kurjustas ema minuga. Vanaema noogutas ja embas mind kõvasti.

"Rahunege nüüd siis kõik maha. Minuga on ju kõik korras! Ärge muretsege nii palju," ütlesin neile naeratades.

"Kõik on nüüd möödas ja me saame jälle vanaviisi edasi elada."

    Võtsin üleriided sejast ja läksin suurde tuppa. Tahtsin just diivanile istuda, kui kogu kamp mind kallistama tormasid.

"Evelin... Kuule... Kus Toomas on? Ta tuli ju ka sind otsima koos Egertiga. Ja Snake on ka kadunud... Kus nad on? On Toomasega kõik ikka korras?" uuris Piret minult vaikselt. Itsitasin natuke.

Õige küll. Minu vend ja parim sõbranna. Ei tohi ka kordagi ära kaduda ja juba on asjad käest läinud. Huvitav, kui tõsised neil asjad juba on...

"Ära muretse, sinu printsiga on kõik korras. Küll ta ka varsti jõuab."

Piret punastas mu vastuse peale ja ajas kohe tagasi, et millest ma räägin ja talle mu vend ei meeldi aga seda sädet, mis nende vahel oli, nägi ka pime mitme kilomeetri kauguselt.

    "Evelin. Kas ma saaksin sinuga natuke omavahel rääkida?" küsis Mari ettevaatlikult.

"Jaa, ikka. Mis sind vaevab? Või oota... Ega sa ometi arva, et ma sinuga pärast sellist seiklust enam suhelda ei taha? Ära seda küll arva," ütlesin tüdrukule ja kallistasin teda.

"See on küll tore uudis. Üks mure vähem ikkagi," rõõmustas ka sõbranna.

"Aga tegelikult tahtsin ma Taneli kohta küsida... On temaga kõik ikka korras? Mul on nii kahju kogu selle jama pärast, mida sa oled tema pärast pidanud läbi elama Evelin..."

"Rahu, rahu," katkestasin ma teda kohe.

"Sinul pole küll vaja vabandada ja Taneliga on ka kõik korras. Ütlesin ju, et kõik on hästi. Ma mõtlesin seda kõige ja kõigi all. Ma pole teda küll oma silmaga näinud, aga ma usaldan Ricki. Tema sõnul pidavat poisiga kõik korras olema, niiet ma ei muretse. Ta ei pidanud mind enam kuigi palju tülitama aga sinuga suhtlen ma ikka edasi. Me oleme ju parimad sõbrannad!" Kallistasin Mari ja püüdsin teda lohutada.

"Ära lihtsalt muretste nii palju. Eks?"

"Sa oled lihtsalt parim Ev! Aga ma peaksin nüüd vist koju minema. Tanel peaks ka varsti jõudma," ütles Mari mind veel viimast korda emmates ja läks esikusse.

    Kui Mari oli ära läinud, jutustasin teistele, mis juhtunud oli ning kui ohked ja ahhetused liialt valjuks läksid, tuletasin neile meelde, et minuga on endiselt kõik korras. Ja mis kõige parem - kogu see hullus oli viimaks läbi! Ema tahtsi küll mul naabrite, eriti Mariga rääkimise ära keelata ja vanaema süüdistas ennast, et oli meid üldse kooki viima saatnud, kuid tõin nad üsna kiiresti mõistusele.

"Me oleme Mariga parimad sõbrad ja meie kolmikut on võimatu lõhki rebida!" ütlesin emale kogu selle jutu peale. Piret oli minuga nõus ja emal ei jäänud muud üle, kui alistuda.

"Olgu, olgu, aga sa pead ettevaatlikum olema. Ma ju armastan sind Evelin ja ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks."

    Õhtul kirjutasin ka Marile ja rääkisin talle kogu loo ära. Ta oli täielikult shokeeritud kõigist detailidest ja,  mis kõik ikkagi juhtunud oli. 

"Ma olen isegi natuke kade su peale Evelin. Sul on nii põnev elu!"

Kas ma just ise seda sorti põnevust oleksin tahtnud, aga Maril oli õigus. Mu elu oli tõepoolest väga põnev.

    Voodis pikutades ja kõige üle järele mõledes ei suutnud ma kuidagi Ricki naeratust unustada. Kallistustest rääkimata.

Oli see võõras tõesti tema? Aga miks? Ta oleks võinud seda mulle ju öelda... Kes mind siis ikkagi haiglasse viis? Kes minult mälu võttis? See polnud ju Tanel.. Ei. Tema see tõepoolest polnud aga... Ega see ometi Rick olnud... Ega ju? Ma ei suuda enam nii edasi elada! Ma pean kõik viimse detailini teada saama! Algusest lõpuni! Kogu loo. Ma lihtsalt pean!

    Natuke hiljem ma juba magasin.

---------------------------------

XXII peatükk See on viimaks läbi?

XXII peatükk

See on viimaks läbi?

    "Snake! Snake, kus sa oled?"
Kõik mu ümber oli pime. Miks siin kõik nii pime peab olema?! Kuhu Snake kadus?! Jooksin tühjuses edasi otsides oma kaaslast. Ühel hetkel kuulsin aga kellegi samme lähenemas kui...
    "Ai!" must kogu jooksis mu pikali ning kukkusin külmale põrandale valust oiates.
"Evelin? Mida sina siin teed?"
"Sind otsisin." vastasin Rickile, kui too mu püsti aitas. "Miks sa ise siin oled? Mida sa teed siin? Kus Snake ja Tanel on?"
"MIDA!? Snake tuli siia?? No muidugi, tema tõigi su siia jah? Pagan küll! Tule! Ma viin su siit minema. Hiljem selgitan. Lähme. Kohe!" kamandas mees.
"Aga..."
"Ei mingit 'aga' Evelin! Me läheme ja kohe! Ma saadan su välja ja sina lähed koju. Ma pean Snake'i üles otsima ja ss tuleme sulle järgi ja mis Tanelisse puutub.. Ütleme nii, et tema sind enam ei tüüta."
"Aitäh Rick. Kõige eest aga ma ei jäta sind ega Snake'i siia! Ma ei lähe ilma teieta mitte kuhugi!"
"Kas sa ise ka ennast kuuled või? Mis sa laps vaidled. Alles said voodist välja ja oma jalgadele ja nüüd tuled kangelast mängima?! Ole ometi mõistlik. Elu ei ole mäng. Sa lähed koju ja jutul lõpp!" lausus Rick juba üsna pahaselt ning võttis minust kinni ja hakkas liikuma kuskile.
    Olime natuke pimeduses kõndinud, kui mees minust lahti lasi ja seina täie jõuga lükkama hakkas. Natukese aja pärast tuli välja, et see oli hoopis uks ning väike valgusekiireke valgustas minu taga olevat seina. Keerasin end seina poole, et ümbrust vaadata, kuid kahetsesin seda kohe. Iga hetkega tuli aina rohkem valgust, mis tõid esile verised seinad, põrandad, kuulid ja tühjad salved. Kaugemal lamas vereloigus ka üks kogu. Külmavärinad jooksid mööda selga, kui end ukse poole tagasi keerasin, et seda õudust enam nägema ei peaks. Selleks ajaks oli Rick ukse just nii palju avanud, et mõlemad välja pääseksime.
    "Tule nüüd. Meil pole palju aega." utsitas mees mind takka.
"Evelin! Kus sa oled?!" kostis hoonest, millest olime just Rickiga väljunud.
"Egert? Mida tema veel siin teeb?? Evelin? Mida su vend siin teeb?!" oli Rick segaduses ja pahane.
"Noh.. Tegelikult peaks Toomas ka olema.." pomisesin nina alla.
"MIDA?! Mis sul arus oli?? Kujutad sa ette ka, mis juhtunud oleks kui...!!"
"Vabandust aga ma juu kuulsin püssi pauku ja mõtlesin, et sul on abi vaja ja..." õigustasin end.
    Mehe ilme leebus ning ta võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind: "Ohh sind küll. Anna andeks. Ma tean, et sa muretsed aga pole mitte mingit põhjust. Sa ei peaks üldsegi siin olema praegu. Ja see pauk, mida sa kuulsid.. See oli shampuse pudeli tekitatud. Me sõlmisime Taneliga vaherahu ning tähistasime mitme aastakümne vägikaika maha matmist. Tanel lubas sinust ka eemale hoida või seda vähemalt proovida. Poiss on sinusse ikka tõsiselt ära armunud aga ta lubas, et ei tee sulle viga ja hoiab distantsi, kuni asi vaibub. Niiet kõik laabub."
"Päriselt?? Sa tahad öelda, et kogu see õudus on läbi?! Lõpuks!" hüüdsin vaimustunult ning kallistasin Rick'i tugevalt.
    "Evelin?! Evelin!! Siin sa oledki!" rõõmustas Egert, kui oli pea ukse vahelt välja pistnud ning mind märganud.
"See on läbi!! See on viimaks läbi, Egert!! Läbi!!" karjusin õnnelikult ning jooksin venda kallistama.
"Läbi? Tõesti? On see päriselt ka läbi?? See on juu suurepärane!!" rõõmustas ka kaksik.
    "Ma lähen otsin teised üles aga teie minge koju. Sobib?" uuris Rick. Ma ei suutnud millestki muust mõelda, kui et see on viimaks läbi.
"Muidugi. Oota korra.. Toomas leidis Snake'i üles. Kas ütlen neile ka, et nad koju tuleks?" küsis Egert mehelt, mispeale too noogutas ning vend telefoni välja võttis, et Toomasele rõõmuudist teatada.
    "Lähme nüüd koju." ütles Rick ning istusime autosse ja hakkasime sõitma. See on tõesti läbi. Kas viimaks hakkab mu elu paika loksuma? Nüüd tuleb ainult helgema tuleviku poole liikuma hakata! Kõik saab korda! Peab saama.

---------------------------------

XXI peatükk Ma lähen sisse!

XXI peatükk

Ma lähen sisse!

    "Evelin!"

Astusin oma pere ja sõprade juurde, kes kohe, kui mind märkasid, mu oma embusesse haarasid.

"Kuidas sa end tunned? On kõik hästi? Tahad sa süüa? Tooge talle vett!" hüüdsid hääled läbisegi. Kui askeldamine viimaks mu ümber lõppes, sain lõpuks sööma minna ja tarisin ka Egerti endaga ühes, sest vend oli mitmendat päeva söömata.

    "Snake, kas ma saaksin sinuga omvahel rääkida?" uurisin mehelt, kui kõhu olin täis näsinud. Läksime siis koos minu tuppa tagasi. Teel sinna tegime mitmeid peatusi, sest jõud polnud veel täielikult taastunud. Snake toetas mind päris mitu korda kuni me lõpuks kohale jõudsime.

"Sa tahtsid millestki rääkida?" küsis mees kui ukse oli sulgenud.

"Mhm. Kas sa oskad mulle öelda kuhu Rick läks ja miks ta kauemaks siia ei jäänud?"

"Ahh, et siis selles on asi," naeris Snake mu küsimuse peale. "Tead, Rick on selline huvitav isiksus, et mitte kunagi ei tea keegi, mis ta peas toimub. Ma imestasin ise ka, kui teada sain, et ta sulle lilli ja komme haiglasse tõi aga ometi ise kunagi kohale ei tulnud... Evelin? Mis juhtus?"

Kobasin ettevaatlikult voodi poole ja kukkusin  imestunult sellele.

Rick... Kas Rick oligi tõepoolest see salapärane võõras? Aga miks ometi...?

    "Evelin? On kõik korras? Tahad sa vett?" uuris Snake murelikult.

Rick tõi mulle lilli! Rick päästis mu Taneli käest ja on nüüd jälle kadunud! Tema oligi see mees kellega ma pidin palatis kokku saama! Tema murdiski sinna ruumi sisse kus ma olin. Aga kus ta nüüd on?? Miks ta ära läks?? Ja see naeratus mille ta mulle saatis... See naeratus...

"Snake. Kus Rick on?" küsisin nii tungival häälel kui suutsin.

"Evelin... Mis juhtus...?"

"Kuhu ta läks? Ütle mulle! Kohe!"

"Ma tõesti ei tea aga..."

"Aga mis?" hüüdsin kärsitult.

"Ma võib olla tean kuhu ta minna võis... Kas sa tahad, et ma viin su sinna?"

Ma näen teda kohe. Ma saan tead, mis toimub ja miks. Ma pean minema!

"Jah! Panen kiirelt omale midagi paremat selga ja lähme!"

    Astusime teiste juurde ja kui uksest välja minema hakkasime, tuli Egert meie juurde ja küsis: "Ja kuhu teie kaks lähete? Ma ütlesin sulle õeke, et ei jäta sind enam. Ma tulen ka!"

"Ei, Egert, pole vaja. Tuleme varsti tagasi ja mul on telefon ka kaasas, kui midagi on," rahustasin venda, sest teda polnud küll sinna minu ja Ricki juurde vaja.

    Suutsin lõpuks vennale aru pähe panna ning saime Snake'iga liikuma hakata. Autosõit tundus nii pikk. Küsisin vist sadu kordi mehelt, et millal me kohale jõuame ja kuhu läheme ja kui kaua veel. Jõudsime kohale. See oli see hoone, kust Toomas mu päästis...

"Mis me siin teeme? Snake, kas Rick on siin?" uurisin mehelt oma kõrval.

"Ma pole kindel aga arvan küll, et ta siin on. Natuke enne, kui sa alla tulid, sai Rick sõnumi Tanelilt, kes temaga siin kokku saada tahtis, et sinust rääkida..." rääkis Snake, kui äkki kostis vali püssipauk.

    "Mis see oli? Mis juhtus?!" hüüdsin kui Snake sisse tormas ja samal ajal relva haaras. Saatsin Egertile sõnumi: "Action pole veel läbi, kallis venna. Tulge Toomasega nii kiirelt siia, kust te mu päästsite. Tulge nii ruttu kui saate! Ja võtke relvad kaasa. Olge palun ettevaatlikud. Ma lähen sisse!"

---------------------------------

XX peatükk Miski on muutunud...

XX peatükk

Miski on muutunud..

    "Kuidas temaga on? Kas ta ei peaks juba ärkvel olema?"

"Rahu Egert. Vaata teda hetkeks. Näe, veri voolab ja näkku on värv tagasi tulnud, hingab rahulikult ja sügavalt. Temaga on korras, tüdruk lihtsalt puhkab. Ma olen täiesti kindel, et ta ka varsti ärkab, ära muretse."

"Aga, aga..."

"Rahu! Kõik on korras, ära muretse. Su õega saab kõik korda. Küll on ikka hea, et Toomas õigel ajal jõudis ja ma ta päästa suutsin. Aga kuula mind korra. Kui Evelin ärkab, siis võta asja hästi rahulikult, ta võib veel nõrk olla ja ka segaduses, niiet ole kena ja ära tüdrukut kohe üle koorma. Sobib?"

    Kes need on? Üks on Egert... Aga teine... Ega ometi... See ei saa juu olla...

"Olgu Rick. Ma usaldan sind. Ma lihtsalt loodan, et temaga on kõik korras ja et sul on õigus. Ma ju hoolin temast, ta on ikkagi mu õde. Kaksikõde."

Rick?! See on Rick! Aga...

"Ma tean. Ka mulle läheb ta korda, muidu ma poleks siin, ega juu."

"Ma küll ei tahaks väga teda üksi jätta aga... Me peaks seda vist ikkagi tegama..."

"Jah. Sul on õigus. Lähme jalutame natuke. Ma arvan, et ta on siis juba üleval, kui me tagasi oleme. Saab su ehk maha rahustatud."

    Sammud. Uks kriiksatas, kui see avati ning suleti väikse matsuga. Avasin silmad. Päike paistis kaardinate vahelt voodile. Tundsin, et oleks vaja end kergendada, ning ajasin end siis ettevaatlikult istukile. Ukse kohal olevat kella vaadates nägin, et aeg oli juba keskpäevani jõudmas. Tõmbasin teki jalgadelt ning tõstsin need üle voodiääre. Nüüd kui istusin, nägin rohkem, mis ümberringi oli. Kirjutuslaual olid klaas veega ja tabletid - aspiriin. Astusin tasakesi aknani. Jalad olid kanged ning ei kandnud mind kuigi hästi, seetõttu otsisin omale pidevalt toetuspunkti. Tõmbasin kaardinad eest, avasin akna ning nautisin, kuidas päike mu näokest paitas ja tuuleke kallistas. Linnud laulsid. Kõiki oli ilus, elav. Ma nautisin ka varem loodust, kuid nüüd oli miski muutunud... Eks see ole vist jah nii, et ei taipa seda enne, kui palju elu tegelikult igal pool on ja kui tähtis ja ilus see on, kuni sa oled kõige elava kaotamisele nii lähedal.

    Seisin veel mõned minutid, kuid mu põis tuletas end meelde ning hakkasin ukse poole liikuma. Panin kõrva vastu puitust ja kuulatasin. Kellegi sammud kadusid kaugusse ja uks suleti mõni hetk peale heli vaikimist. Ohkasin kergendatult. Mul polnud veel nõnda palju energiat, et kellegagi rääkida ja avasin ukse. Koridor oli tühi ja õnneks oli vets siin lähedal. Hiilisin vannituppa ning tulin sama vaikselt ka ära, kui lõpetanud olin, kuid kui oma toa poole liikuma hakkasin oli mu toa uks lahti...

    "Kus ta on! Kus Evelin on?! Kas ta hüppas aknast alla?? Evelin!"

"Rahu, arvatavasti läks ta sööma."

"Me oleksime teda näinud siis juu!! Rick! Kus mu õde on?!"

Hiilisin vaikselt ukseava juurde ja seisin sinna alla. Rick oli minu poole näoga ja ta nägi mu õhetavaid põski, arglikku ja hirmul olekut. Lehvitasin mehele vaikselt. Egert oli minu poole seljaga ja ei teadnud, et seal seisin. Vend käis närviliselt mööda tuba ringi.

"Egert, rahune maha! Nüüd ja kohe! Stop! Aitab sellest tammumisest! Kuss! Mitte üks sõna enam! Aitab! Hinga rahulikult sisse ja välja. Rahune maha juba. Temaga on kõik korras. Nii. Oled sa nüüd rahunenud? Tore. Keera end siis ümber."

    Vend pööras end ettevaatlikult. Ta silmad lukustusid minu helesinistesse silmisse ning ta hakkas nutma. Ma pole oma venda vist kunagi sellisena näinud. Ta jooksis mu juurde ning võttis mu oma embusesse.

"Ma ei lase sind enam iial lahti! Mitte kunagi!" nuuksus Egert mu õlal.

"Ma tean. Ma armastan sind ka venna," sosistasin poisile kõrva. Hetkeks jäi kõik vait, kuid siis tõmbas vend mu veel kõvemini enda vastu ja lihtsalt lasi pisaratel voolata.

    Samal ajal, kui Egertit rahustasin, vaatasin Rickile otsa ja mu näkku tõusnud naeratus muutus veelgi suuremaks, kui sosistsin: "Tänan sind!"

Mees vaid noogutas.

"Ma vist peaks... Jamh. Mul on hea meel, et sinuga kõik korras on Evelin, aga ma peaks teid nüüd üksi jätma. Kas kutsun kellegi teise veel siia?" küsis Rick viisakalt.

"Oota... Ma... Ma võtan end kohe... kokku... Ma... Ma kutsun siis ise... kellegi... Või lähme sööma Evelin?" avas nüüd vend suu, ise vaevu end talitseda suutes.

"Toidu vastu pole mul küll midagi aga sa ei pea ju veel minema..." uurisin Rickile otsa vaadates.

"Ikka pean. Oli tore sind tunda Evelin, me veel kohtume," naeratas mees salakavalat.

    Ma polnud vist kunagi varem teda naeratamas näinud ning see vaatepilt võttis mu hingetuks. Enne kui reageerida jõudsin, oli mees juba kadunud ning Egert tuhnis mu riiete kallal.

"Hei! Mida sa mu kapist otsid?!"

Vend peatus hetkeks ja hakkas siis naerma: "Vot seda õde ma juba tean. Eks otsin sulle riideid ikka juu. Lisaks meie perele on siin veel ka Mari, Piret ja ka Snake, kes kõik keeldusid lahkumast. Sa ei saa juu ometi nii tulla..."

"Mis mu riietel siis viga on??" hakkasin end kaitsma.

"Need on väga mugavad ja olen omas kodus."

"Okei, okei õeke. Lähme?"

"Lähme jah."

---------------------------------

XIX peatükk Snake?

XIX peatükk

Snake?

    "Evelin?"

Pea käis ringi...

"Evelin, kas sa kuuled mind?"

Kõht valutas... Mingi kahtlane valgussähvatus...

"Evelin? Tee palun silmad lahti..."

Keegi rääkis... Kes see on? Mida ta ütles? Midagi, et tee silmad lahti? Aga, kuidas ma...

Avasin vaevaliselt silmad, kuid sulgesin need kiirelt.

Nii ere... Liiga ere! Kus ma olen? Mis toimub? AAII!!

Valusööst. Keegi puudutas mu kõhtu. Valust vapustatud, ägasin käega tühjusesse ja tabasin kellegi nägu.

"Ai! Miks sa seda tegid?!"

Kes see on?

Uudishimust avasin taas ettevaatlikult silmad. Valgus oli nii ere, et põletas silmi. Tõstsin käe, et natukenegi silmi säästa.

"Kas panen tule kustu?" küsis keegi.

Valgus kadus. Võtsin käed eest ja vaatasin ringi. Silmad peatusid suurel kogul.

"Kes sa oled?"

"Mina? Noh. Mina olen Snake. Mäletad mind veel?"

Snake... Snake... Nii tuttav nimi aga... Kuidas see võimalik on?

"Snake? Mida sina siin teed? Kus me üldse oleme? Kus Rick on? Mis toimub? Kus mu vennad on? Ja pere? Mul on nii..."

"Rahu, rahu, kullake. Kõik on korras. See kuidas sa just siia said on natuke pikem ja keerulisem lugu. Rick on kõrvaltoas koos Egerti, Mari ja Toomasega ja selgitab neile olukorda. Juhtus sinuga see, et sa kukkusid kokku. Egert oli endast väljas ja Toomas pakkus välja idee Marile helistada. Kuna olid Marile meist rääkinud, mõtles ta ka meid teavitada, et äkki oskame aidata. Algul olid poisid sellele küll vastu, nagu ma aru sain, aga siin sa nüüd oled. Sa oled meie peakorteris. Mõniaeg tagasi andsime sulle ka valuvaigistit aga see vist ei aidanud eriti? Mis viga, Evelin? Oled näost nii valge..."

Nii külm on... Kõhus keeras... Pea pööritas...

"Kas sulle anti midagi, kui Taneliga olid? Püüa meenutada, siis oskame ehk aidata sind."

"Ei... Tea... Ei... Mäleta..."

"Talle süstiti midagi! Kähku! Anna talle seda! Jah, seda! Kiiresti, muidu ta sureb!!" hüüdis Toomas tuppa tormates.

    Kõik sahmerdasid mu ümber. Nõel tungis nahka. Olen alati nõelu kartnud, kuid praegu toimus see liialt kiirelt.

"Appi..." sosistasin.

"Me jäime hiljaks," nuuksus Mari, kui silmad sulgesin.

"Ei! Me ei kaota teda! Me ei saa! Ei või! Me ei jäänud hiljaks! Ei tohtinud! Ära jäta meid!" hüüdis Egert.

---------------------------------

XVIII peatükk Meenutus eelnevast...

XVIII peatükk

Meenutus eelnevast...

    Avasin silmad. Päike säras aknast sisse.

Hmmm. Niiet ma olen kodus... Taneli jutu järgi juhtus mul õnnetus, mille tagajärjel haiglasse sattusin, kuid kas see on tõsi? Mitte midagi ei tule meelde... Huvitav mis päev täna on ja kaua kogu see trall toimunud on...?

    Mõtlesin päris pikalt ja põhjalikult kõige üle ning aegamööda tuli kõik meelde. Haiglast pärit poiss, Martin, medõde, salapärane võõras ja tema maisustused ning lilled. Kõik see oli pisut udune, kuid ma siiski mäletasin seda heleroheliste silmade ning Harry Potteri prillidega poissi ja lahket Marise nimelist arsti. 

    Tõusin istukile, kõhtu lõi valu, kuid ma püüdsin seda eirata. Kobasin telefoni järele, selle kätte saanud heitsin taaskord vaikselt, valust mitte välja tehes, pikali. Avasin ekraani ja vaatasin kuupäeva: 2. oktoober. Sellest päevast, kui Tanelit esimest korda kohtasin on möödunud natuke üle kolmekümne päeva. Uurisin teateid: seitseteist sõnumit, kakskümmend vastamata kõnet... Avasin oma facebook'i ning mu suu vajus lahti, kui nägin sadu teateid ning sõnumeid ja paari sõbrakutset. Mõtlesin ka ekooli vaadata, kuid ei julgenud seda veel teha... Uurisin ükshaaval facebook'i teated ning sõnumid üle ning imestasin tõsiselt, kui palju oli vahepeal juhtunud. Võtsin Martini sõbrakutse vastu ja natuke peale seda kirjutas poiss mulle.

    Martin: " Hei Evelin! :) Kuidas elad? Panin tähele, et sind siin enam pole. Oleksid võinud öelda juu... Aga eks ma läksin ka sealt järgmisel päeval ära niiet kõik on ok :) On sul mälu tagasi tulnud? Kuidas kodus on? Mis sa arvad, kui saaks mingi päev kokku ja vestleks natuke? :)"

Evelin: "Tere Martin :) Mul läheb täitsa kenasti... vist... Ma oleks sulle öelnud, kui see olukord nii segane poleks olnud, ausalt :) Tead ma vahepeal ei mäletanud isegi mitte seda, et haiglas olin, aga nüüd on mälu juba vaikselt tagasi tulnud jh :D Kodu kohta on veel natuke vara öelda... See on suht segane teema. Igatahes. Võiks kokku saada küll mingi kord juu :) Täna ei sobi eriti, pean natuke veel harjuma jne aga eks ma annan teada, kui mul parem olla on ja  võiks kokku saada :) Sobib?"

Martin: "Ikka sobib :D Äkki saad oma telefoni numbri ka anda? Siis on parem suhelda ;) Ja kui kokku saame, siis räägid ehk pisut põhjalikumalt, mis su elus toimub :) Oled minus huvi äratanud ;)"

    Mõtlesin hetke, enne kui Martinile oma numbri saatsin. Mõne hetke pärast oli ka minul poisi number olemas.

"Evelin?! Oled sa ärkvel?"

"Jaa," vastasin venna küsimusele. Ööga oli kurk tervemaks saanud ning isegi tuli häält natuke, kuid see oli siiski üsna vaikne.

"Tõin sulle süüa. Kuidas sa end tunned? Tahad valuvaigistit?" uuris kohe Egert, kui uksest sisse sai. Ajasin end istukile ja püüdsin kõigest väest valust mitte välja  teha, et vend muretsema ei hakkaks. Poiss asetas kandiku mulle sülle, millel olid aurav puder, klaas piima, tass kohvi, kohuke, vesi ja valuvaigistid.

"Sa oled nii hoolitsev. Aitäh, Egert!" naeratasin talle tänulikult ning kogusin end pisut, sest kurk tegi siiski veel haiget.

"Sa ei pea rääkima, kui valus on Ev." Egert ulatas mulle telefoni: "Kirjuta parem si... Oot, oot! Kes see veel on? Mis tüüp see Martin on?! Miks mina temast midagi ei tea?! Sa andsid võõrale oma numbri?!?!" oli vend shokeeritud, kui minu ja Martini vestlust nägi. Köhatasin tähelepanu saamiseks ning võtsin telefoni Egerti käest ära.

    "Esiteks. Minuga on kõik korras, väljaarvatud see, et vahepeal lööb mulle kõhtu valu ja kurk on endiselt pisut valus. Teiseks. Marko on sõber, kellega ma haiglas tuttavaks sain, ta on väga tore ja hooliv poiss, niiet ära muretse. Pealegi, kas see pole minu asi, mida ma oma eluga teen ja kellega suhtlen? Mina ei tea ju ka kõike SINU elust ja sellest kellega sa suhtled või ei."

    Kui vend oli teksti läbi lugenud rahunes ta maha ning istus voodi servale. Muigas ja ütles lepitavalt: "Olgu, olgu, õeke. Söö nüüd natuke."

Suutsin vaid kohvi ära juua, kuid ka see läks vaevaliselt alla. Proovisin ka putru süüa, kuid see tahtis kohe üles tulla ning kõhtu lõi tohutu valu, kui lusikatäie putru ikkagi alla neelasin.

"On kõik korras?" uuris vend murelikult.

"Ma ei saa süüa... Mul... Mul oleks justkui seest midagi katki... Nii valus on..." sosistasin hirmunult ning läbi pisarate.

"Ära muretse, me mõtleme midagi välja," püüdis vend mind lohutada. Miskipärast ma ei uskunud teda... 

    Mind pole võimalik aidata Egert. Ma ei peaks üldse  elus olema. Parem lepi sellega...

---------------------------------

XVII peatükk Ma olen elus

XVII peatükk

Ma olen elus

    "On temaga kõik korras?"

"Käi minema, sind ei taheta siia!!"

"Aga..."

"Ei mingit aga! Tõmba uttu! Sinu pärast ta siin ongi! Sellises olukorras! Kuidas sa üldse julged siia oma nägu näidata!? Kasi minema!"

    Need hääled kuulusid Tanelile, Toomasele ja Egertile. Pea lõhkus. Avasin aeglaselt silmad. Kõik oli udune.

"Äkki sa olid temaga liiga karm?"

"Ahh, käi sina ka sinna samma! Ta ise on süüdi selles, et meie õde praegu siin, sellises kurvas olukorras on. Elu ja surma vahel pendeldab! Tahad sa öelda, et sa kaitsed ja õigustad ta tegu?! See mölakas võiks maha kärvata selle eest, mida ta korda saatis!!"

See oli Egert.

"Vennas... võta natuke vaiksemalt..."

"Mida?! Mis mõttes??"

Toomas vaatas mulle otsa, silmad märjad. Ma pole teda kunagi nutmas näinud, vend on alati olnud meie peres kõige kalgim ja ükskõiksem, ta ei näita eriti kunagi oma tundeid päriselt välja. Nüüd olin ma üsna üllatunud ja liigutanud teda sellisena näha aga samas... Mina olin süüdi selles, et tema praegu nii kurb ja mures oli.

"Evelin!" 

Egert tormas minu juurde ning embas mind kõvasti. Kiunatasin vaikselt ning vend põrkus tagasi. 

"Vabandust..." pomises vend. 

"Kuidas sul on õeke? Kust valutab? Tahad sa midagi?" uuris Toomas hoolitsevalt ning näitas sellega oma uut ja mulle teadmata külge. Avasin suu tahtes neile öelda, et minuga on korras, kuid kurk oli  liialt valus ning häält ei tulnud kuidagi välja. Uurisin natuke enda ümbrust ja avastasin... 

    See on MINU tuba?! Ma olen kodus?! Mis siis, kui ema teada saab ja mind sellisena näeb?! Mida väiksemad arvavad?? Ohh ei!!

"Kõik on korras Evv. Nad teavad, et sa kodus oled aga me ei lase neid veel siia, kui sa kardad nende reaktsiooni... Aga ema on küll murest haige... Ta pole mitu päeva söönud. Äkki peaks ainult tema siia kutsuma?"

Vaatasin neile otsa, silmad suured. Ma olin shokis! Tahtsin igasuguseid asju oma vendadele hüüda, kuid selle asemel hoopis vahtisin neid suu ammuli. Kurk kuivas...

"Vett..." kähisesin.

"Ahh?" ei saanud vennad aru. Osutasin oma telefoni suunas, mis kirjutuslaual lebas. Egert sai aru, mida ma tahtsin ning ulatas selle mulle, endal pisut murelik ja kahtlev nägu peas. Avasin ekraani, otsisin rakenduste alt märked ja kirjutasin sinna: Palun juua.

    Keerasin telefoni Toomase poole, too noogutas ning lahkus toast. Egert vaatas mind uurivalt, kui telefoni näppisin, ilme aina kurjem.

    "Mis teil arus oli?! Mind koju tuua?! Ja siis teistele ka rääkida?? Nad kõik muretsevad nüüd ju hullupööra!! Ainuke probleem, mis mind hetkel vaevab on see, et mu pea lõhub, kõht valutab ja KORISEB!! Aga see on väike asi. Ma olen stressis Egert! Stressis!! Ja nüüd pean ma veel ülejäänud pere pärast ka muretsema, sest ma ei tea, kas ja millal nad siia sisse sajavad! Te tahate mind nii väga aidata aga minu peale ei mõtle te üldse?? Praegu tahan ma kõige rohkem natuke süüa, juua ning puhata. On seda liiga palju tahta?!" luges Egert mu telefonist valjuhäälselt. Vahtisin teda võib-olla pisut liiga hukkamõistvalt, aga ta ei solvunud vaid mõistis mu pahameelt. Seetõttu ma talle kirjutasingi, Toomas oleks mu kohe hukka mõistnud, kuid Egert sai must aru.

    "Evelin... Ma saan aru su pahameelest aga kuhu oleksime me pidanud su viima? Sa kukkusid kokku!! Ei liigutanud enam! Sa ajasid suust vahtu välja! Kujutad sa ette ka, kuidas me muretsesime ja kartsime?! Ma suutsin sind vaid enda vastas hoida ja anuda, et sa mu kätevahel ära ei sureks, vaid võitleks ning ellu jääks. Mul polnud ühtki muud mõtet peas, kui et ma ei tahtnud sinust ilma jääda. Õnneks oli ka Toomas seal ning tema suutis selget mõistus säilitada. Tõime su koju. Püüdsime sind küll varjata aga ema nägi meid... Ma kartsin, et ta hakkab hüsteeritsema aga ta aitas meil su oma tuppa viia. Seejärel kamandas ta meid arsti asju tooma ning, kui need kätte sai, ajas meid välja."

    "Ta oli sinu juures mitu tundi..." jätkas Toomas, mulle klaasi ulatades. "Välja tulles ütles ta meile, et laseksime sul puhata. Ema tegi imet, Evelin! Ta tõi su tagasi meie juurde! Ta pole kordagi kodust lahkunud. Isa pole ka nõus tööle minema ja meiegi pole koolis käinud, vaid sind valvanud. Ma arvan, et peaksime siiski ema ja isa siia kutsuma... Nad tahavad lihtsalt veenduda, et sinuga on kõik korras. Oled sa nõus sellega pisiõeke?"

    Pööritasin Toomase poole silmi. Ta oli kõiges poolteist aastat vanem kui meie Egertiga. Mõtlesin natuke vendade jutu peale ning noogutasin. Poiste nägudel levis suur naeratus, kuid see kadus üsna kiirelt, kui poisid mõistsid, et üks neist peab mu üksi jätma, et vanemad siia kutsuda.

"Egert, mina olen juba ära käinud, mine nüüd sina," ütles Toomas.

"Ma ei jäta oma kaksikõde üksi!"

Võtsin telefoni ja kirjutasin: Minge juba! Te mõlemad!

Vennad uuris teksti, mis ma kirjutasin ning vaatasid mulle otsa ja seejärel üksteisele ja puhkesid naerma, mõistes kui tobedalt nad äsja käitunud olid.

    "Lähme jah," naeratas Egert.

Poisid lahkusid ning mõne minuti pärast tulid ema ja isa.

    "Tere kullake," tervitas ema mind õrnalt.

"Kallis..." ei suutnud isa rohkemat öelda.

"Egert ütles, et sul on kõht tühi, niiet tõime sulle natuke süüa. Siis puhka, me valvame sind," ütles ema mulle taldrikut ulatades. Sõin kõhu täis, vaatasin neid tänulikult ja tundsin, kuidas väsimus must üle voogas. 

    Võtsin telefoni ja kirjutasin: Aitäh! ARMASTAN TEID! Aitäh KÕIGE EEST!

Ulatasin oma telefoni neile, naeratasin ning sulgesin silmad. Tundsin, kuidas ema õrnalt mu pead paitas ja lootsin, et see hetk ei saaks kunagi läbi. 

    Ma olin elus ja kaitstud, surmasuust päästetud ja kõik tänu temale, minu emale.

"Armastan sind ema" sosistasin ning uinusin.

---------------------------------

XVI peatükk Põgenemine

XVI peatükk

Põgenemine

    Mul oli endiselt side silmil ning relv vöö vahel. Tanel kirjeldas natuke ümbrust ja kohta, kuhu ta mind viis, kuid keelas rangelt sidet eemaldada.

"Evelin," sosistas keegi.

"Evelin!" hüüdis too inimene valjemalt.

    Toomas! See oli Toomas! Käsi libises vaikselt selja taha. Tundsin sõrmedega külma relvatoru, kui oma vasema käe Taneli peost tõmbasin. Äsja vabanenud käega sikutasin peast sideme.

"Evelin?! Mida sa tegid? Miks?" hüüdis Tanel, kui relva tema poole suunasin.

"Rahune, Evelin. Hinga," püüdis poiss mind rahustada, iga sõnaga aina lähemale astudes.

"Nüüd! Jookse, Evelin. Jookse!" kuulsin Toomase häält hüüdmas. Vaatasin veel paluva pilguga Tanelile otsa, keerasin selja ning pistsin punuma. Vennale järgnedes kuulsin laske, verd tarretavadi karjeid ja appi hüüdeid, kuid ma püüdsin seda kõike eemale tõrjuda. Ühest uksest möödudes nägin ka Egertit, kes meie poole tormas ning kuulirahe eest põikles. Vaevu meieni jõudnud uuris vend kohe: "On sinuga kõik korras Evelin?" Noogutasin, suutmata sõnagi lausuda. 

    Edasi tormates liitusid meiega nii mõnedki noored, kuid kes nad olid või kas ma neid teadsin? Lõpuks ei suutnud ma enam järge pidada, kui palju meid juba oli. Silmad olid udused ning nägemine kehvenes iga sekundiga. Endale märkamatult voolasid pisarad juba ojadena. Egert märkas seda ning võttis mu sülle. Keerasin pea venna õlale ning nutsin lohutamatult. 

    Miks mina? Miks see pidi juhtuma? Kuidas ma nüüd edasi elan? Keda usaldada saab? Mis toimub???

    Olime jõudnud õue. Päike paistsis, ilm oli soe ja ilus, kuid miski oli valesti... 

"Politsei!" hüüti igaltpoolt. Olin kuidagi jälle enda jalgadel püsti. Nägin vaevu, kuidas erinevad udukogud minu ümber askeldasid või kuskile jooksid.

"Evelin! Mida sa teed? Pane see ära! Kohe!" hüüdis Tanel mulle. Alles nüüd märkasin, et hoidsin endiselt relva kramplikult enda ees. Justkui tardumusest ärganud, peitsin relva uuesti vöö vahele.

"Kõik on korras õeke. Kõik on hästi," lohutas Egert, kui mu enda embusesse tõmbas. Just sel hetkel keeras politsei auto maja nurgatagant välja. Kui olin suuteline jälle enda jalgadel seisma ning rahulikult hingama, nägin enda ümber vaid Toomast ja Egertit. Kõik, kes olid kusagilt ilmunud, olid nüüd kadunud.

    Kõndisin oma kaitsvate vendade vahel. Koht oli tundmatu ja ma värisesin, kuid vennad hoidsid nii minul kui ka ümbrusel silma peal ning toetasid mind. Vennad kõndisid kindlal sammul, järelikult teadsid poisid kuhu minek ja kuidas koju saab. Tundsin, kuidas jalad nõrgemaks muutuvad ja komistasin. Kukkusin kõhuli kõnniteele ega leidnud enam jõudu, et püsti tõusta.

"Evelin? Mis viga?"

Kõhus keeras.

"Evelin?!"

Maailm käis ringi.

"Evvi? Mis viga?"

Kõhtu lõi valu. Oigasin vaikselt.

"Helista kiirabisse Egert! Kohe!"

"Evelin..."

Silmad läksid pahupidi.

Kõik... Nüüd ma siis surengi. Poleks arvanud, et lõpp selline on...

---------------------------------

XV peatükk Taneli lugu

XV peatükk

Taneli lugu

    "Mäletan seda aega häguselt..." rääkis poiss. "Olin umbes seitsme aastane, kui see juhtus. Nägin oma  venna surma pealt... Mõrva, kui täpsem olla. Ta oli vaid kolmene... Ma oleks saanud teda päästa... See, et Jaan nüüd surnud on... See on minu süü. Olin liiga arg...

    Olime terve perega suures depressioonis, kuid mina kõige suuremas... Teised ei tea vist siiani, mida ma nägin ja, mis päriselt juhtus. See sündmus võttis aset mitu aastat tagasi. Kui seda meest kohtasin, oli venna surmast möödunud natuke rohkem kui aasta. Oma nime ei maininud ta kunagi aga ta aitas ja toetas mind tohutult. Tänu just sellele mehele, olen ma praegu see, kes olen. Tema õpetas mind relva kasutama, kaklema ning tegi selgeks ka mitu erinevat võistluskunsti stiili. Kui olin algtõe ja oskused omandanud, otsisin üles selle mehe, kes mu venna tappis ja... võtsin ka temalt elu.

    Süümepiinad kestsid päris pikalt. Ligikaudu nädala või isegi rohkem, kuid kui sellest üle sain, suurenes adrenaliini nälg. Et seda kustutada otsustasin otsida ja karistada ka teisi, kes on endast väiksematele liiga teinud. Jälgisin uudiseid, otsisin üles kõik need inimesed, kes väikelapsi tapsid, vägistasid, piinasid ning tegin nendega sama, mida nad  ohvritele tegid. Ma olin sõltuvuses valu tegemisest... Mul oli vajadus tappa, piinata... Ma tean, et olin hullem, kui need kriminaalid kellelt elu võtsin, kuid ma ei suutnud end tagasi hoida... 

    Aja möödudes see vähenes. Või ma vähemalt arvasin seda... lootsin... Kuid reaalsus oli karm. Tapmine asendus joomise ja narkootikumidega. Olin siis kõigest kolmteist... Vaid mõned aastad tagasi, kas pole?

    Kooli vahetasin ka seetõttu, et jäin vahele. Läksin küll suveks trellide taha, kuid kuna olen alaealine ja mul on kohustuslik kooliharidus läbimata, tulin sügisel siia kooli, seega pääsesin vangistusest. Praeguse päevani pole ma juba neli kuud midagi tarbinud ega tõmmanud... Ja ma püüan joomist maha jätta...

    Evelin, ma tahan muutuda, sinu pärast. Sa mõjud mulle nii. Ma ei taha olla enam see paha kutt, sest sa pole  teda väärt... Sa oled väärt palju enamat, Evelin ja ma tahan sind väärt olla. Ma armastan ju sind."

    Hoolimata sidemest silmadel, mis tõttu ma ei näinud midagi, ja masina mürisemisest, mõistsin ma, et Tanelil on tõsi taga. Ta isegi hingas raskelt, justkui oleks poisil klomp kurgus ja ta hoiaks pisaraid tagasi.

    "Sa rääkisid mulle loo, miks sa selline oled ja, et sa tahad muutuda, kuid ma ei saanud siiski vastust oma küsimusele. Tanel, miks ma siin olen?"

    Vaikus. Ainult sügavad ja aeglased hingetõmbed.

    "Kui sa tol õhtul ütlesid, et ma võiks röövima minna, siis ma kartsin, et minevik võib üles kerkida või, et sa juba tead seda ning ei taha minust enam midagi teada... Ma kartsin, et võin sinust ilma jääda ja seetõttu tõingi su siia, et sa minuga koos oleks. Aga need... Need mehed, kes sind "päästma" tulid... Nad rikkusid kõik ära! Ja mul on südamest kahju, et sinuga nii juhtus..."

    "Juhtus mis? Millest sa räägid?"

"Sa ei mäleta?"

Vaatasin poisile otsa. Millest ta rääkis??? Mida ma mäletama oleks siis pidanud? Ma olen ju koguaeg siin olnud... Või juhtus midagi...?

"Sa olid haiglas Evelin..."

"MIDA?!?! Miks? Mis juhtus??"

"Sind päästma tulnud mehed... Nad meelitasid meid lõksu... Kui siia tagasi tulin, et sind turvalisemasse kohta ära viia... Sind polnud... Sa olid kadunud... Marko nägi, kuidas sind ära viidi. Suure pinnimise ja jälitamisega sain Mari käest teada, kus ja mis haigalas sa olid ja milline su seisund oli. Sul oli mälukaotus... Mitu päeva hiljem, kui sind haiglasse viidi, tulin sind vaatama. Lootsin, et saab otsast alustada... Puhtalt lehelt nagu öeldakse, aga ei... Mari oli enne mind jõudnud sind külastada ning rääkinud sulle minust, mis mind halba valgusesse jättis... Ühesõnaga sa viskasid mu palatist välja, kui teada said, kes ma olen...

    Järgmisel päeval helistas Marko mulle ja ütles, et sa oled siin... Tulin muidugi kohe kontrollima. Alguses kartsin, et sinuga on midagi juhtunud või äkki sa ei hingagi enam aga sa olid elus. Jumal tänatud! Ma poleks seda üle elanud, kui sa elus poleks olnud. Igatahes sa magasid umbes 24 tundi, enne kui ärkasid ja me su siia tõime. See aeg, kui sa magasid tulid taas sinu "päästjad", kuid me saime nad rajalt maha. Siis otsustasime su mujuale viia. Selleks ajaks sa olid juba üles ärganud... Ja järgnevat sa tead ise ka." 

    Kui Tanel oma jutu lõpetas, jäin mõttesse. Mõne aja pärast seiskus mootor ning poiss ütles: "Me peame nüüd minema. Loodan, et sa ei räägi meie vestlusest kellelegi. Tule nüüd, Evelin."

---------------------------------