XXII peatükk See on viimaks läbi?

XXII peatükk

See on viimaks läbi?

    "Snake! Snake, kus sa oled?"
Kõik mu ümber oli pime. Miks siin kõik nii pime peab olema?! Kuhu Snake kadus?! Jooksin tühjuses edasi otsides oma kaaslast. Ühel hetkel kuulsin aga kellegi samme lähenemas kui...
    "Ai!" must kogu jooksis mu pikali ning kukkusin külmale põrandale valust oiates.
"Evelin? Mida sina siin teed?"
"Sind otsisin." vastasin Rickile, kui too mu püsti aitas. "Miks sa ise siin oled? Mida sa teed siin? Kus Snake ja Tanel on?"
"MIDA!? Snake tuli siia?? No muidugi, tema tõigi su siia jah? Pagan küll! Tule! Ma viin su siit minema. Hiljem selgitan. Lähme. Kohe!" kamandas mees.
"Aga..."
"Ei mingit 'aga' Evelin! Me läheme ja kohe! Ma saadan su välja ja sina lähed koju. Ma pean Snake'i üles otsima ja ss tuleme sulle järgi ja mis Tanelisse puutub.. Ütleme nii, et tema sind enam ei tüüta."
"Aitäh Rick. Kõige eest aga ma ei jäta sind ega Snake'i siia! Ma ei lähe ilma teieta mitte kuhugi!"
"Kas sa ise ka ennast kuuled või? Mis sa laps vaidled. Alles said voodist välja ja oma jalgadele ja nüüd tuled kangelast mängima?! Ole ometi mõistlik. Elu ei ole mäng. Sa lähed koju ja jutul lõpp!" lausus Rick juba üsna pahaselt ning võttis minust kinni ja hakkas liikuma kuskile.
    Olime natuke pimeduses kõndinud, kui mees minust lahti lasi ja seina täie jõuga lükkama hakkas. Natukese aja pärast tuli välja, et see oli hoopis uks ning väike valgusekiireke valgustas minu taga olevat seina. Keerasin end seina poole, et ümbrust vaadata, kuid kahetsesin seda kohe. Iga hetkega tuli aina rohkem valgust, mis tõid esile verised seinad, põrandad, kuulid ja tühjad salved. Kaugemal lamas vereloigus ka üks kogu. Külmavärinad jooksid mööda selga, kui end ukse poole tagasi keerasin, et seda õudust enam nägema ei peaks. Selleks ajaks oli Rick ukse just nii palju avanud, et mõlemad välja pääseksime.
    "Tule nüüd. Meil pole palju aega." utsitas mees mind takka.
"Evelin! Kus sa oled?!" kostis hoonest, millest olime just Rickiga väljunud.
"Egert? Mida tema veel siin teeb?? Evelin? Mida su vend siin teeb?!" oli Rick segaduses ja pahane.
"Noh.. Tegelikult peaks Toomas ka olema.." pomisesin nina alla.
"MIDA?! Mis sul arus oli?? Kujutad sa ette ka, mis juhtunud oleks kui...!!"
"Vabandust aga ma juu kuulsin püssi pauku ja mõtlesin, et sul on abi vaja ja..." õigustasin end.
    Mehe ilme leebus ning ta võttis mul ümbert kinni ja kallistas mind: "Ohh sind küll. Anna andeks. Ma tean, et sa muretsed aga pole mitte mingit põhjust. Sa ei peaks üldsegi siin olema praegu. Ja see pauk, mida sa kuulsid.. See oli shampuse pudeli tekitatud. Me sõlmisime Taneliga vaherahu ning tähistasime mitme aastakümne vägikaika maha matmist. Tanel lubas sinust ka eemale hoida või seda vähemalt proovida. Poiss on sinusse ikka tõsiselt ära armunud aga ta lubas, et ei tee sulle viga ja hoiab distantsi, kuni asi vaibub. Niiet kõik laabub."
"Päriselt?? Sa tahad öelda, et kogu see õudus on läbi?! Lõpuks!" hüüdsin vaimustunult ning kallistasin Rick'i tugevalt.
    "Evelin?! Evelin!! Siin sa oledki!" rõõmustas Egert, kui oli pea ukse vahelt välja pistnud ning mind märganud.
"See on läbi!! See on viimaks läbi, Egert!! Läbi!!" karjusin õnnelikult ning jooksin venda kallistama.
"Läbi? Tõesti? On see päriselt ka läbi?? See on juu suurepärane!!" rõõmustas ka kaksik.
    "Ma lähen otsin teised üles aga teie minge koju. Sobib?" uuris Rick. Ma ei suutnud millestki muust mõelda, kui et see on viimaks läbi.
"Muidugi. Oota korra.. Toomas leidis Snake'i üles. Kas ütlen neile ka, et nad koju tuleks?" küsis Egert mehelt, mispeale too noogutas ning vend telefoni välja võttis, et Toomasele rõõmuudist teatada.
    "Lähme nüüd koju." ütles Rick ning istusime autosse ja hakkasime sõitma. See on tõesti läbi. Kas viimaks hakkab mu elu paika loksuma? Nüüd tuleb ainult helgema tuleviku poole liikuma hakata! Kõik saab korda! Peab saama.

---------------------------------

XXI peatükk Ma lähen sisse!

XXI peatükk

Ma lähen sisse!

    "Evelin!"

Astusin oma pere ja sõprade juurde, kes kohe, kui mind märkasid, mu oma embusesse haarasid.

"Kuidas sa end tunned? On kõik hästi? Tahad sa süüa? Tooge talle vett!" hüüdsid hääled läbisegi. Kui askeldamine viimaks mu ümber lõppes, sain lõpuks sööma minna ja tarisin ka Egerti endaga ühes, sest vend oli mitmendat päeva söömata.

    "Snake, kas ma saaksin sinuga omvahel rääkida?" uurisin mehelt, kui kõhu olin täis näsinud. Läksime siis koos minu tuppa tagasi. Teel sinna tegime mitmeid peatusi, sest jõud polnud veel täielikult taastunud. Snake toetas mind päris mitu korda kuni me lõpuks kohale jõudsime.

"Sa tahtsid millestki rääkida?" küsis mees kui ukse oli sulgenud.

"Mhm. Kas sa oskad mulle öelda kuhu Rick läks ja miks ta kauemaks siia ei jäänud?"

"Ahh, et siis selles on asi," naeris Snake mu küsimuse peale. "Tead, Rick on selline huvitav isiksus, et mitte kunagi ei tea keegi, mis ta peas toimub. Ma imestasin ise ka, kui teada sain, et ta sulle lilli ja komme haiglasse tõi aga ometi ise kunagi kohale ei tulnud... Evelin? Mis juhtus?"

Kobasin ettevaatlikult voodi poole ja kukkusin  imestunult sellele.

Rick... Kas Rick oligi tõepoolest see salapärane võõras? Aga miks ometi...?

    "Evelin? On kõik korras? Tahad sa vett?" uuris Snake murelikult.

Rick tõi mulle lilli! Rick päästis mu Taneli käest ja on nüüd jälle kadunud! Tema oligi see mees kellega ma pidin palatis kokku saama! Tema murdiski sinna ruumi sisse kus ma olin. Aga kus ta nüüd on?? Miks ta ära läks?? Ja see naeratus mille ta mulle saatis... See naeratus...

"Snake. Kus Rick on?" küsisin nii tungival häälel kui suutsin.

"Evelin... Mis juhtus...?"

"Kuhu ta läks? Ütle mulle! Kohe!"

"Ma tõesti ei tea aga..."

"Aga mis?" hüüdsin kärsitult.

"Ma võib olla tean kuhu ta minna võis... Kas sa tahad, et ma viin su sinna?"

Ma näen teda kohe. Ma saan tead, mis toimub ja miks. Ma pean minema!

"Jah! Panen kiirelt omale midagi paremat selga ja lähme!"

    Astusime teiste juurde ja kui uksest välja minema hakkasime, tuli Egert meie juurde ja küsis: "Ja kuhu teie kaks lähete? Ma ütlesin sulle õeke, et ei jäta sind enam. Ma tulen ka!"

"Ei, Egert, pole vaja. Tuleme varsti tagasi ja mul on telefon ka kaasas, kui midagi on," rahustasin venda, sest teda polnud küll sinna minu ja Ricki juurde vaja.

    Suutsin lõpuks vennale aru pähe panna ning saime Snake'iga liikuma hakata. Autosõit tundus nii pikk. Küsisin vist sadu kordi mehelt, et millal me kohale jõuame ja kuhu läheme ja kui kaua veel. Jõudsime kohale. See oli see hoone, kust Toomas mu päästis...

"Mis me siin teeme? Snake, kas Rick on siin?" uurisin mehelt oma kõrval.

"Ma pole kindel aga arvan küll, et ta siin on. Natuke enne, kui sa alla tulid, sai Rick sõnumi Tanelilt, kes temaga siin kokku saada tahtis, et sinust rääkida..." rääkis Snake, kui äkki kostis vali püssipauk.

    "Mis see oli? Mis juhtus?!" hüüdsin kui Snake sisse tormas ja samal ajal relva haaras. Saatsin Egertile sõnumi: "Action pole veel läbi, kallis venna. Tulge Toomasega nii kiirelt siia, kust te mu päästsite. Tulge nii ruttu kui saate! Ja võtke relvad kaasa. Olge palun ettevaatlikud. Ma lähen sisse!"

---------------------------------

XX peatükk Miski on muutunud...

XX peatükk

Miski on muutunud..

    "Kuidas temaga on? Kas ta ei peaks juba ärkvel olema?"

"Rahu Egert. Vaata teda hetkeks. Näe, veri voolab ja näkku on värv tagasi tulnud, hingab rahulikult ja sügavalt. Temaga on korras, tüdruk lihtsalt puhkab. Ma olen täiesti kindel, et ta ka varsti ärkab, ära muretse."

"Aga, aga..."

"Rahu! Kõik on korras, ära muretse. Su õega saab kõik korda. Küll on ikka hea, et Toomas õigel ajal jõudis ja ma ta päästa suutsin. Aga kuula mind korra. Kui Evelin ärkab, siis võta asja hästi rahulikult, ta võib veel nõrk olla ja ka segaduses, niiet ole kena ja ära tüdrukut kohe üle koorma. Sobib?"

    Kes need on? Üks on Egert... Aga teine... Ega ometi... See ei saa juu olla...

"Olgu Rick. Ma usaldan sind. Ma lihtsalt loodan, et temaga on kõik korras ja et sul on õigus. Ma ju hoolin temast, ta on ikkagi mu õde. Kaksikõde."

Rick?! See on Rick! Aga...

"Ma tean. Ka mulle läheb ta korda, muidu ma poleks siin, ega juu."

"Ma küll ei tahaks väga teda üksi jätta aga... Me peaks seda vist ikkagi tegama..."

"Jah. Sul on õigus. Lähme jalutame natuke. Ma arvan, et ta on siis juba üleval, kui me tagasi oleme. Saab su ehk maha rahustatud."

    Sammud. Uks kriiksatas, kui see avati ning suleti väikse matsuga. Avasin silmad. Päike paistis kaardinate vahelt voodile. Tundsin, et oleks vaja end kergendada, ning ajasin end siis ettevaatlikult istukile. Ukse kohal olevat kella vaadates nägin, et aeg oli juba keskpäevani jõudmas. Tõmbasin teki jalgadelt ning tõstsin need üle voodiääre. Nüüd kui istusin, nägin rohkem, mis ümberringi oli. Kirjutuslaual olid klaas veega ja tabletid - aspiriin. Astusin tasakesi aknani. Jalad olid kanged ning ei kandnud mind kuigi hästi, seetõttu otsisin omale pidevalt toetuspunkti. Tõmbasin kaardinad eest, avasin akna ning nautisin, kuidas päike mu näokest paitas ja tuuleke kallistas. Linnud laulsid. Kõiki oli ilus, elav. Ma nautisin ka varem loodust, kuid nüüd oli miski muutunud... Eks see ole vist jah nii, et ei taipa seda enne, kui palju elu tegelikult igal pool on ja kui tähtis ja ilus see on, kuni sa oled kõige elava kaotamisele nii lähedal.

    Seisin veel mõned minutid, kuid mu põis tuletas end meelde ning hakkasin ukse poole liikuma. Panin kõrva vastu puitust ja kuulatasin. Kellegi sammud kadusid kaugusse ja uks suleti mõni hetk peale heli vaikimist. Ohkasin kergendatult. Mul polnud veel nõnda palju energiat, et kellegagi rääkida ja avasin ukse. Koridor oli tühi ja õnneks oli vets siin lähedal. Hiilisin vannituppa ning tulin sama vaikselt ka ära, kui lõpetanud olin, kuid kui oma toa poole liikuma hakkasin oli mu toa uks lahti...

    "Kus ta on! Kus Evelin on?! Kas ta hüppas aknast alla?? Evelin!"

"Rahu, arvatavasti läks ta sööma."

"Me oleksime teda näinud siis juu!! Rick! Kus mu õde on?!"

Hiilisin vaikselt ukseava juurde ja seisin sinna alla. Rick oli minu poole näoga ja ta nägi mu õhetavaid põski, arglikku ja hirmul olekut. Lehvitasin mehele vaikselt. Egert oli minu poole seljaga ja ei teadnud, et seal seisin. Vend käis närviliselt mööda tuba ringi.

"Egert, rahune maha! Nüüd ja kohe! Stop! Aitab sellest tammumisest! Kuss! Mitte üks sõna enam! Aitab! Hinga rahulikult sisse ja välja. Rahune maha juba. Temaga on kõik korras. Nii. Oled sa nüüd rahunenud? Tore. Keera end siis ümber."

    Vend pööras end ettevaatlikult. Ta silmad lukustusid minu helesinistesse silmisse ning ta hakkas nutma. Ma pole oma venda vist kunagi sellisena näinud. Ta jooksis mu juurde ning võttis mu oma embusesse.

"Ma ei lase sind enam iial lahti! Mitte kunagi!" nuuksus Egert mu õlal.

"Ma tean. Ma armastan sind ka venna," sosistasin poisile kõrva. Hetkeks jäi kõik vait, kuid siis tõmbas vend mu veel kõvemini enda vastu ja lihtsalt lasi pisaratel voolata.

    Samal ajal, kui Egertit rahustasin, vaatasin Rickile otsa ja mu näkku tõusnud naeratus muutus veelgi suuremaks, kui sosistsin: "Tänan sind!"

Mees vaid noogutas.

"Ma vist peaks... Jamh. Mul on hea meel, et sinuga kõik korras on Evelin, aga ma peaks teid nüüd üksi jätma. Kas kutsun kellegi teise veel siia?" küsis Rick viisakalt.

"Oota... Ma... Ma võtan end kohe... kokku... Ma... Ma kutsun siis ise... kellegi... Või lähme sööma Evelin?" avas nüüd vend suu, ise vaevu end talitseda suutes.

"Toidu vastu pole mul küll midagi aga sa ei pea ju veel minema..." uurisin Rickile otsa vaadates.

"Ikka pean. Oli tore sind tunda Evelin, me veel kohtume," naeratas mees salakavalat.

    Ma polnud vist kunagi varem teda naeratamas näinud ning see vaatepilt võttis mu hingetuks. Enne kui reageerida jõudsin, oli mees juba kadunud ning Egert tuhnis mu riiete kallal.

"Hei! Mida sa mu kapist otsid?!"

Vend peatus hetkeks ja hakkas siis naerma: "Vot seda õde ma juba tean. Eks otsin sulle riideid ikka juu. Lisaks meie perele on siin veel ka Mari, Piret ja ka Snake, kes kõik keeldusid lahkumast. Sa ei saa juu ometi nii tulla..."

"Mis mu riietel siis viga on??" hakkasin end kaitsma.

"Need on väga mugavad ja olen omas kodus."

"Okei, okei õeke. Lähme?"

"Lähme jah."

---------------------------------

XIX peatükk Snake?

XIX peatükk

Snake?

    "Evelin?"

Pea käis ringi...

"Evelin, kas sa kuuled mind?"

Kõht valutas... Mingi kahtlane valgussähvatus...

"Evelin? Tee palun silmad lahti..."

Keegi rääkis... Kes see on? Mida ta ütles? Midagi, et tee silmad lahti? Aga, kuidas ma...

Avasin vaevaliselt silmad, kuid sulgesin need kiirelt.

Nii ere... Liiga ere! Kus ma olen? Mis toimub? AAII!!

Valusööst. Keegi puudutas mu kõhtu. Valust vapustatud, ägasin käega tühjusesse ja tabasin kellegi nägu.

"Ai! Miks sa seda tegid?!"

Kes see on?

Uudishimust avasin taas ettevaatlikult silmad. Valgus oli nii ere, et põletas silmi. Tõstsin käe, et natukenegi silmi säästa.

"Kas panen tule kustu?" küsis keegi.

Valgus kadus. Võtsin käed eest ja vaatasin ringi. Silmad peatusid suurel kogul.

"Kes sa oled?"

"Mina? Noh. Mina olen Snake. Mäletad mind veel?"

Snake... Snake... Nii tuttav nimi aga... Kuidas see võimalik on?

"Snake? Mida sina siin teed? Kus me üldse oleme? Kus Rick on? Mis toimub? Kus mu vennad on? Ja pere? Mul on nii..."

"Rahu, rahu, kullake. Kõik on korras. See kuidas sa just siia said on natuke pikem ja keerulisem lugu. Rick on kõrvaltoas koos Egerti, Mari ja Toomasega ja selgitab neile olukorda. Juhtus sinuga see, et sa kukkusid kokku. Egert oli endast väljas ja Toomas pakkus välja idee Marile helistada. Kuna olid Marile meist rääkinud, mõtles ta ka meid teavitada, et äkki oskame aidata. Algul olid poisid sellele küll vastu, nagu ma aru sain, aga siin sa nüüd oled. Sa oled meie peakorteris. Mõniaeg tagasi andsime sulle ka valuvaigistit aga see vist ei aidanud eriti? Mis viga, Evelin? Oled näost nii valge..."

Nii külm on... Kõhus keeras... Pea pööritas...

"Kas sulle anti midagi, kui Taneliga olid? Püüa meenutada, siis oskame ehk aidata sind."

"Ei... Tea... Ei... Mäleta..."

"Talle süstiti midagi! Kähku! Anna talle seda! Jah, seda! Kiiresti, muidu ta sureb!!" hüüdis Toomas tuppa tormates.

    Kõik sahmerdasid mu ümber. Nõel tungis nahka. Olen alati nõelu kartnud, kuid praegu toimus see liialt kiirelt.

"Appi..." sosistasin.

"Me jäime hiljaks," nuuksus Mari, kui silmad sulgesin.

"Ei! Me ei kaota teda! Me ei saa! Ei või! Me ei jäänud hiljaks! Ei tohtinud! Ära jäta meid!" hüüdis Egert.

---------------------------------

XVIII peatükk Meenutus eelnevast...

XVIII peatükk

Meenutus eelnevast...

    Avasin silmad. Päike säras aknast sisse.

Hmmm. Niiet ma olen kodus... Taneli jutu järgi juhtus mul õnnetus, mille tagajärjel haiglasse sattusin, kuid kas see on tõsi? Mitte midagi ei tule meelde... Huvitav mis päev täna on ja kaua kogu see trall toimunud on...?

    Mõtlesin päris pikalt ja põhjalikult kõige üle ning aegamööda tuli kõik meelde. Haiglast pärit poiss, Martin, medõde, salapärane võõras ja tema maisustused ning lilled. Kõik see oli pisut udune, kuid ma siiski mäletasin seda heleroheliste silmade ning Harry Potteri prillidega poissi ja lahket Marise nimelist arsti. 

    Tõusin istukile, kõhtu lõi valu, kuid ma püüdsin seda eirata. Kobasin telefoni järele, selle kätte saanud heitsin taaskord vaikselt, valust mitte välja tehes, pikali. Avasin ekraani ja vaatasin kuupäeva: 2. oktoober. Sellest päevast, kui Tanelit esimest korda kohtasin on möödunud natuke üle kolmekümne päeva. Uurisin teateid: seitseteist sõnumit, kakskümmend vastamata kõnet... Avasin oma facebook'i ning mu suu vajus lahti, kui nägin sadu teateid ning sõnumeid ja paari sõbrakutset. Mõtlesin ka ekooli vaadata, kuid ei julgenud seda veel teha... Uurisin ükshaaval facebook'i teated ning sõnumid üle ning imestasin tõsiselt, kui palju oli vahepeal juhtunud. Võtsin Martini sõbrakutse vastu ja natuke peale seda kirjutas poiss mulle.

    Martin: " Hei Evelin! :) Kuidas elad? Panin tähele, et sind siin enam pole. Oleksid võinud öelda juu... Aga eks ma läksin ka sealt järgmisel päeval ära niiet kõik on ok :) On sul mälu tagasi tulnud? Kuidas kodus on? Mis sa arvad, kui saaks mingi päev kokku ja vestleks natuke? :)"

Evelin: "Tere Martin :) Mul läheb täitsa kenasti... vist... Ma oleks sulle öelnud, kui see olukord nii segane poleks olnud, ausalt :) Tead ma vahepeal ei mäletanud isegi mitte seda, et haiglas olin, aga nüüd on mälu juba vaikselt tagasi tulnud jh :D Kodu kohta on veel natuke vara öelda... See on suht segane teema. Igatahes. Võiks kokku saada küll mingi kord juu :) Täna ei sobi eriti, pean natuke veel harjuma jne aga eks ma annan teada, kui mul parem olla on ja  võiks kokku saada :) Sobib?"

Martin: "Ikka sobib :D Äkki saad oma telefoni numbri ka anda? Siis on parem suhelda ;) Ja kui kokku saame, siis räägid ehk pisut põhjalikumalt, mis su elus toimub :) Oled minus huvi äratanud ;)"

    Mõtlesin hetke, enne kui Martinile oma numbri saatsin. Mõne hetke pärast oli ka minul poisi number olemas.

"Evelin?! Oled sa ärkvel?"

"Jaa," vastasin venna küsimusele. Ööga oli kurk tervemaks saanud ning isegi tuli häält natuke, kuid see oli siiski üsna vaikne.

"Tõin sulle süüa. Kuidas sa end tunned? Tahad valuvaigistit?" uuris kohe Egert, kui uksest sisse sai. Ajasin end istukile ja püüdsin kõigest väest valust mitte välja  teha, et vend muretsema ei hakkaks. Poiss asetas kandiku mulle sülle, millel olid aurav puder, klaas piima, tass kohvi, kohuke, vesi ja valuvaigistid.

"Sa oled nii hoolitsev. Aitäh, Egert!" naeratasin talle tänulikult ning kogusin end pisut, sest kurk tegi siiski veel haiget.

"Sa ei pea rääkima, kui valus on Ev." Egert ulatas mulle telefoni: "Kirjuta parem si... Oot, oot! Kes see veel on? Mis tüüp see Martin on?! Miks mina temast midagi ei tea?! Sa andsid võõrale oma numbri?!?!" oli vend shokeeritud, kui minu ja Martini vestlust nägi. Köhatasin tähelepanu saamiseks ning võtsin telefoni Egerti käest ära.

    "Esiteks. Minuga on kõik korras, väljaarvatud see, et vahepeal lööb mulle kõhtu valu ja kurk on endiselt pisut valus. Teiseks. Marko on sõber, kellega ma haiglas tuttavaks sain, ta on väga tore ja hooliv poiss, niiet ära muretse. Pealegi, kas see pole minu asi, mida ma oma eluga teen ja kellega suhtlen? Mina ei tea ju ka kõike SINU elust ja sellest kellega sa suhtled või ei."

    Kui vend oli teksti läbi lugenud rahunes ta maha ning istus voodi servale. Muigas ja ütles lepitavalt: "Olgu, olgu, õeke. Söö nüüd natuke."

Suutsin vaid kohvi ära juua, kuid ka see läks vaevaliselt alla. Proovisin ka putru süüa, kuid see tahtis kohe üles tulla ning kõhtu lõi tohutu valu, kui lusikatäie putru ikkagi alla neelasin.

"On kõik korras?" uuris vend murelikult.

"Ma ei saa süüa... Mul... Mul oleks justkui seest midagi katki... Nii valus on..." sosistasin hirmunult ning läbi pisarate.

"Ära muretse, me mõtleme midagi välja," püüdis vend mind lohutada. Miskipärast ma ei uskunud teda... 

    Mind pole võimalik aidata Egert. Ma ei peaks üldse  elus olema. Parem lepi sellega...

---------------------------------

XVII peatükk Ma olen elus

XVII peatükk

Ma olen elus

    "On temaga kõik korras?"

"Käi minema, sind ei taheta siia!!"

"Aga..."

"Ei mingit aga! Tõmba uttu! Sinu pärast ta siin ongi! Sellises olukorras! Kuidas sa üldse julged siia oma nägu näidata!? Kasi minema!"

    Need hääled kuulusid Tanelile, Toomasele ja Egertile. Pea lõhkus. Avasin aeglaselt silmad. Kõik oli udune.

"Äkki sa olid temaga liiga karm?"

"Ahh, käi sina ka sinna samma! Ta ise on süüdi selles, et meie õde praegu siin, sellises kurvas olukorras on. Elu ja surma vahel pendeldab! Tahad sa öelda, et sa kaitsed ja õigustad ta tegu?! See mölakas võiks maha kärvata selle eest, mida ta korda saatis!!"

See oli Egert.

"Vennas... võta natuke vaiksemalt..."

"Mida?! Mis mõttes??"

Toomas vaatas mulle otsa, silmad märjad. Ma pole teda kunagi nutmas näinud, vend on alati olnud meie peres kõige kalgim ja ükskõiksem, ta ei näita eriti kunagi oma tundeid päriselt välja. Nüüd olin ma üsna üllatunud ja liigutanud teda sellisena näha aga samas... Mina olin süüdi selles, et tema praegu nii kurb ja mures oli.

"Evelin!" 

Egert tormas minu juurde ning embas mind kõvasti. Kiunatasin vaikselt ning vend põrkus tagasi. 

"Vabandust..." pomises vend. 

"Kuidas sul on õeke? Kust valutab? Tahad sa midagi?" uuris Toomas hoolitsevalt ning näitas sellega oma uut ja mulle teadmata külge. Avasin suu tahtes neile öelda, et minuga on korras, kuid kurk oli  liialt valus ning häält ei tulnud kuidagi välja. Uurisin natuke enda ümbrust ja avastasin... 

    See on MINU tuba?! Ma olen kodus?! Mis siis, kui ema teada saab ja mind sellisena näeb?! Mida väiksemad arvavad?? Ohh ei!!

"Kõik on korras Evv. Nad teavad, et sa kodus oled aga me ei lase neid veel siia, kui sa kardad nende reaktsiooni... Aga ema on küll murest haige... Ta pole mitu päeva söönud. Äkki peaks ainult tema siia kutsuma?"

Vaatasin neile otsa, silmad suured. Ma olin shokis! Tahtsin igasuguseid asju oma vendadele hüüda, kuid selle asemel hoopis vahtisin neid suu ammuli. Kurk kuivas...

"Vett..." kähisesin.

"Ahh?" ei saanud vennad aru. Osutasin oma telefoni suunas, mis kirjutuslaual lebas. Egert sai aru, mida ma tahtsin ning ulatas selle mulle, endal pisut murelik ja kahtlev nägu peas. Avasin ekraani, otsisin rakenduste alt märked ja kirjutasin sinna: Palun juua.

    Keerasin telefoni Toomase poole, too noogutas ning lahkus toast. Egert vaatas mind uurivalt, kui telefoni näppisin, ilme aina kurjem.

    "Mis teil arus oli?! Mind koju tuua?! Ja siis teistele ka rääkida?? Nad kõik muretsevad nüüd ju hullupööra!! Ainuke probleem, mis mind hetkel vaevab on see, et mu pea lõhub, kõht valutab ja KORISEB!! Aga see on väike asi. Ma olen stressis Egert! Stressis!! Ja nüüd pean ma veel ülejäänud pere pärast ka muretsema, sest ma ei tea, kas ja millal nad siia sisse sajavad! Te tahate mind nii väga aidata aga minu peale ei mõtle te üldse?? Praegu tahan ma kõige rohkem natuke süüa, juua ning puhata. On seda liiga palju tahta?!" luges Egert mu telefonist valjuhäälselt. Vahtisin teda võib-olla pisut liiga hukkamõistvalt, aga ta ei solvunud vaid mõistis mu pahameelt. Seetõttu ma talle kirjutasingi, Toomas oleks mu kohe hukka mõistnud, kuid Egert sai must aru.

    "Evelin... Ma saan aru su pahameelest aga kuhu oleksime me pidanud su viima? Sa kukkusid kokku!! Ei liigutanud enam! Sa ajasid suust vahtu välja! Kujutad sa ette ka, kuidas me muretsesime ja kartsime?! Ma suutsin sind vaid enda vastas hoida ja anuda, et sa mu kätevahel ära ei sureks, vaid võitleks ning ellu jääks. Mul polnud ühtki muud mõtet peas, kui et ma ei tahtnud sinust ilma jääda. Õnneks oli ka Toomas seal ning tema suutis selget mõistus säilitada. Tõime su koju. Püüdsime sind küll varjata aga ema nägi meid... Ma kartsin, et ta hakkab hüsteeritsema aga ta aitas meil su oma tuppa viia. Seejärel kamandas ta meid arsti asju tooma ning, kui need kätte sai, ajas meid välja."

    "Ta oli sinu juures mitu tundi..." jätkas Toomas, mulle klaasi ulatades. "Välja tulles ütles ta meile, et laseksime sul puhata. Ema tegi imet, Evelin! Ta tõi su tagasi meie juurde! Ta pole kordagi kodust lahkunud. Isa pole ka nõus tööle minema ja meiegi pole koolis käinud, vaid sind valvanud. Ma arvan, et peaksime siiski ema ja isa siia kutsuma... Nad tahavad lihtsalt veenduda, et sinuga on kõik korras. Oled sa nõus sellega pisiõeke?"

    Pööritasin Toomase poole silmi. Ta oli kõiges poolteist aastat vanem kui meie Egertiga. Mõtlesin natuke vendade jutu peale ning noogutasin. Poiste nägudel levis suur naeratus, kuid see kadus üsna kiirelt, kui poisid mõistsid, et üks neist peab mu üksi jätma, et vanemad siia kutsuda.

"Egert, mina olen juba ära käinud, mine nüüd sina," ütles Toomas.

"Ma ei jäta oma kaksikõde üksi!"

Võtsin telefoni ja kirjutasin: Minge juba! Te mõlemad!

Vennad uuris teksti, mis ma kirjutasin ning vaatasid mulle otsa ja seejärel üksteisele ja puhkesid naerma, mõistes kui tobedalt nad äsja käitunud olid.

    "Lähme jah," naeratas Egert.

Poisid lahkusid ning mõne minuti pärast tulid ema ja isa.

    "Tere kullake," tervitas ema mind õrnalt.

"Kallis..." ei suutnud isa rohkemat öelda.

"Egert ütles, et sul on kõht tühi, niiet tõime sulle natuke süüa. Siis puhka, me valvame sind," ütles ema mulle taldrikut ulatades. Sõin kõhu täis, vaatasin neid tänulikult ja tundsin, kuidas väsimus must üle voogas. 

    Võtsin telefoni ja kirjutasin: Aitäh! ARMASTAN TEID! Aitäh KÕIGE EEST!

Ulatasin oma telefoni neile, naeratasin ning sulgesin silmad. Tundsin, kuidas ema õrnalt mu pead paitas ja lootsin, et see hetk ei saaks kunagi läbi. 

    Ma olin elus ja kaitstud, surmasuust päästetud ja kõik tänu temale, minu emale.

"Armastan sind ema" sosistasin ning uinusin.

---------------------------------

XVI peatükk Põgenemine

XVI peatükk

Põgenemine

    Mul oli endiselt side silmil ning relv vöö vahel. Tanel kirjeldas natuke ümbrust ja kohta, kuhu ta mind viis, kuid keelas rangelt sidet eemaldada.

"Evelin," sosistas keegi.

"Evelin!" hüüdis too inimene valjemalt.

    Toomas! See oli Toomas! Käsi libises vaikselt selja taha. Tundsin sõrmedega külma relvatoru, kui oma vasema käe Taneli peost tõmbasin. Äsja vabanenud käega sikutasin peast sideme.

"Evelin?! Mida sa tegid? Miks?" hüüdis Tanel, kui relva tema poole suunasin.

"Rahune, Evelin. Hinga," püüdis poiss mind rahustada, iga sõnaga aina lähemale astudes.

"Nüüd! Jookse, Evelin. Jookse!" kuulsin Toomase häält hüüdmas. Vaatasin veel paluva pilguga Tanelile otsa, keerasin selja ning pistsin punuma. Vennale järgnedes kuulsin laske, verd tarretavadi karjeid ja appi hüüdeid, kuid ma püüdsin seda kõike eemale tõrjuda. Ühest uksest möödudes nägin ka Egertit, kes meie poole tormas ning kuulirahe eest põikles. Vaevu meieni jõudnud uuris vend kohe: "On sinuga kõik korras Evelin?" Noogutasin, suutmata sõnagi lausuda. 

    Edasi tormates liitusid meiega nii mõnedki noored, kuid kes nad olid või kas ma neid teadsin? Lõpuks ei suutnud ma enam järge pidada, kui palju meid juba oli. Silmad olid udused ning nägemine kehvenes iga sekundiga. Endale märkamatult voolasid pisarad juba ojadena. Egert märkas seda ning võttis mu sülle. Keerasin pea venna õlale ning nutsin lohutamatult. 

    Miks mina? Miks see pidi juhtuma? Kuidas ma nüüd edasi elan? Keda usaldada saab? Mis toimub???

    Olime jõudnud õue. Päike paistsis, ilm oli soe ja ilus, kuid miski oli valesti... 

"Politsei!" hüüti igaltpoolt. Olin kuidagi jälle enda jalgadel püsti. Nägin vaevu, kuidas erinevad udukogud minu ümber askeldasid või kuskile jooksid.

"Evelin! Mida sa teed? Pane see ära! Kohe!" hüüdis Tanel mulle. Alles nüüd märkasin, et hoidsin endiselt relva kramplikult enda ees. Justkui tardumusest ärganud, peitsin relva uuesti vöö vahele.

"Kõik on korras õeke. Kõik on hästi," lohutas Egert, kui mu enda embusesse tõmbas. Just sel hetkel keeras politsei auto maja nurgatagant välja. Kui olin suuteline jälle enda jalgadel seisma ning rahulikult hingama, nägin enda ümber vaid Toomast ja Egertit. Kõik, kes olid kusagilt ilmunud, olid nüüd kadunud.

    Kõndisin oma kaitsvate vendade vahel. Koht oli tundmatu ja ma värisesin, kuid vennad hoidsid nii minul kui ka ümbrusel silma peal ning toetasid mind. Vennad kõndisid kindlal sammul, järelikult teadsid poisid kuhu minek ja kuidas koju saab. Tundsin, kuidas jalad nõrgemaks muutuvad ja komistasin. Kukkusin kõhuli kõnniteele ega leidnud enam jõudu, et püsti tõusta.

"Evelin? Mis viga?"

Kõhus keeras.

"Evelin?!"

Maailm käis ringi.

"Evvi? Mis viga?"

Kõhtu lõi valu. Oigasin vaikselt.

"Helista kiirabisse Egert! Kohe!"

"Evelin..."

Silmad läksid pahupidi.

Kõik... Nüüd ma siis surengi. Poleks arvanud, et lõpp selline on...

---------------------------------