XXV peatükk Mida?!

XXV peatükk

Mida?!

    "Mäletad, kui ma kirjutasin sulle, et püüan iga hinna eest jälile saada sellele salapärasele tüübile, kes sind külastas ja sinult mälu röövis? No ma olen üsna kindel, et tean kes selle taga oli ja kes see tüüp on!"

Lõpuks!! Kas ongi nüüd käes see aeg, kui ma saan kõik teada? Nüüd ma saangi viimaks oma küsimustele vastused! Lõpuks ometi saan rahulikult edasi magada!

"Noh?! Mida sa ootad? Räägi juba! Mida sa tead?! Kes see oli??" käisin Martinile peale, ise põnevusest peaaegu toolilt alla kukkudes.

"Olgu, olgu," naeris poiss. Ma polnud vist kunagi varem nii kärsitu olnud ja vaatasin Martinile põlevil silmil vastu. Noo kaua veeeeeel! Räägi juba!

    "Sa rääkisid, et kahtlustad kogu selle jama taga Ricki ja Tanelit eks? No selles mõttes on sul õigus, et Rick tõi su haiglasse ja kinkis ka need lilled ja kommikarbi aga rohkemas ta väga rolli ei mänginud. Ja Taneli roll oli üldse omamoodi aga..."

"No mis? Mis aga?! Aga, kes ikkagi minult mälu röövis? Kes öösel mu palatisse sisse murdis? Räägi nüüd juba!"

"Rahu, Evelin! Rahu. Küll ma jõuan sinna ka. Aga Tanel see polnud. See ongi kuidagi veider aga ta pole sulle selle koha pealt sõnagi valetanud. Tema sellesse ei puutu. Mälu ta sinult ei võtnud aga samas ei tee see teda ka üdini heaks. Aga see tema käsilane... Noo see Margus... Või ei... Marten..."

"Marko!"

"Jah. Just tema! Marko.. Muidugi! Aga ega ta seda kõike omast tarkusest ka ei teinud..."

"Tanel ikkagi jah?! Tema andis käsu ja siis poiss jooksis ja..."

"Mitte päris..." segas Martin minu jutule vahele.

"Mis mõttes?"

"Noo. Ütleme nii, et käsu andja oli keegi teine... Keegi ootamatu... Ma ise olin ka tükk aega sõnatu... Sest nagu ma juba varem ütlesin, siis Tanel see polnud ja tema siia ei puutu aga... No ma ei tea, kas on ikka hea mõte ta nimi avaldada aga samas... Sa ju väärid tõde ja puha ja..."

    Tekkis pikk paus. Martin pomises omaette. Mina muutusin aina kärsitumaks. Õhk meie ümber muutus aina paksemaks. Pinged meie vahel tõusid ja tõusid kuni ma lõpuks suu lahti tegin.

"Noo..?" uurisin poisilt vaikselt. Martin kogus end, hingas sügavalt sisse ja ütles: "Olgu. Sul on õigus. Ma ei peaks laskma sul niimoodi praadida. Sul on õigus teada aga pea meeles, et mina pole milleski süüdi! Mina ainult uurisin ja leidsin sellise info. Mis on küll üsna vettpidav ja õige aga samas..."

"Aitab! Ära häma ja räägi asjast! Muidugi ei süüdista mina sind milleski. Miks ma peaks? Mida sa ajad?"

"Ole kena ja pane see tass nüüd rahulikult lauale," ütles poiss ning kummardus mu poole, et noad minu käeulatusest ära võtta.

"Mis toimub...?"

"Turvalisus ja ohutus ennekõike."

    Ma ei saanud enam midagi aru. Mis toimub? Mis tal viga on? Mida ma tema meelest tegema hakkan? Rääkigu parem ära juba, muidu ma tõesti ei vastuta oma tegude eest...

"No aga räägi nüüd palun ja ära käitu nii imelikult. Tundub nagu sa üritaksid öelda, et mu oma vanemad röövisid mult mälu... Nad ei teinud seda ju..?"

"Ei, ei, ei. Seda mitte."

"Aga räägi siis!" käisin poisile peale. Mu kannatus oli katkemas.

"Olgu. Aga kui ma sulle ta nime ütlen, siis sa ei tohi seda kuidagi välja näidata, et tead mida see inimene sulle tegi. Nagu sa ei teaks midagi. Sul pole õrna aimugi. Veel parem, kui sa isegi ei uuriks ega tahaks teada saada... Sobib? Sa pead seda mulle lubama!"

    Asjalood muutusid iga hetkega aina segasemaks ja mul tekkis väike hirm. Appi! Pidin ma siia tulema? Kodus oleks praegu nii hea olla... See kisub nii halvaks... Mis toimub?! Võta end kokku Evelin! Sa tahad teada, kes see oli! Kellel oli julgust sinuga nii teha! Aga miks Martin nii käitub...? Ohh jah...

"Olgu. Jaa. Ma luban. Räägi juba!"

Poiss võttis mul kätest kinni ja vaatas mulle oma heleroheliste silmadega otsa. Tema prillid olid ninale vajunud.

"Snake..." sosistas ta ja langetas pea.

"Mis? Ma ei kuulnud sind. Mida sa ütlesid? Kes see oli?"

"Snake. See oli Snake, Evelin. Mul on nii kahju ja ma tean, et sul on raske seda uskuda... Mul oli ka, aga... Aga kogu selle jama taga on just nimelt tema."

    Mida?! Snake? Ei või olla! Ei! Ei! Ei! Ei saa! Nii ei saa lihtsalt! Kas ma kuulsin ikka õigesti? Snake?! See ei saa tõsi olla... Ma... Mida?!

"Evelin?"

"Ma pean minema...Ära muretse... Ma ei murra meie lubadust... Lihtsalt... Ma... Ma pean... Ma pean minema... Aitäh... Tšau... Ma... Ma võtan ühendust..."

SNAKE?!

----------------------

XXIV peatükk Sõõrikukohvik kell 13.00

XXIV peatükk

Sõõrikukohvik kell 13.00

    Mis heli see veel on? Kes või mis julges minu und segada? 

Avasin vaevaliselt oma silmad. Püüdsin kindlaks teha, kust see saatanlik heli tuleb või mis seda tekitab. See oli mu telefon.

    "Jaa? Evelin kuuleb."

"Ohh, lõpuks! Tundus, et sa ei võtagi vastu... Martin siinpool muidu. Ega ma sind üles ajanud? Või noh... Kui ajasin siis vabandust aga... Ma lihtsalt PIDIN sinuga kohe rääkima! Ma olen kindel, et sa ei kahetse seda, et su üles ajasin! Ma nimelt leidsin natuke infot, kuid sellest siis, kui kokku saame. See pole päris telefoni jutt..."

"Oota nüüd korra. Tee väike paus ja hinga rahulikult sisse-välja," katkestasin poisi jutuvada, ise alles unesegasena telefoni kõrvaääres hoides.

"Olgu, olgu. Sul on õigus. Vabandust! Igatahes on meil vaja kindlalt kokku saada! Täna! Aga kuna minul on infot sulle edasi anda, siis on sinul see AU aeg ja koht välja valida. Jätan sulle natuke ka mõtlemise aega aga helista või kirjuta, kui oled otsuse teinud! Tšau!" 

"Aga..."

Piip-piip-piip.

    On ikka kutt... Huvitav, mida ta leidis, et ta sellest nii õhinas oli...

Niimoodi mõtiskledes otsisin kapist omale mugavaid riideid ja proovisin oma pruune kiharaid normaalsemasse soengusse saada. Lõpuks suutsin nad kuidagi hobusabasse seada.

    Nii. Viimaks ometi olen ma valmis. Aga kus me kokku saame..?

"Ja kuhu sina end niiviisi sätid? Kell on alles kümme ja juba oled kuskile minemas?"

Äkki läheks Sõõrikukohvikusse...?

"Halloooo! Maa kutsub Evelini!"

Samas... Viimane kord ei lõppenud see kuigi hästi...

"EVELIN!"

"Ah? Mis? Oi.. Tere Egert! Mis sina siin teed? Kuidas sa siia said..?" võpatasin venna puudutuse ning valju hääle peale. Hetkega olid mu mõtted laiali aetud.

"Mis mina siin teen? Mida sa ise teed? Uksest tulin muidugi. On sul kõik ikka korras? Vajad ikka puhkust? Mida sa üldse sel varajasel tunnil teed? Tavaliselt sa magad kelle kolmeni ju... Oled minemas kuskile? Sa tead ju, et see ei tõota head, Ev. Pealegi ei lase ma sind kuskile!"

"Rahu venna. Ma lähen Martiniga kokku saama. See on see poiss, kellega haiglas kokku sain."

Egert vaatas mind kahtlustavalt: "Saad sa teda usaldada? Kas äkki peaksin ma ikkagi sinuga kaasa tulema? Nii igaks juhuks..."

"Praegu oled sina see, kellel usaldusprobleemid on! Ma saan endaga väga hästi ise ka hakkama. Aitäh! Pealegi on mul telefon kaasas."

"Eks me oleme näinud jah, kuidas preili endaga hakkama saanud on..." pomises vend nina alla.

"Kuidas palun?! Ei noh. Aitäh tõesti! Jäta mind nüüd üksi! Ma pean mõtlema."

"Ma ei mõelnud seda nii... Aga olgu... Sinuga pole mõtet vaielda, kui juba midagi pähe võtnud oled... Ole palun ettevaatlik..."

    Oeh... Lõpuks.. Nii, aga kuhu ma nüüd siis jäin? Mida ma tegema pidingi... Ah jaa. Kohtumispaik! Ja aeg tuleb ka kindlaks määrata! Hmm... Kuna see on ikkagi minu otsustada, siis... Sõõrikukohvik ja kell 13.00! Tehtud!

Jalutasin toas veel mitu korda edasi-tagasi ja mõtlesin kõigele, mis juhtunud oli. Kõhukorin oli seekord see, mis mind mu mõtetest äratas.

    Kell pool kaksteist jõudsin uuesti oma tuppa ja saatsin Martinile sõnumi: "Sõõrikukohvik kell 13.00". Aeg lendas ikka märkamatult kiiresti ja juba oli aeg end sättima hakata.

"Tšau! Kus mõnel ikka läks kaua aega selle kohale ilmumisega," naljatles poiss, kui mind tervituseks embas.

"Eks ta ole jah, kui sul nii põnev elu on. Pealegi. Ma ei jäänud nii palju hiljaks," naersin ka ise.

"Aga millest sa siis nii hädasti rääkida tahtsid, et ei kannatanud isegi homseni oodata ja pidme kuskil väljas kokku saama?"

"Seoses sellega. Lähme kõige pealt sisse ja võtame alustuseks paar sõõrikut ning kuuma šokolaadi. Nüüd istu. Rahu. Küll ma räägin sellest ka, miks sa siia tulid. Ja mis informatsiooni mul sulle on. Kuula siis."

----------------------

XXIII peatükk Küsimustemeri

XXIII peatükk

Küsimustemeri

    Nagu arvata oli, olid kõik mu kallid pereliikmed ja sõbrad suure segaduse tekitanud. Samas ei saanud ma neid ka süüdistada. Eks ma oleksin ise samas olukorras täpselt samamoodi reageerinud. Kui mitte hullemini. Olin just ju voodist ärganud, kui juba jälle ära läinud. Emal olid kindlasti närvid püsti... Ega see midagi head ei tähendanud, kui Egert ja Toomas mulle jooksujalu järgi tormasid.

    "Evelin, kulla laps! Ära enam kunagi mulle nii tee! Sa ei tohi niimoodi ära tormata! Ise pole korralikult puhanudki veel! Sa ei kujuta ettegi, kui mures me kõik sinu pärast olime!" kurjustas ema minuga. Vanaema noogutas ja embas mind kõvasti.

"Rahunege nüüd siis kõik maha. Minuga on ju kõik korras! Ärge muretsege nii palju," ütlesin neile naeratades.

"Kõik on nüüd möödas ja me saame jälle vanaviisi edasi elada."

    Võtsin üleriided sejast ja läksin suurde tuppa. Tahtsin just diivanile istuda, kui kogu kamp mind kallistama tormasid.

"Evelin... Kuule... Kus Toomas on? Ta tuli ju ka sind otsima koos Egertiga. Ja Snake on ka kadunud... Kus nad on? On Toomasega kõik ikka korras?" uuris Piret minult vaikselt. Itsitasin natuke.

Õige küll. Minu vend ja parim sõbranna. Ei tohi ka kordagi ära kaduda ja juba on asjad käest läinud. Huvitav, kui tõsised neil asjad juba on...

"Ära muretse, sinu printsiga on kõik korras. Küll ta ka varsti jõuab."

Piret punastas mu vastuse peale ja ajas kohe tagasi, et millest ma räägin ja talle mu vend ei meeldi aga seda sädet, mis nende vahel oli, nägi ka pime mitme kilomeetri kauguselt.

    "Evelin. Kas ma saaksin sinuga natuke omavahel rääkida?" küsis Mari ettevaatlikult.

"Jaa, ikka. Mis sind vaevab? Või oota... Ega sa ometi arva, et ma sinuga pärast sellist seiklust enam suhelda ei taha? Ära seda küll arva," ütlesin tüdrukule ja kallistasin teda.

"See on küll tore uudis. Üks mure vähem ikkagi," rõõmustas ka sõbranna.

"Aga tegelikult tahtsin ma Taneli kohta küsida... On temaga kõik ikka korras? Mul on nii kahju kogu selle jama pärast, mida sa oled tema pärast pidanud läbi elama Evelin..."

"Rahu, rahu," katkestasin ma teda kohe.

"Sinul pole küll vaja vabandada ja Taneliga on ka kõik korras. Ütlesin ju, et kõik on hästi. Ma mõtlesin seda kõige ja kõigi all. Ma pole teda küll oma silmaga näinud, aga ma usaldan Ricki. Tema sõnul pidavat poisiga kõik korras olema, niiet ma ei muretse. Ta ei pidanud mind enam kuigi palju tülitama aga sinuga suhtlen ma ikka edasi. Me oleme ju parimad sõbrannad!" Kallistasin Mari ja püüdsin teda lohutada.

"Ära lihtsalt muretste nii palju. Eks?"

"Sa oled lihtsalt parim Ev! Aga ma peaksin nüüd vist koju minema. Tanel peaks ka varsti jõudma," ütles Mari mind veel viimast korda emmates ja läks esikusse.

    Kui Mari oli ära läinud, jutustasin teistele, mis juhtunud oli ning kui ohked ja ahhetused liialt valjuks läksid, tuletasin neile meelde, et minuga on endiselt kõik korras. Ja mis kõige parem - kogu see hullus oli viimaks läbi! Ema tahtsi küll mul naabrite, eriti Mariga rääkimise ära keelata ja vanaema süüdistas ennast, et oli meid üldse kooki viima saatnud, kuid tõin nad üsna kiiresti mõistusele.

"Me oleme Mariga parimad sõbrad ja meie kolmikut on võimatu lõhki rebida!" ütlesin emale kogu selle jutu peale. Piret oli minuga nõus ja emal ei jäänud muud üle, kui alistuda.

"Olgu, olgu, aga sa pead ettevaatlikum olema. Ma ju armastan sind Evelin ja ma ei taha, et sinuga midagi juhtuks."

    Õhtul kirjutasin ka Marile ja rääkisin talle kogu loo ära. Ta oli täielikult shokeeritud kõigist detailidest ja,  mis kõik ikkagi juhtunud oli. 

"Ma olen isegi natuke kade su peale Evelin. Sul on nii põnev elu!"

Kas ma just ise seda sorti põnevust oleksin tahtnud, aga Maril oli õigus. Mu elu oli tõepoolest väga põnev.

    Voodis pikutades ja kõige üle järele mõledes ei suutnud ma kuidagi Ricki naeratust unustada. Kallistustest rääkimata.

Oli see võõras tõesti tema? Aga miks? Ta oleks võinud seda mulle ju öelda... Kes mind siis ikkagi haiglasse viis? Kes minult mälu võttis? See polnud ju Tanel.. Ei. Tema see tõepoolest polnud aga... Ega see ometi Rick olnud... Ega ju? Ma ei suuda enam nii edasi elada! Ma pean kõik viimse detailini teada saama! Algusest lõpuni! Kogu loo. Ma lihtsalt pean!

    Natuke hiljem ma juba magasin.

---------------------------------

XXII peatükk See on viimaks läbi?

XXII peatükk

See on viimaks läbi?

    "Snake! Snake, kus sa oled?"
Kõik mu ümber oli pime. Miks siin kõik nii pime peab olema?! Kuhu Snake kadus?! Jooksin tühjuses edasi otsides oma kaaslast. Ühel hetkel kuulsin aga kellegi samme lähenemas kui...
    "Ai!" must kogu jooksis mu pikali ning kukkusin külmale põrandale valust oiates.
"Evelin? Mida sina siin teed?"
"Sind otsisin." vastasin Rickile, kui too mu püsti aitas. "Miks sa ise siin oled? Mida sa teed siin? Kus Snake ja Tanel on?"
"MIDA!? Snake tuli siia?? No muidugi, tema tõigi su siia jah? Pagan küll! Tule! Ma viin su siit minema. Hiljem selgitan. Lähme. Kohe!" kamandas mees.
"Aga..."
"Ei mingit 'aga' Evelin! Me läheme ja kohe! Ma saadan su välja ja sina lähed koju. Ma pean Snake'i üles otsima ja ss tuleme sulle järgi ja mis Tanelisse puutub.. Ütleme nii, et tema sind enam ei tüüta."
"Aitäh Rick. Kõige eest aga ma ei jäta sind ega Snake'i siia! Ma ei lähe ilma teieta mitte kuhugi!"
"Kas sa ise ka ennast kuuled või? Mis sa laps vaidled. Alles said voodist välja ja oma jalgadele ja nüüd tuled kangelast mängima?! Ole ometi mõistlik. Elu ei ole mäng. Sa lähed koju ja jutul lõpp!" lausus Rick juba üsna pahaselt ning võttis minust kinni ja hakkas liikuma kuskile.
    Olime natuke pimeduses kõndinud, kui mees minust lahti lasi ja seina täie jõuga lükkama hakkas. Natukese aja pärast tuli välja, et see oli hoopis uks ning väike valgusekiireke valgustas minu taga olevat seina. Keerasin end seina poole, et ümbrust vaadata, kuid kahetsesin seda kohe. Iga hetkega tuli aina rohkem valgust, mis tõid esile verised seinad, põrandad, kuulid ja tühjad salved. Kaugemal lamas vereloigus ka üks kogu. Külmavärinad jooksid mööda selga, kui end ukse poole tagasi keerasin, et seda õudust enam nägema ei peaks. Selleks ajaks oli Rick ukse just nii palju avanud, et mõlemad välja pääseksime.
    "Tule nüüd. Meil pole palju aega." utsitas mees mind takka.
"Evelin! Kus sa oled?!" kostis hoonest, millest olime just Rickiga väljunud.
"Egert? Mida tema veel siin teeb?? Evelin? Mida su vend siin teeb?!" oli Rick segaduses ja pahane.
"Noh.. Tegelikult peaks Toomas ka olema.." pomisesin nina alla.
"MIDA?! Mis sul arus oli?? Kujutad sa ette ka, mis juhtunud oleks kui...!!"
"Vabandust aga ma juu kuulsin püssi pauku ja mõtlesin, et sul on abi vaja ja..." õigustasin end.
    Mehe ilme leebus ning ta võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind: "Ohh sind küll. Anna andeks. Ma tean, et sa muretsed aga pole mitte mingit põhjust. Sa ei peaks üldsegi siin olema praegu. Ja see pauk, mida sa kuulsid.. See oli shampuse pudeli tekitatud. Me sõlmisime Taneliga vaherahu ning tähistasime mitme aastakümne vägikaika maha matmist. Tanel lubas sinust ka eemale hoida või seda vähemalt proovida. Poiss on sinusse ikka tõsiselt ära armunud aga ta lubas, et ei tee sulle viga ja hoiab distantsi, kuni asi vaibub. Niiet kõik laabub."
"Päriselt?? Sa tahad öelda, et kogu see õudus on läbi?! Lõpuks!" hüüdsin vaimustunult ning kallistasin Rick'i tugevalt.
    "Evelin?! Evelin!! Siin sa oledki!" rõõmustas Egert, kui oli pea ukse vahelt välja pistnud ning mind märganud.
"See on läbi!! See on viimaks läbi, Egert!! Läbi!!" karjusin õnnelikult ning jooksin venda kallistama.
"Läbi? Tõesti? On see päriselt ka läbi?? See on juu suurepärane!!" rõõmustas ka kaksik.
    "Ma lähen otsin teised üles aga teie minge koju. Sobib?" uuris Rick. Ma ei suutnud millestki muust mõelda, kui et see on viimaks läbi.
"Muidugi. Oota korra.. Toomas leidis Snake'i üles. Kas ütlen neile ka, et nad koju tuleks?" küsis Egert mehelt, mispeale too noogutas ning vend telefoni välja võttis, et Toomasele rõõmuudist teatada.
    "Lähme nüüd koju." ütles Rick ning istusime autosse ja hakkasime sõitma. See on tõesti läbi. Kas viimaks hakkab mu elu paika loksuma? Nüüd tuleb ainult helgema tuleviku poole liikuma hakata! Kõik saab korda! Peab saama.

---------------------------------

XXI peatükk Ma lähen sisse!

XXI peatükk

Ma lähen sisse!

    "Evelin!"

Astusin oma pere ja sõprade juurde, kes kohe, kui mind märkasid, mu oma embusesse haarasid.

"Kuidas sa end tunned? On kõik hästi? Tahad sa süüa? Tooge talle vett!" hüüdsid hääled läbisegi. Kui askeldamine viimaks mu ümber lõppes, sain lõpuks sööma minna ja tarisin ka Egerti endaga ühes, sest vend oli mitmendat päeva söömata.

    "Snake, kas ma saaksin sinuga omvahel rääkida?" uurisin mehelt, kui kõhu olin täis näsinud. Läksime siis koos minu tuppa tagasi. Teel sinna tegime mitmeid peatusi, sest jõud polnud veel täielikult taastunud. Snake toetas mind päris mitu korda kuni me lõpuks kohale jõudsime.

"Sa tahtsid millestki rääkida?" küsis mees kui ukse oli sulgenud.

"Mhm. Kas sa oskad mulle öelda kuhu Rick läks ja miks ta kauemaks siia ei jäänud?"

"Ahh, et siis selles on asi," naeris Snake mu küsimuse peale. "Tead, Rick on selline huvitav isiksus, et mitte kunagi ei tea keegi, mis ta peas toimub. Ma imestasin ise ka, kui teada sain, et ta sulle lilli ja komme haiglasse tõi aga ometi ise kunagi kohale ei tulnud... Evelin? Mis juhtus?"

Kobasin ettevaatlikult voodi poole ja kukkusin  imestunult sellele.

Rick... Kas Rick oligi tõepoolest see salapärane võõras? Aga miks ometi...?

    "Evelin? On kõik korras? Tahad sa vett?" uuris Snake murelikult.

Rick tõi mulle lilli! Rick päästis mu Taneli käest ja on nüüd jälle kadunud! Tema oligi see mees kellega ma pidin palatis kokku saama! Tema murdiski sinna ruumi sisse kus ma olin. Aga kus ta nüüd on?? Miks ta ära läks?? Ja see naeratus mille ta mulle saatis... See naeratus...

"Snake. Kus Rick on?" küsisin nii tungival häälel kui suutsin.

"Evelin... Mis juhtus...?"

"Kuhu ta läks? Ütle mulle! Kohe!"

"Ma tõesti ei tea aga..."

"Aga mis?" hüüdsin kärsitult.

"Ma võib olla tean kuhu ta minna võis... Kas sa tahad, et ma viin su sinna?"

Ma näen teda kohe. Ma saan tead, mis toimub ja miks. Ma pean minema!

"Jah! Panen kiirelt omale midagi paremat selga ja lähme!"

    Astusime teiste juurde ja kui uksest välja minema hakkasime, tuli Egert meie juurde ja küsis: "Ja kuhu teie kaks lähete? Ma ütlesin sulle õeke, et ei jäta sind enam. Ma tulen ka!"

"Ei, Egert, pole vaja. Tuleme varsti tagasi ja mul on telefon ka kaasas, kui midagi on," rahustasin venda, sest teda polnud küll sinna minu ja Ricki juurde vaja.

    Suutsin lõpuks vennale aru pähe panna ning saime Snake'iga liikuma hakata. Autosõit tundus nii pikk. Küsisin vist sadu kordi mehelt, et millal me kohale jõuame ja kuhu läheme ja kui kaua veel. Jõudsime kohale. See oli see hoone, kust Toomas mu päästis...

"Mis me siin teeme? Snake, kas Rick on siin?" uurisin mehelt oma kõrval.

"Ma pole kindel aga arvan küll, et ta siin on. Natuke enne, kui sa alla tulid, sai Rick sõnumi Tanelilt, kes temaga siin kokku saada tahtis, et sinust rääkida..." rääkis Snake, kui äkki kostis vali püssipauk.

    "Mis see oli? Mis juhtus?!" hüüdsin kui Snake sisse tormas ja samal ajal relva haaras. Saatsin Egertile sõnumi: "Action pole veel läbi, kallis venna. Tulge Toomasega nii kiirelt siia, kust te mu päästsite. Tulge nii ruttu kui saate! Ja võtke relvad kaasa. Olge palun ettevaatlikud. Ma lähen sisse!"

---------------------------------

XX peatükk Miski on muutunud...

XX peatükk

Miski on muutunud..

    "Kuidas temaga on? Kas ta ei peaks juba ärkvel olema?"

"Rahu Egert. Vaata teda hetkeks. Näe, veri voolab ja näkku on värv tagasi tulnud, hingab rahulikult ja sügavalt. Temaga on korras, tüdruk lihtsalt puhkab. Ma olen täiesti kindel, et ta ka varsti ärkab, ära muretse."

"Aga, aga..."

"Rahu! Kõik on korras, ära muretse. Su õega saab kõik korda. Küll on ikka hea, et Toomas õigel ajal jõudis ja ma ta päästa suutsin. Aga kuula mind korra. Kui Evelin ärkab, siis võta asja hästi rahulikult, ta võib veel nõrk olla ja ka segaduses, niiet ole kena ja ära tüdrukut kohe üle koorma. Sobib?"

    Kes need on? Üks on Egert... Aga teine... Ega ometi... See ei saa juu olla...

"Olgu Rick. Ma usaldan sind. Ma lihtsalt loodan, et temaga on kõik korras ja et sul on õigus. Ma ju hoolin temast, ta on ikkagi mu õde. Kaksikõde."

Rick?! See on Rick! Aga...

"Ma tean. Ka mulle läheb ta korda, muidu ma poleks siin, ega juu."

"Ma küll ei tahaks väga teda üksi jätta aga... Me peaks seda vist ikkagi tegama..."

"Jah. Sul on õigus. Lähme jalutame natuke. Ma arvan, et ta on siis juba üleval, kui me tagasi oleme. Saab su ehk maha rahustatud."

    Sammud. Uks kriiksatas, kui see avati ning suleti väikse matsuga. Avasin silmad. Päike paistis kaardinate vahelt voodile. Tundsin, et oleks vaja end kergendada, ning ajasin end siis ettevaatlikult istukile. Ukse kohal olevat kella vaadates nägin, et aeg oli juba keskpäevani jõudmas. Tõmbasin teki jalgadelt ning tõstsin need üle voodiääre. Nüüd kui istusin, nägin rohkem, mis ümberringi oli. Kirjutuslaual olid klaas veega ja tabletid - aspiriin. Astusin tasakesi aknani. Jalad olid kanged ning ei kandnud mind kuigi hästi, seetõttu otsisin omale pidevalt toetuspunkti. Tõmbasin kaardinad eest, avasin akna ning nautisin, kuidas päike mu näokest paitas ja tuuleke kallistas. Linnud laulsid. Kõiki oli ilus, elav. Ma nautisin ka varem loodust, kuid nüüd oli miski muutunud... Eks see ole vist jah nii, et ei taipa seda enne, kui palju elu tegelikult igal pool on ja kui tähtis ja ilus see on, kuni sa oled kõige elava kaotamisele nii lähedal.

    Seisin veel mõned minutid, kuid mu põis tuletas end meelde ning hakkasin ukse poole liikuma. Panin kõrva vastu puitust ja kuulatasin. Kellegi sammud kadusid kaugusse ja uks suleti mõni hetk peale heli vaikimist. Ohkasin kergendatult. Mul polnud veel nõnda palju energiat, et kellegagi rääkida ja avasin ukse. Koridor oli tühi ja õnneks oli vets siin lähedal. Hiilisin vannituppa ning tulin sama vaikselt ka ära, kui lõpetanud olin, kuid kui oma toa poole liikuma hakkasin oli mu toa uks lahti...

    "Kus ta on! Kus Evelin on?! Kas ta hüppas aknast alla?? Evelin!"

"Rahu, arvatavasti läks ta sööma."

"Me oleksime teda näinud siis juu!! Rick! Kus mu õde on?!"

Hiilisin vaikselt ukseava juurde ja seisin sinna alla. Rick oli minu poole näoga ja ta nägi mu õhetavaid põski, arglikku ja hirmul olekut. Lehvitasin mehele vaikselt. Egert oli minu poole seljaga ja ei teadnud, et seal seisin. Vend käis närviliselt mööda tuba ringi.

"Egert, rahune maha! Nüüd ja kohe! Stop! Aitab sellest tammumisest! Kuss! Mitte üks sõna enam! Aitab! Hinga rahulikult sisse ja välja. Rahune maha juba. Temaga on kõik korras. Nii. Oled sa nüüd rahunenud? Tore. Keera end siis ümber."

    Vend pööras end ettevaatlikult. Ta silmad lukustusid minu helesinistesse silmisse ning ta hakkas nutma. Ma pole oma venda vist kunagi sellisena näinud. Ta jooksis mu juurde ning võttis mu oma embusesse.

"Ma ei lase sind enam iial lahti! Mitte kunagi!" nuuksus Egert mu õlal.

"Ma tean. Ma armastan sind ka venna," sosistasin poisile kõrva. Hetkeks jäi kõik vait, kuid siis tõmbas vend mu veel kõvemini enda vastu ja lihtsalt lasi pisaratel voolata.

    Samal ajal, kui Egertit rahustasin, vaatasin Rickile otsa ja mu näkku tõusnud naeratus muutus veelgi suuremaks, kui sosistsin: "Tänan sind!"

Mees vaid noogutas.

"Ma vist peaks... Jamh. Mul on hea meel, et sinuga kõik korras on Evelin, aga ma peaks teid nüüd üksi jätma. Kas kutsun kellegi teise veel siia?" küsis Rick viisakalt.

"Oota... Ma... Ma võtan end kohe... kokku... Ma... Ma kutsun siis ise... kellegi... Või lähme sööma Evelin?" avas nüüd vend suu, ise vaevu end talitseda suutes.

"Toidu vastu pole mul küll midagi aga sa ei pea ju veel minema..." uurisin Rickile otsa vaadates.

"Ikka pean. Oli tore sind tunda Evelin, me veel kohtume," naeratas mees salakavalat.

    Ma polnud vist kunagi varem teda naeratamas näinud ning see vaatepilt võttis mu hingetuks. Enne kui reageerida jõudsin, oli mees juba kadunud ning Egert tuhnis mu riiete kallal.

"Hei! Mida sa mu kapist otsid?!"

Vend peatus hetkeks ja hakkas siis naerma: "Vot seda õde ma juba tean. Eks otsin sulle riideid ikka juu. Lisaks meie perele on siin veel ka Mari, Piret ja ka Snake, kes kõik keeldusid lahkumast. Sa ei saa juu ometi nii tulla..."

"Mis mu riietel siis viga on??" hakkasin end kaitsma.

"Need on väga mugavad ja olen omas kodus."

"Okei, okei õeke. Lähme?"

"Lähme jah."

---------------------------------

XIX peatükk Snake?

XIX peatükk

Snake?

    "Evelin?"

Pea käis ringi...

"Evelin, kas sa kuuled mind?"

Kõht valutas... Mingi kahtlane valgussähvatus...

"Evelin? Tee palun silmad lahti..."

Keegi rääkis... Kes see on? Mida ta ütles? Midagi, et tee silmad lahti? Aga, kuidas ma...

Avasin vaevaliselt silmad, kuid sulgesin need kiirelt.

Nii ere... Liiga ere! Kus ma olen? Mis toimub? AAII!!

Valusööst. Keegi puudutas mu kõhtu. Valust vapustatud, ägasin käega tühjusesse ja tabasin kellegi nägu.

"Ai! Miks sa seda tegid?!"

Kes see on?

Uudishimust avasin taas ettevaatlikult silmad. Valgus oli nii ere, et põletas silmi. Tõstsin käe, et natukenegi silmi säästa.

"Kas panen tule kustu?" küsis keegi.

Valgus kadus. Võtsin käed eest ja vaatasin ringi. Silmad peatusid suurel kogul.

"Kes sa oled?"

"Mina? Noh. Mina olen Snake. Mäletad mind veel?"

Snake... Snake... Nii tuttav nimi aga... Kuidas see võimalik on?

"Snake? Mida sina siin teed? Kus me üldse oleme? Kus Rick on? Mis toimub? Kus mu vennad on? Ja pere? Mul on nii..."

"Rahu, rahu, kullake. Kõik on korras. See kuidas sa just siia said on natuke pikem ja keerulisem lugu. Rick on kõrvaltoas koos Egerti, Mari ja Toomasega ja selgitab neile olukorda. Juhtus sinuga see, et sa kukkusid kokku. Egert oli endast väljas ja Toomas pakkus välja idee Marile helistada. Kuna olid Marile meist rääkinud, mõtles ta ka meid teavitada, et äkki oskame aidata. Algul olid poisid sellele küll vastu, nagu ma aru sain, aga siin sa nüüd oled. Sa oled meie peakorteris. Mõniaeg tagasi andsime sulle ka valuvaigistit aga see vist ei aidanud eriti? Mis viga, Evelin? Oled näost nii valge..."

Nii külm on... Kõhus keeras... Pea pööritas...

"Kas sulle anti midagi, kui Taneliga olid? Püüa meenutada, siis oskame ehk aidata sind."

"Ei... Tea... Ei... Mäleta..."

"Talle süstiti midagi! Kähku! Anna talle seda! Jah, seda! Kiiresti, muidu ta sureb!!" hüüdis Toomas tuppa tormates.

    Kõik sahmerdasid mu ümber. Nõel tungis nahka. Olen alati nõelu kartnud, kuid praegu toimus see liialt kiirelt.

"Appi..." sosistasin.

"Me jäime hiljaks," nuuksus Mari, kui silmad sulgesin.

"Ei! Me ei kaota teda! Me ei saa! Ei või! Me ei jäänud hiljaks! Ei tohtinud! Ära jäta meid!" hüüdis Egert.

---------------------------------