X peatükk Sinu nimi on Evelin Peterson

X peatükk

Sinu nimi on Evelin Peterson

    Ärkasin valges toas. Lamasin voodil. Tundsin kirbet haigla lõhna. Keegi rääkis. Avasin silmad, kuid valgus  pimestas.

    "Oi, sa oled ärkvel!" kostis üllatunud ja sõbralik naishääl.

"Kuidas sa end tunned kullake? Kas valutab ka kusagilt?"

Vaatasin umbes kolmekümneviie aastasele naisele otsa. Kurk oli kuiv ja ma ei suutnud ühtki sõna välja öelda, et talle vastata. Justkui mu mõtteid lugedes, ulatas too valges kitlis naisterahvas mulle klaasi veega. Jõin ja kogusin end hetkeks. Lonksasin veel kord ja avasin suu: "Vabandust, aga, kes olete teie? Kes olen mina? Kuidas ma siia sattusin ja kus ma üldse olen? Haiglas?"

Naine vaatas mulle üllatunud silmadega otsa, mõtles hetkeks ning hakkas selgitama: "Minu nimi on Maris, Maris Murakas. Olen arst, täpsemalt küll õde. Jah sa oled haiglas. Sinu nimi on Evelin, Evelin Peterson. Üks mees tõi su siia, sa olid teadvusetu. Peast voolas verd. Too mees, kes su siia tõi, ei avaldanud oma nime ega andmeid ega osanud sinu olukorda täpsustada. Nii palju, kui mulle meelde jäi, oli sel mehel omapärane, kalk hääl. Mees oli ka ise vigastatud. Sidusime tal käe kinni ja oleks tahtnud teda veel siin hoida, kuid ta kibeles ära ja kuna midagi tõsist polnud, lasksime tal minna. Ja nüüd, ole kena ja ütle kuidas sa ennast tunned, siis saame rohkem teada, mis juhtus ja kuidas sind aidata."

    Vaatasin Marisele suurte silmadega otsa. Mitte midagi ei meenunud, polnud aimugi, kes olin või mis üldse juhtus. See Evelin, kelle nime naine nimetas, oli mulle võõras, tundmatu...

"Noh, pea valutab natuke ja ma olen tõsises segaduses, aga muidu on enesetunne talutav."

"Siis on hästi. Toon sulle süüa ja siis puhka end välja ja püüa magada."

    Maris lahkus palatist ja jäin oma mõtetega üksi. Kes oli see Evelin Peterson? Milline oli tema elu, pere? Kui vana ta üldse oli? Milline ta välja nägi?

    Ruumis puudusid peeglid, kuid aknapeegeldusest nägin valges toas, valges voodis pooleldi istuvat tüdrukut, kellel side ümber pea oli. Kas see oligi Evelin? See tumepruunide, õrnalt lokkis, hetkel rasvaste juuste ja helesiniste silmadega tüdruk? Küll oli temal ikka hirmunud pilk. Pelgasin toda kartvat tüdrukut ja keerasin pea eemale. Mul hakkas kahju sellest tüdrukust seal aknas. Kas olin see tõesti mina? 

    Keegi koputas. Oli see Maris? Kas tema koputaks?

"Tohin ma sisse tulla?" kõlas teisel pool ust tuttav naishääl.

See  ikkagi oli tema. Noogutasin, kuid mulle meenus, et ta ei näe mind. Tundsin kuidas põsed õhetama hakkasid. Avasin suu ja lubasin ta sisse.

    Õde astus sisse, kandikul kauss auravat suppi, klaas mahla ja paar viilu leiba. Ajasin end mugavamalt istuma ning hakkasin vaikides suppi sööma. Tundsin, kuidas iga uue suutäiega aina rohkem jõudu minusse kogunes.

    Kauss tühi, võttis Maris mult kandiku ja hakkas ukse poole liikuma, kuid minu küsimused peatasid naise.

"Kui kaua ma siin olnud olen? Kas keegi on minu järgi küsinud ka?"

"Noh, sind toodi siia reede öösel kella kahe ajal ja praegu on pühapäev ja kell on pool viis õhtul. Sinu vend ja kaks tüdrukut, kes end sinu sõbrannadeks nimetavad, pole hetkekski lahkunud. Siin on käinud ka su vanemad, vanaema ja õed. Kas sa tahaksid kedagi neist näha?"

Mõtlesin hetke Marise pakkumise peale, kuid kuidas sain ma paluda kedagi näha, kui ma isegi ei tea neid, ei tea kuidas see Evelin nendega üldse läbi peaks saama. Võib olla aitaks see midagi meenutada, kuid olin liiga väsinud ja vastasin õele, et täna ei soovi ma kedagi näha. Ka Marise meelest oli see mõtekas tegu, et las seedib see mõte minus enne, kui asi veel segasemaks ajada. Naine soovsi mulle head õhtut ja ilusaid unenägusid, ning jättis mind mu mõtetega üksi.

    Mis juhtus? Miks oli mind vaja tuua öösel haiglasse? Kes oli see mees? Miks mu pea veritses? Miks ma midagi ei mäleta? Mis juhtus?!? Nii palju vastusteta küsimusi. Pidin puhkama. Lihtsalt pidin. Muidu oleksin hulluks läinud. Kõik need küsimused ja see teadmatus... Seadsin end mugavalt teki alla, keerasin end küljele ja sulgesin silmad.

    Kas magasin tunni, terve öö või vaid paar minutit? Ärkasin aga selle peale, et keegi hingeldas mu kõrvaääres. Tuba oli hämar, ainult hingamist oli kuulda.

"Ootasingi, et ärkaksid Evelin. Tahtsin andeks paluda, et sult mälu võtsin, kuid mul polnud muud valikut. Kui õige aeg käes, räägin sulle kõigest. Ma luban, et räägin, Evelin!"

---------------------------------