XIX peatükk Snake?

XIX peatükk

Snake?

    "Evelin?"

Pea käis ringi...

"Evelin, kas sa kuuled mind?"

Kõht valutas... Mingi kahtlane valgussähvatus...

"Evelin? Tee palun silmad lahti..."

Keegi rääkis... Kes see on? Mida ta ütles? Midagi, et tee silmad lahti? Aga, kuidas ma...

Avasin vaevaliselt silmad, kuid sulgesin need kiirelt.

Nii ere... Liiga ere! Kus ma olen? Mis toimub? AAII!!

Valusööst. Keegi puudutas mu kõhtu. Valust vapustatud, ägasin käega tühjusesse ja tabasin kellegi nägu.

"Ai! Miks sa seda tegid?!"

Kes see on?

Uudishimust avasin taas ettevaatlikult silmad. Valgus oli nii ere, et põletas silmi. Tõstsin käe, et natukenegi silmi säästa.

"Kas panen tule kustu?" küsis keegi.

Valgus kadus. Võtsin käed eest ja vaatasin ringi. Silmad peatusid suurel kogul.

"Kes sa oled?"

"Mina? Noh. Mina olen Snake. Mäletad mind veel?"

Snake... Snake... Nii tuttav nimi aga... Kuidas see võimalik on?

"Snake? Mida sina siin teed? Kus me üldse oleme? Kus Rick on? Mis toimub? Kus mu vennad on? Ja pere? Mul on nii..."

"Rahu, rahu, kullake. Kõik on korras. See kuidas sa just siia said on natuke pikem ja keerulisem lugu. Rick on kõrvaltoas koos Egerti, Mari ja Toomasega ja selgitab neile olukorda. Juhtus sinuga see, et sa kukkusid kokku. Egert oli endast väljas ja Toomas pakkus välja idee Marile helistada. Kuna olid Marile meist rääkinud, mõtles ta ka meid teavitada, et äkki oskame aidata. Algul olid poisid sellele küll vastu, nagu ma aru sain, aga siin sa nüüd oled. Sa oled meie peakorteris. Mõniaeg tagasi andsime sulle ka valuvaigistit aga see vist ei aidanud eriti? Mis viga, Evelin? Oled näost nii valge..."

Nii külm on... Kõhus keeras... Pea pööritas...

"Kas sulle anti midagi, kui Taneliga olid? Püüa meenutada, siis oskame ehk aidata sind."

"Ei... Tea... Ei... Mäleta..."

"Talle süstiti midagi! Kähku! Anna talle seda! Jah, seda! Kiiresti, muidu ta sureb!!" hüüdis Toomas tuppa tormates.

    Kõik sahmerdasid mu ümber. Nõel tungis nahka. Olen alati nõelu kartnud, kuid praegu toimus see liialt kiirelt.

"Appi..." sosistasin.

"Me jäime hiljaks," nuuksus Mari, kui silmad sulgesin.

"Ei! Me ei kaota teda! Me ei saa! Ei või! Me ei jäänud hiljaks! Ei tohtinud! Ära jäta meid!" hüüdis Egert.

---------------------------------

XVIII peatükk Meenutus eelnevast...

XVIII peatükk

Meenutus eelnevast...

    Avasin silmad. Päike säras aknast sisse.

Hmmm. Niiet ma olen kodus... Taneli jutu järgi juhtus mul õnnetus, mille tagajärjel haiglasse sattusin, kuid kas see on tõsi? Mitte midagi ei tule meelde... Huvitav mis päev täna on ja kaua kogu see trall toimunud on...?

    Mõtlesin päris pikalt ja põhjalikult kõige üle ning aegamööda tuli kõik meelde. Haiglast pärit poiss, Martin, medõde, salapärane võõras ja tema maisustused ning lilled. Kõik see oli pisut udune, kuid ma siiski mäletasin seda heleroheliste silmade ning Harry Potteri prillidega poissi ja lahket Marise nimelist arsti. 

    Tõusin istukile, kõhtu lõi valu, kuid ma püüdsin seda eirata. Kobasin telefoni järele, selle kätte saanud heitsin taaskord vaikselt, valust mitte välja tehes, pikali. Avasin ekraani ja vaatasin kuupäeva: 2. oktoober. Sellest päevast, kui Tanelit esimest korda kohtasin on möödunud natuke üle kolmekümne päeva. Uurisin teateid: seitseteist sõnumit, kakskümmend vastamata kõnet... Avasin oma facebook'i ning mu suu vajus lahti, kui nägin sadu teateid ning sõnumeid ja paari sõbrakutset. Mõtlesin ka ekooli vaadata, kuid ei julgenud seda veel teha... Uurisin ükshaaval facebook'i teated ning sõnumid üle ning imestasin tõsiselt, kui palju oli vahepeal juhtunud. Võtsin Martini sõbrakutse vastu ja natuke peale seda kirjutas poiss mulle.

    Martin: " Hei Evelin! :) Kuidas elad? Panin tähele, et sind siin enam pole. Oleksid võinud öelda juu... Aga eks ma läksin ka sealt järgmisel päeval ära niiet kõik on ok :) On sul mälu tagasi tulnud? Kuidas kodus on? Mis sa arvad, kui saaks mingi päev kokku ja vestleks natuke? :)"

Evelin: "Tere Martin :) Mul läheb täitsa kenasti... vist... Ma oleks sulle öelnud, kui see olukord nii segane poleks olnud, ausalt :) Tead ma vahepeal ei mäletanud isegi mitte seda, et haiglas olin, aga nüüd on mälu juba vaikselt tagasi tulnud jh :D Kodu kohta on veel natuke vara öelda... See on suht segane teema. Igatahes. Võiks kokku saada küll mingi kord juu :) Täna ei sobi eriti, pean natuke veel harjuma jne aga eks ma annan teada, kui mul parem olla on ja  võiks kokku saada :) Sobib?"

Martin: "Ikka sobib :D Äkki saad oma telefoni numbri ka anda? Siis on parem suhelda ;) Ja kui kokku saame, siis räägid ehk pisut põhjalikumalt, mis su elus toimub :) Oled minus huvi äratanud ;)"

    Mõtlesin hetke, enne kui Martinile oma numbri saatsin. Mõne hetke pärast oli ka minul poisi number olemas.

"Evelin?! Oled sa ärkvel?"

"Jaa," vastasin venna küsimusele. Ööga oli kurk tervemaks saanud ning isegi tuli häält natuke, kuid see oli siiski üsna vaikne.

"Tõin sulle süüa. Kuidas sa end tunned? Tahad valuvaigistit?" uuris kohe Egert, kui uksest sisse sai. Ajasin end istukile ja püüdsin kõigest väest valust mitte välja  teha, et vend muretsema ei hakkaks. Poiss asetas kandiku mulle sülle, millel olid aurav puder, klaas piima, tass kohvi, kohuke, vesi ja valuvaigistid.

"Sa oled nii hoolitsev. Aitäh, Egert!" naeratasin talle tänulikult ning kogusin end pisut, sest kurk tegi siiski veel haiget.

"Sa ei pea rääkima, kui valus on Ev." Egert ulatas mulle telefoni: "Kirjuta parem si... Oot, oot! Kes see veel on? Mis tüüp see Martin on?! Miks mina temast midagi ei tea?! Sa andsid võõrale oma numbri?!?!" oli vend shokeeritud, kui minu ja Martini vestlust nägi. Köhatasin tähelepanu saamiseks ning võtsin telefoni Egerti käest ära.

    "Esiteks. Minuga on kõik korras, väljaarvatud see, et vahepeal lööb mulle kõhtu valu ja kurk on endiselt pisut valus. Teiseks. Marko on sõber, kellega ma haiglas tuttavaks sain, ta on väga tore ja hooliv poiss, niiet ära muretse. Pealegi, kas see pole minu asi, mida ma oma eluga teen ja kellega suhtlen? Mina ei tea ju ka kõike SINU elust ja sellest kellega sa suhtled või ei."

    Kui vend oli teksti läbi lugenud rahunes ta maha ning istus voodi servale. Muigas ja ütles lepitavalt: "Olgu, olgu, õeke. Söö nüüd natuke."

Suutsin vaid kohvi ära juua, kuid ka see läks vaevaliselt alla. Proovisin ka putru süüa, kuid see tahtis kohe üles tulla ning kõhtu lõi tohutu valu, kui lusikatäie putru ikkagi alla neelasin.

"On kõik korras?" uuris vend murelikult.

"Ma ei saa süüa... Mul... Mul oleks justkui seest midagi katki... Nii valus on..." sosistasin hirmunult ning läbi pisarate.

"Ära muretse, me mõtleme midagi välja," püüdis vend mind lohutada. Miskipärast ma ei uskunud teda... 

    Mind pole võimalik aidata Egert. Ma ei peaks üldse  elus olema. Parem lepi sellega...

---------------------------------

XVII peatükk Ma olen elus

XVII peatükk

Ma olen elus

    "On temaga kõik korras?"

"Käi minema, sind ei taheta siia!!"

"Aga..."

"Ei mingit aga! Tõmba uttu! Sinu pärast ta siin ongi! Sellises olukorras! Kuidas sa üldse julged siia oma nägu näidata!? Kasi minema!"

    Need hääled kuulusid Tanelile, Toomasele ja Egertile. Pea lõhkus. Avasin aeglaselt silmad. Kõik oli udune.

"Äkki sa olid temaga liiga karm?"

"Ahh, käi sina ka sinna samma! Ta ise on süüdi selles, et meie õde praegu siin, sellises kurvas olukorras on. Elu ja surma vahel pendeldab! Tahad sa öelda, et sa kaitsed ja õigustad ta tegu?! See mölakas võiks maha kärvata selle eest, mida ta korda saatis!!"

See oli Egert.

"Vennas... võta natuke vaiksemalt..."

"Mida?! Mis mõttes??"

Toomas vaatas mulle otsa, silmad märjad. Ma pole teda kunagi nutmas näinud, vend on alati olnud meie peres kõige kalgim ja ükskõiksem, ta ei näita eriti kunagi oma tundeid päriselt välja. Nüüd olin ma üsna üllatunud ja liigutanud teda sellisena näha aga samas... Mina olin süüdi selles, et tema praegu nii kurb ja mures oli.

"Evelin!" 

Egert tormas minu juurde ning embas mind kõvasti. Kiunatasin vaikselt ning vend põrkus tagasi. 

"Vabandust..." pomises vend. 

"Kuidas sul on õeke? Kust valutab? Tahad sa midagi?" uuris Toomas hoolitsevalt ning näitas sellega oma uut ja mulle teadmata külge. Avasin suu tahtes neile öelda, et minuga on korras, kuid kurk oli  liialt valus ning häält ei tulnud kuidagi välja. Uurisin natuke enda ümbrust ja avastasin... 

    See on MINU tuba?! Ma olen kodus?! Mis siis, kui ema teada saab ja mind sellisena näeb?! Mida väiksemad arvavad?? Ohh ei!!

"Kõik on korras Evv. Nad teavad, et sa kodus oled aga me ei lase neid veel siia, kui sa kardad nende reaktsiooni... Aga ema on küll murest haige... Ta pole mitu päeva söönud. Äkki peaks ainult tema siia kutsuma?"

Vaatasin neile otsa, silmad suured. Ma olin shokis! Tahtsin igasuguseid asju oma vendadele hüüda, kuid selle asemel hoopis vahtisin neid suu ammuli. Kurk kuivas...

"Vett..." kähisesin.

"Ahh?" ei saanud vennad aru. Osutasin oma telefoni suunas, mis kirjutuslaual lebas. Egert sai aru, mida ma tahtsin ning ulatas selle mulle, endal pisut murelik ja kahtlev nägu peas. Avasin ekraani, otsisin rakenduste alt märked ja kirjutasin sinna: Palun juua.

    Keerasin telefoni Toomase poole, too noogutas ning lahkus toast. Egert vaatas mind uurivalt, kui telefoni näppisin, ilme aina kurjem.

    "Mis teil arus oli?! Mind koju tuua?! Ja siis teistele ka rääkida?? Nad kõik muretsevad nüüd ju hullupööra!! Ainuke probleem, mis mind hetkel vaevab on see, et mu pea lõhub, kõht valutab ja KORISEB!! Aga see on väike asi. Ma olen stressis Egert! Stressis!! Ja nüüd pean ma veel ülejäänud pere pärast ka muretsema, sest ma ei tea, kas ja millal nad siia sisse sajavad! Te tahate mind nii väga aidata aga minu peale ei mõtle te üldse?? Praegu tahan ma kõige rohkem natuke süüa, juua ning puhata. On seda liiga palju tahta?!" luges Egert mu telefonist valjuhäälselt. Vahtisin teda võib-olla pisut liiga hukkamõistvalt, aga ta ei solvunud vaid mõistis mu pahameelt. Seetõttu ma talle kirjutasingi, Toomas oleks mu kohe hukka mõistnud, kuid Egert sai must aru.

    "Evelin... Ma saan aru su pahameelest aga kuhu oleksime me pidanud su viima? Sa kukkusid kokku!! Ei liigutanud enam! Sa ajasid suust vahtu välja! Kujutad sa ette ka, kuidas me muretsesime ja kartsime?! Ma suutsin sind vaid enda vastas hoida ja anuda, et sa mu kätevahel ära ei sureks, vaid võitleks ning ellu jääks. Mul polnud ühtki muud mõtet peas, kui et ma ei tahtnud sinust ilma jääda. Õnneks oli ka Toomas seal ning tema suutis selget mõistus säilitada. Tõime su koju. Püüdsime sind küll varjata aga ema nägi meid... Ma kartsin, et ta hakkab hüsteeritsema aga ta aitas meil su oma tuppa viia. Seejärel kamandas ta meid arsti asju tooma ning, kui need kätte sai, ajas meid välja."

    "Ta oli sinu juures mitu tundi..." jätkas Toomas, mulle klaasi ulatades. "Välja tulles ütles ta meile, et laseksime sul puhata. Ema tegi imet, Evelin! Ta tõi su tagasi meie juurde! Ta pole kordagi kodust lahkunud. Isa pole ka nõus tööle minema ja meiegi pole koolis käinud, vaid sind valvanud. Ma arvan, et peaksime siiski ema ja isa siia kutsuma... Nad tahavad lihtsalt veenduda, et sinuga on kõik korras. Oled sa nõus sellega pisiõeke?"

    Pööritasin Toomase poole silmi. Ta oli kõiges poolteist aastat vanem kui meie Egertiga. Mõtlesin natuke vendade jutu peale ning noogutasin. Poiste nägudel levis suur naeratus, kuid see kadus üsna kiirelt, kui poisid mõistsid, et üks neist peab mu üksi jätma, et vanemad siia kutsuda.

"Egert, mina olen juba ära käinud, mine nüüd sina," ütles Toomas.

"Ma ei jäta oma kaksikõde üksi!"

Võtsin telefoni ja kirjutasin: Minge juba! Te mõlemad!

Vennad uuris teksti, mis ma kirjutasin ning vaatasid mulle otsa ja seejärel üksteisele ja puhkesid naerma, mõistes kui tobedalt nad äsja käitunud olid.

    "Lähme jah," naeratas Egert.

Poisid lahkusid ning mõne minuti pärast tulid ema ja isa.

    "Tere kullake," tervitas ema mind õrnalt.

"Kallis..." ei suutnud isa rohkemat öelda.

"Egert ütles, et sul on kõht tühi, niiet tõime sulle natuke süüa. Siis puhka, me valvame sind," ütles ema mulle taldrikut ulatades. Sõin kõhu täis, vaatasin neid tänulikult ja tundsin, kuidas väsimus must üle voogas. 

    Võtsin telefoni ja kirjutasin: Aitäh! ARMASTAN TEID! Aitäh KÕIGE EEST!

Ulatasin oma telefoni neile, naeratasin ning sulgesin silmad. Tundsin, kuidas ema õrnalt mu pead paitas ja lootsin, et see hetk ei saaks kunagi läbi. 

    Ma olin elus ja kaitstud, surmasuust päästetud ja kõik tänu temale, minu emale.

"Armastan sind ema" sosistasin ning uinusin.

---------------------------------

XVI peatükk Põgenemine

XVI peatükk

Põgenemine

    Mul oli endiselt side silmil ning relv vöö vahel. Tanel kirjeldas natuke ümbrust ja kohta, kuhu ta mind viis, kuid keelas rangelt sidet eemaldada.

"Evelin," sosistas keegi.

"Evelin!" hüüdis too inimene valjemalt.

    Toomas! See oli Toomas! Käsi libises vaikselt selja taha. Tundsin sõrmedega külma relvatoru, kui oma vasema käe Taneli peost tõmbasin. Äsja vabanenud käega sikutasin peast sideme.

"Evelin?! Mida sa tegid? Miks?" hüüdis Tanel, kui relva tema poole suunasin.

"Rahune, Evelin. Hinga," püüdis poiss mind rahustada, iga sõnaga aina lähemale astudes.

"Nüüd! Jookse, Evelin. Jookse!" kuulsin Toomase häält hüüdmas. Vaatasin veel paluva pilguga Tanelile otsa, keerasin selja ning pistsin punuma. Vennale järgnedes kuulsin laske, verd tarretavadi karjeid ja appi hüüdeid, kuid ma püüdsin seda kõike eemale tõrjuda. Ühest uksest möödudes nägin ka Egertit, kes meie poole tormas ning kuulirahe eest põikles. Vaevu meieni jõudnud uuris vend kohe: "On sinuga kõik korras Evelin?" Noogutasin, suutmata sõnagi lausuda. 

    Edasi tormates liitusid meiega nii mõnedki noored, kuid kes nad olid või kas ma neid teadsin? Lõpuks ei suutnud ma enam järge pidada, kui palju meid juba oli. Silmad olid udused ning nägemine kehvenes iga sekundiga. Endale märkamatult voolasid pisarad juba ojadena. Egert märkas seda ning võttis mu sülle. Keerasin pea venna õlale ning nutsin lohutamatult. 

    Miks mina? Miks see pidi juhtuma? Kuidas ma nüüd edasi elan? Keda usaldada saab? Mis toimub???

    Olime jõudnud õue. Päike paistsis, ilm oli soe ja ilus, kuid miski oli valesti... 

"Politsei!" hüüti igaltpoolt. Olin kuidagi jälle enda jalgadel püsti. Nägin vaevu, kuidas erinevad udukogud minu ümber askeldasid või kuskile jooksid.

"Evelin! Mida sa teed? Pane see ära! Kohe!" hüüdis Tanel mulle. Alles nüüd märkasin, et hoidsin endiselt relva kramplikult enda ees. Justkui tardumusest ärganud, peitsin relva uuesti vöö vahele.

"Kõik on korras õeke. Kõik on hästi," lohutas Egert, kui mu enda embusesse tõmbas. Just sel hetkel keeras politsei auto maja nurgatagant välja. Kui olin suuteline jälle enda jalgadel seisma ning rahulikult hingama, nägin enda ümber vaid Toomast ja Egertit. Kõik, kes olid kusagilt ilmunud, olid nüüd kadunud.

    Kõndisin oma kaitsvate vendade vahel. Koht oli tundmatu ja ma värisesin, kuid vennad hoidsid nii minul kui ka ümbrusel silma peal ning toetasid mind. Vennad kõndisid kindlal sammul, järelikult teadsid poisid kuhu minek ja kuidas koju saab. Tundsin, kuidas jalad nõrgemaks muutuvad ja komistasin. Kukkusin kõhuli kõnniteele ega leidnud enam jõudu, et püsti tõusta.

"Evelin? Mis viga?"

Kõhus keeras.

"Evelin?!"

Maailm käis ringi.

"Evvi? Mis viga?"

Kõhtu lõi valu. Oigasin vaikselt.

"Helista kiirabisse Egert! Kohe!"

"Evelin..."

Silmad läksid pahupidi.

Kõik... Nüüd ma siis surengi. Poleks arvanud, et lõpp selline on...

---------------------------------

XV peatükk Taneli lugu

XV peatükk

Taneli lugu

    "Mäletan seda aega häguselt..." rääkis poiss. "Olin umbes seitsme aastane, kui see juhtus. Nägin oma  venna surma pealt... Mõrva, kui täpsem olla. Ta oli vaid kolmene... Ma oleks saanud teda päästa... See, et Jaan nüüd surnud on... See on minu süü. Olin liiga arg...

    Olime terve perega suures depressioonis, kuid mina kõige suuremas... Teised ei tea vist siiani, mida ma nägin ja, mis päriselt juhtus. See sündmus võttis aset mitu aastat tagasi. Kui seda meest kohtasin, oli venna surmast möödunud natuke rohkem kui aasta. Oma nime ei maininud ta kunagi aga ta aitas ja toetas mind tohutult. Tänu just sellele mehele, olen ma praegu see, kes olen. Tema õpetas mind relva kasutama, kaklema ning tegi selgeks ka mitu erinevat võistluskunsti stiili. Kui olin algtõe ja oskused omandanud, otsisin üles selle mehe, kes mu venna tappis ja... võtsin ka temalt elu.

    Süümepiinad kestsid päris pikalt. Ligikaudu nädala või isegi rohkem, kuid kui sellest üle sain, suurenes adrenaliini nälg. Et seda kustutada otsustasin otsida ja karistada ka teisi, kes on endast väiksematele liiga teinud. Jälgisin uudiseid, otsisin üles kõik need inimesed, kes väikelapsi tapsid, vägistasid, piinasid ning tegin nendega sama, mida nad  ohvritele tegid. Ma olin sõltuvuses valu tegemisest... Mul oli vajadus tappa, piinata... Ma tean, et olin hullem, kui need kriminaalid kellelt elu võtsin, kuid ma ei suutnud end tagasi hoida... 

    Aja möödudes see vähenes. Või ma vähemalt arvasin seda... lootsin... Kuid reaalsus oli karm. Tapmine asendus joomise ja narkootikumidega. Olin siis kõigest kolmteist... Vaid mõned aastad tagasi, kas pole?

    Kooli vahetasin ka seetõttu, et jäin vahele. Läksin küll suveks trellide taha, kuid kuna olen alaealine ja mul on kohustuslik kooliharidus läbimata, tulin sügisel siia kooli, seega pääsesin vangistusest. Praeguse päevani pole ma juba neli kuud midagi tarbinud ega tõmmanud... Ja ma püüan joomist maha jätta...

    Evelin, ma tahan muutuda, sinu pärast. Sa mõjud mulle nii. Ma ei taha olla enam see paha kutt, sest sa pole  teda väärt... Sa oled väärt palju enamat, Evelin ja ma tahan sind väärt olla. Ma armastan ju sind."

    Hoolimata sidemest silmadel, mis tõttu ma ei näinud midagi, ja masina mürisemisest, mõistsin ma, et Tanelil on tõsi taga. Ta isegi hingas raskelt, justkui oleks poisil klomp kurgus ja ta hoiaks pisaraid tagasi.

    "Sa rääkisid mulle loo, miks sa selline oled ja, et sa tahad muutuda, kuid ma ei saanud siiski vastust oma küsimusele. Tanel, miks ma siin olen?"

    Vaikus. Ainult sügavad ja aeglased hingetõmbed.

    "Kui sa tol õhtul ütlesid, et ma võiks röövima minna, siis ma kartsin, et minevik võib üles kerkida või, et sa juba tead seda ning ei taha minust enam midagi teada... Ma kartsin, et võin sinust ilma jääda ja seetõttu tõingi su siia, et sa minuga koos oleks. Aga need... Need mehed, kes sind "päästma" tulid... Nad rikkusid kõik ära! Ja mul on südamest kahju, et sinuga nii juhtus..."

    "Juhtus mis? Millest sa räägid?"

"Sa ei mäleta?"

Vaatasin poisile otsa. Millest ta rääkis??? Mida ma mäletama oleks siis pidanud? Ma olen ju koguaeg siin olnud... Või juhtus midagi...?

"Sa olid haiglas Evelin..."

"MIDA?!?! Miks? Mis juhtus??"

"Sind päästma tulnud mehed... Nad meelitasid meid lõksu... Kui siia tagasi tulin, et sind turvalisemasse kohta ära viia... Sind polnud... Sa olid kadunud... Marko nägi, kuidas sind ära viidi. Suure pinnimise ja jälitamisega sain Mari käest teada, kus ja mis haigalas sa olid ja milline su seisund oli. Sul oli mälukaotus... Mitu päeva hiljem, kui sind haiglasse viidi, tulin sind vaatama. Lootsin, et saab otsast alustada... Puhtalt lehelt nagu öeldakse, aga ei... Mari oli enne mind jõudnud sind külastada ning rääkinud sulle minust, mis mind halba valgusesse jättis... Ühesõnaga sa viskasid mu palatist välja, kui teada said, kes ma olen...

    Järgmisel päeval helistas Marko mulle ja ütles, et sa oled siin... Tulin muidugi kohe kontrollima. Alguses kartsin, et sinuga on midagi juhtunud või äkki sa ei hingagi enam aga sa olid elus. Jumal tänatud! Ma poleks seda üle elanud, kui sa elus poleks olnud. Igatahes sa magasid umbes 24 tundi, enne kui ärkasid ja me su siia tõime. See aeg, kui sa magasid tulid taas sinu "päästjad", kuid me saime nad rajalt maha. Siis otsustasime su mujuale viia. Selleks ajaks sa olid juba üles ärganud... Ja järgnevat sa tead ise ka." 

    Kui Tanel oma jutu lõpetas, jäin mõttesse. Mõne aja pärast seiskus mootor ning poiss ütles: "Me peame nüüd minema. Loodan, et sa ei räägi meie vestlusest kellelegi. Tule nüüd, Evelin."

---------------------------------

XIV peatükk Veel sa ei pääse.

XIV peatükk

Veel sa ei pääse

    Istusin toolil. Käed nööriga toolikäetugede külge kinni seotud. Ka jalad olid kinni. Istusin pimeduses. Kaugemal oli laud, mida valgustas ere lamp. Laua peal aga särasid vastu metallesemed.

    Miks ma siin...? Tanel! Aga muidugi. Aga... Miks ta mu siia tõi? Ma ju ainult... Kas Snake'il ja Rick'il oli siis õigus? Oli Tanel tõesti kriminaal? Aga... Aga miks ma ikkagi siin olen? Nad tulid mulle ju appi... Ma peaks juba pääsenud olema...

Pauk!

Ohh ei! Ma loodan, et nad ikka on veel elus ja saavad mu koju viia...

Nuuksusin, kui tumedad ja lootusetud mõtted peas ringi tormasid. Mul tekkisid õudsed kujutluspildid nii meeste kui ka Taneli surnukehadest. Kumb oli õudsem, ei osanud ma öelda.

    Äkki täitis valgus tuba.

"Lõpuks. Kartsin juba, et ei pääsegi siit," ütlesin tänulikult kogule, kes vaikselt minu poole liikus.

"Ohh ei, Evelin. Veel sa ei pääse. Aga me muudame natuke su asukohta," vastas võõras oma kuldhammastega irvitades. Kartsin, et mind lüüakse jälle oimetuks, kuid selle asemel päästeti mind tooli küljest lahti. Kui püüdsin põgeneda, tundsin taas tuttavat tunnet.

"Üritad veel midagi ja ma ei karda sulle kuuli kerre lasta," vastas noormees ähvardavalt.

    Kõndisime edasi. Revolver surus selga.

"Snake!" hüüdsin, kui meest märkasin. "On sinuga kõik korras? App! Sa ju veritsed! Mida te temaga tegite?! Kuidas te võite nii teha?!" karjusin noorukile enda taga. 

"Ära muretse, temaga saab kõik korda. Kiirabi on kutsutud ja Tanel selgitab meedikutele, mis siin täpsemalt juhtus," ütles noormees silma pilgutades. Nägin kaugemal ka Rick'i, kuid kui mees mind märkas, põgenes ta kiirelt nurga taha. 

"Kes sa oled ja kuhu me läheme? Miks ma üldse siin olen?" uurisin noorukilt.

"See, kuhu me läheme, ei oma mingit tähtsust. Veel. Aga eks ma siis tutvustan ennast. Olen Taneli parem käsi ja sa võid mind Markoks kutsuda. Ja see, miks sa siin meie keskel oled... Noh ega mina seda ei tea. Eks Tanel räägib, kui aega leiab. Aga nüüd hoia mokk maas!"

    See oli see Marko... Marko, keda Tanel käsutas... See Marko, kes mõned mu juustest välja tiris. See Marko, kes minu üle irvitas! Puhisesin vihast. Nägu tõmbus punaseks. 

    Kõndisime mööda koridoride rägastikku. Paremale. Vasemale. Kolmandast uksest sisse ja kohe pööre vasakule. Peale paariminutilist kõndimist oli mul juba järg sassis. Edasine kõndimine toimus tuimalt.

    "Nii," ütles Marko, kui ühe järjekordse ukse ees seisime. Äkki on see hoopis lift?

"Nüüd seon su silmad kinni. Lähed sellest uksest sisse ja kõnnid otse kuni jõuad pingile, kuhu sa istud. Pink asub paremal pool. Sidet ära võtta ei tohi! Võid sellel pingil ka puhata, magada, pikutada, kuni me sind edasi järgmisesse kohta trantspordime."

    Marko sidus sideme tugevalt mulle silmeette ja ma astusin ukse poole. Kätt lingile asetades tundsin, kuidas midagi rasket mu pükste vahele topiti. See oli külm... 

"Lihtsatl igaks juhuks... Äkki läheb vaja. Ma loodan, et sa lasta oskad."

Tardusin. See hääl... See oli kuidagi tuttav... Aga see ei saanud ju nii olla?? Tundsin pisaraid voolamas, kui venna käsi mu õlal toetus.

"Jah Evelin. See olen tõesti mina, Toomas. Ma loodan, et sa mäletad mind... Aga sa ei tohi välja näidata, et mind tead. Ma aitan su siit minema. Meie aitame. Aga me ei tohi vahele jääda. Käitu ilusti!"

Noogutasin. Astusin uksest sisse. Kobamisi leidsin pingi ja istusin.

    Kuidas Toomas mu leidis? Mida ta siin teeb? Mida ta sellega mõtles, et kui ma teda mäletan... Ta on ju mu vend, miks ma teda mäletama ei peaks?? On ta minu poolt või hoopis Taneli poolel ja minu vastu? Kas Egert on ka siin? Keegi veel? Siin ruumis on küll keegi aga... Kes? Toomas?

    "Tervist, Evelin!"

See pole Toomas! Ega Egert! See on...

"Tanel..."

"Sa oled nutnud... Miks? Mis juhtus? Kas keegi tegi sulle liiga?"

"Ei, kõik on korras. Miks see sulle üldse korda peaks minema? Ise oled ka ju mulle haiget teinud!" püüdsin kõlada kalgilt ja tugevalt, et varjata oma kartust, hirmu ja nõrkust.

"Miks ma üldse siin olen?" küsisin edasi.

"Noh, eks ma pean vist rääkima jah..."

"Ja räägi, kes sa tegelikult oled ja mida sa minust tahad!"

"Eks ma siis räägin. Aga ma hoiatan, see jutt pole ilus. Räägin sulle ka seda, kes ma praegu olen ja miks sa siin oled. Loodan, et saan sind usaldada. Ma armastan sind... Aga noh... see sulle vist korda ei lähe... Hästi, hästi. Ma siis räägin. Aga kuula siis."

---------------------------------

XIII peatükk Ta käis siin!

XIII peatükk 

Ta käis siin!

    "Sisse," hüüdsin pisut väriseval häälel. Uks läks lahti ja avas seisis jalgadel kimp roose. Lillede tagant piilus kellegi poisi musta karva pea.

    "Tere Evelin!" tervitas võõras. "Näe tõin sulle lilli. Kuidas sul enesetunne on?"

"Aitäh. Päris hea on. Vist. Kui hästi läheb siis saan varsti koju. Kes sina oled?" küsisin poisilt.

"Sinu õudseim unenägu!" vastas poiss õelalt naeratades. Mul läksid silmad suureks, hirm aina kasvas.

Kas tema pärast olengi siin? Ohh ei! Ta tuli mulle viga tegema! Tahtis mind tappa, kuid kui siiski ellu jäin, siis tuli ta siia, et oma töö lõpule viia!

"Ma tegin ainult nalja Evelin. Ära karda. Ma ei taha sulle halba. Anna andeks," ütles poiss, kui mu lubivalget nägu ja pisarais silmi märkas.

"Kes... kes sa oled?" küsisin aralt.

"Mina? Ma... noh... ma olen..."

"Sa oled  Tanel? Mari vend?" katkestasin poisi kokutamist. Ta langetab pea ning noogutab.

"Miks?! Miks sa seda tegid? Miks sa tegid mulle nii?? Millega ma  selle ära teeninud olen?? Mis sul minu vastu on?! Miks sa mu mälu pidid ära võtma?!" tulistasin vihaselt küsimusi ja süüdistusi.

Kuidas ta võis? Ja nüüd tuli siia lilledega kõike heaks tegema?? Küll on ikka hea, et Mari jõudis mind hoiatada...

"Evelin, rahune palun maha. See ärritumine ei tee sulle head."

"Kui sa mu küsimustele ei vasta, siis... Kao välja!!! Ja lõpeta mulle lillede saatmine! Mul on kõrini sellest!"

"Aga Evelin... Mina pole sulle varem lilli saatnud... Ma arvasin, et sa ei taha mind nähagi... Selles osas on mul vist õigus. Igatahes on praegu veel liialt vara sinu küsimustele vastata. Aga sulle teadmiseks... Mina pole sinult mälu võtnud. Pärast seda kui sa minestasid..." paus. "See oli arvatavasti üks sinu päästjatest... Aga nagu ma ütlesin, on praegu veel vara selgitama hakata. Kui välja saad ning end paremini tunned ja mulle kõrri karata ei taha, siis selgitan sulle kõike, mida tean. Püüa nüüd rahuneda, eks?"

Tanel ei saatnudki lilli ja komme? Võõras on siis veel tuvastamata? Kas poiss ikka tõtt räägib, et ta mult mälu ei võtnud? Ja mis päästjad?? Miks kõik nüüd veel keerulisem peab olema?!

"Kas sa tahad, et ma ära läheksin?" küsis poiss minult. Ma ei osanud midagi vastata. Vältisin Taneli pilku ning olin liikumatu. Mõne hetke pärast kuulsin ukse sulgumist. Tõstsin pea. Olin palatis taas üksi. Ainult kimp roose oli tõenduseks, et Tanel mind vaatamas käis...

    Ei läinud kaua aega mööda, kui keegi uksele koputas.

Kas see on too võõras, keda olen nii kaua oodanud?

"Sisse!"

Palat täitus inimestega igas vanuses. Üks neist paljudest oli kuidagi tuttav...

"Tšau Evelin! Näe, tõin meie pere ka sulle tutvumiseks siia,"

"Egert!" hüüdsin rõõmsalt. Vend kallistas mind kõvasti. Muidugi ei saanud ma alla jääda ning embasin teda veel tugevamini vastu. Kui üksteisest eemaldusime, pärlendasid paar pisarat mu silmis.

"Evvi, kas ma võin sinu juurde istuda?" küsis pisike kuldpruunide kiharatega tüdruk.

"Anna, jäta oma õde rahule! Me ju rääkisime, et ta ei mäleta meid ja, et oleme talle võõrad. Las ta tutvub enne meiega, kui me kõik teda kallistuste ja uudistega üle külvame," rääkis naine silma pilgutades tüdrukuga minu voodi ääres.

"Aga vanaema! Palun, palun, palun. Kas ma  palun võin?" nurus Anna-nimeline tüdruk edasi. Kuigi nägin neid esimest korda, tundsin end koduselt ning haarasin tüdrukult ümbert kinni ja tõstsin ta oma kõrvale voodisse.

"Jeee," kilkas õde rõõmsalt, kui mind kallistustega üle valas.

    Keegi köhatas.

"Anna, ole kena ja jäta Evelinile pisut hingamisruumi ka. Muide," jätkas naine, kes hoidis süles üsna väikest poisslast, "minu nimi on Kristi ja ma olen sinu ema. Ja see rõõmupall mu süles, on sinu väikevend Marko." 

    Seejärel hakkasid kõik end tutvustama. Roheliseks värvitud siilisoenguga poisi nimi oli Toomas. Heleda peaga ja uhke krunniga tüdruk tutvustas end Merilinina. Roosade prillidega neiu palus mul teda Emmiks kutsuda, kuigi ta päris nimi pidavat olema Emil. Liisal oli seljas pikk punane kleit, mis sobis väga hästi tema heleroosade salkude ja blondi peaga. Hallipeaga vanem naisterahvas ütles, et tema on mu vanaema Liina. Ukse ääres seisis ka sviitris vanem mees, kes ütles end olevat minu isa Kalev. Viimaseks jäänud naine oli pisarais, kui oma nime ütles: "Ja mina, kallis Evelin, olen tädi Anne." Mõni hetk järgnes piinlikku vaikust, kuid see sai Marko poolt üsna pea murtud. See andis toasviibijatele vaikse lükke. Jutuvadina alates, kuulsin mitu korda ka oma nime.

    Järgemööda käisid kõik ka minuga üksi rääkimas. Emmi rääkis, et Kaarli mure on lahendatud ja, et poiss oli teda norinud, kuid lubas seda nüüd mitte teha. Ka ema tuli minuga rääkima, tutvustas natuke pisivenna olukorda ning ei suutnud kuidagi oma emotsioone tagasi hoida. Kõik hakkasid ära minema, sest kell oli palju, kuid ma palusin Egertil veel natukeseks siia jääda, sest tahtsin talle rääkida, mis juhtund oli.

"Egert, ma pean sulle midagi rääkima..." alustasin vaikselt ja murelikult. "Ta käis siin. Tanel käis siin." Egert läks näost kaameks, seejärel vihast punaseks.

"Mida ta tahtis? Ega ta sulle ometi midagi ei teinud? Kui ta veel peaks siia tulema... siis ma... ma..." puhises vihaselt käsi rusikasse pannes Egert. Hakkasin juba kahtlema, kas oli ikka hea mõte vennale rääkida, kui poiss end rahulikuks sundis ja palus, et ma räägiks, mis juhtus.

"Noh," alustasin arglikult, "ta tuli siia koos suure kimbu roosidega. Ta ütles, et tema ei võtnud mult mälu ära. Ta rääkis midagi ka mingitest päästjatest aga ma ei saanud enam aru."

"Need lilled?" küsis vend roosidele osutades. Noogutasin. Egert võttis lilled vaasist ning viskas aknast alla.

"Mida sa tegid?! Miks sa seda tegid?" tulistasin küsimusi. Poiss ei vaadanud minu poole vaid ütles: "Jää nüüd magama."

    Enne, kui arugi sain, oli vend läinud ja olin järjekordselt üksi.

"Jah, seal palatis on Evelin Peterson. Ei, ta ei taha hetkel külalisi! Kes sa oled?? Oota... Kes? Evelini tuttav??? Ei huvita!! Ta ei taha külalisi! Tõmba uttu!!!" karjus Egert koridoris kellegi peale. Kuulsin valju matsu. Vaikus...

    Kas vend ajas ära tolle salapärase võõra, kes pidi mind vaatama tulema?? Ohh ei! Vool läks ära!

"Ai!" keegi lõi mind millegi tugevaga vastu pead. Kaotasin teadvuse.

----------------------------