XII peatükk
Mina olen Martin
Kohe, kui silmad avasin, täitus mu keha ärevusega.
Kes oli see salapärane inimene? Kas ta tuleb mind siis täna vaatama?
Ma ei suutnud enam rahulikult voodis lamada. Tahtsin tõusta, kõndida. Tundsin end juba paremini ja piisavalt tervelt, et ringi vaadata.
Keegi koputas... Oli see tõesti too salapärane inimene? Juba? Vaatasin end aknapeegeldusest. Juuksed sassis, riided kortsus, meik puudub... ÕUDNE!! Mida ta minust küll arvata võib?!
Uksest astus sisse Maris. Pettumus... Naine nägi seda mu silmist, naeratas ja küsis: "Ja keda sina meil nii hirmsasti ootad, et mind nähes üldse ei rõõmusta? Ja muide... Mis seal kaardil kirjas oli? Said sa teada, kes sulle selle uhke kingi saatis? Mis tolle salapärase mehe nimi on?"
"Nime ma tõesti ei tea." Ulatasin naisele kaardi, et ta seda ise lugeda saaks. Marise nägu lõi särama: "Sul on salajane austaja!!"
Punastasin. Võtsin karbi ning pakkusin ka Marisele natuke kommi.
"Täna saab teada, kes ta täpsemalt on, " naeratasin selle mõtte peale, ise ärevusest ja põnevusest värisedes.
"Väga äge! Super-hüper lahe juu!!" rõõmustas ka Maris: "Aga nüüd pead sa sööma, muidu ei jaksa teda äragi oodata."
Mul polnud loomulikult isu. Olin selleks ju liiga põnevil. Kuid sõin siiski kõhu võimalikult täis.
"Millal külastusaeg hakkab?" küsisin Marise käest.
"Kella neljast. Rahune nüüd hetkeks maha, Evelin. Küll ta tuleb ja sa saad teada, kes ta on. Okei? Aga nüüd puhka ja kell kaks tullakse analüüse tegema ja sinu seisundit ning tervist uurima."
Kui Maris lahkunud oli, tõusin voodist, käisin palatis närviliselt ringi. Kohendasin juukseid, riideid ning üritasin end rahulikuna hoida, kuid ei suutnud. Aeg aina venis ja venis. Kell oli alles üksteist.
Mida ma küll nii kaua tegema peaks? Ohh jah, ma lähen hulluks sellest ootamisest ja tegevusetusest. Aga äkki võiks haiglas ringi vaadata? Mida halba see ikka teeks?
Niisiis sättisin end veel viimast korda, astusin ukse juurde, käsi lingil. Seisin seal liikumatult mõne hetke, kuid avasin siis ukse ning astusin koridori. Vaatasin paremale - pikk, valge, uksi täis koridor, vaid mõni üksik inimene liikus ringi. Keerasin pea vasemale - umbes sama pikk koridor veel ka teisel pool, lõpus trepp ja hiiglaslik aken.
Minu paremalt küljelt löödi uks pauguga lahti. Välja astus kipsis käe ja suurte prillidega poiss. Ta oli näost tulipunane, arvatavasti vihast... Siilipeaga Harry Potter, tormas minust mööda, kuid komistas mõned sammud kaugemal vastu toolijalga ning kukkus. Poiss puhises vihaselt midagi endaette. Läksin tema juurde, ulatasin käe, ning küsisin: "Kas ma saan aidata? Said sa väga haiget? Muide, minu nimi on Evelin."
Poiss vaatas mind oma heleroheliste silmadega.
"Mina olen Martin. Mul on kõik korras, aitäh. Sa oled muidu väga kena..." ütles Martin püsti tõustes, ise näost punane. Naeratasin arglikult. Kumbki meist ei osanud eriti midagi öelda. Poiss puudutas häbelikult mu kätt, et tähelepanu saada. Ärkasin justkui tardumusest...
"Kas äkki läheks ja vaataks ringi? Teisel korrusel on väike kohvik, saame äkki seal natuke olla ja rääkida? On sul kõht ka tühi?" pakkus Marko välja. Noogutasin. Läksime koos vasakule poole, trepist alla.
Jõudsime kolmandale korrusele. Kõrvu täitis lastekisa, hõisked ja ka mõne pahandava arsti hääl. Pisike krussis juuste ja tõmmu nahaga tüdruk jooksis mulle otsa ning kukkus. Aitasin ta püsti. Üks vanem naisterahvas, kes seda pealt nägi, hakkas karjuma: "Mis sa tormad niimoodi! Jooksed teised veel pikali kah! Marss oma tuppa!!"
Tüdruku silmad täitusid pisaratega: "Vabandust, ma ei tahtnud ju..."
Tegin kräsupeale pai, naeratasin ning lohutasin teda: "Kõik on ju korras. Said sa väga haiget? Siis on hästi kui ei saanud." Tüdruk vaatas mulle oma suurte silmadega otsa ja tänas.
"Mine nüüd mängima," julgustasin teda. Kräsupea kallistas mind veel tänutäheks ning tormas teiste laste juurde.
"See oli sinus väga kena," kiitis Martin, kui trepist veel korrusevõrra alla läksime.
"Ahh? Mis asi? Aaa, see? Ma ju... See polnud ju midagi erilist..." punastasin: "Aitäh!"
Kohvikusse jõudes valisime laua kuhu istuda. Rääkisime pikalt juttu. Martin oli haiglasse sattunud, sest poiss kukkus rulaga trikke tehes halvasti. Sain teada veel, et tal oli ka väike õde, kes olevat suur ehitaja. Tüdruk pidavat juba paariaastaselt oskama ehitada legodest maju ning masinaid. Praegu, kui neiu juba kuueaastane on, ehitab ta mitte ainult legodest, vaid ka muudest materjalidest erinevaid ehitisi. Martin ise, eelistab joonistada ja rulaga sõita, kuid kui õde teda appi kutsub, siis on vend alati valmis aitama. Kui tuli minu kord rääkida, miks ma siin olen ja milline mu elu on, jäin vait.
"Ma ei tea eriti oma elust midagi... Tean vaid seda, et ükspäev ärkasin valges toas, öeldi, et mu nimi on Evelin, kuid kes ma tegelikult olen või milline mu elu oli, seda ma ei tea... Ma ei tea sedagi, mis täpsemalt juhtus... Mind külastasid küll vend ja kaks sõbrannat, kes pisut mu elu tutvustasid, kuid nüüd on kõik veel keerulisem ja ma ei saa enam mitte millesti aru... Ja ma ei tea mida enam arvata või teha... Kõik on nii keeruline..." pisar voolas üle põse, kui viimased sõnad üle huulte tulid. Nuuksed algasid, kuid ma ei suutnud end tagasi hoida...
"Kõik on korras Evelin. Küll kõik laabub. Ära ainult nuta," püüdis Martin mind lohutada.
"Siin sa oledki! Evelin! Kohe oma palatisse!"
See oli Maris... Mis küll juhtunud oli, et ta endast nii väljas oli?
Läksime kahekesi palatisse.
"Kell on kaks, Evelin! Sa peaks oma palatis olema, mitte ringi luusima! Sa ei tohiks üldse kuskil loata käia," riidles Maris minuga. Juba tuttavasse ruumi astudes, heitsin voodisse istuma. Ruumis oli peale minu ja Marise ka keegi võõras mees.
"Mina olen Kaarel. Tulin siia, et mõned testid ja analüüsid teha," tutvustas end too vanem meesterahvas. Noogutasin.
Rääkisime temaga pool tundi ning ta märkis iga natukese aja tagant midagi oma märkmikusse. Hiljem võttis ta minult vereproovi ja uuris mind erinevate masinetega. Olin nagu katsejänes. Lõpuks sai see kõik läbi ja sain rahulikult hingata. Kell oli juba kolmveerand neli. Istusin kannatamatult voodis, aegajalt ikka kella poole piiludes ning end sättides.
Keegi koputas!
"Kas äkki läheks ja vaataks ringi? Teisel korrusel on väike kohvik, saame äkki seal natuke olla ja rääkida? On sul kõht ka tühi?" pakkus Marko välja. Noogutasin. Läksime koos vasakule poole, trepist alla.
Jõudsime kolmandale korrusele. Kõrvu täitis lastekisa, hõisked ja ka mõne pahandava arsti hääl. Pisike krussis juuste ja tõmmu nahaga tüdruk jooksis mulle otsa ning kukkus. Aitasin ta püsti. Üks vanem naisterahvas, kes seda pealt nägi, hakkas karjuma: "Mis sa tormad niimoodi! Jooksed teised veel pikali kah! Marss oma tuppa!!"
Tüdruku silmad täitusid pisaratega: "Vabandust, ma ei tahtnud ju..."
Tegin kräsupeale pai, naeratasin ning lohutasin teda: "Kõik on ju korras. Said sa väga haiget? Siis on hästi kui ei saanud." Tüdruk vaatas mulle oma suurte silmadega otsa ja tänas.
"Mine nüüd mängima," julgustasin teda. Kräsupea kallistas mind veel tänutäheks ning tormas teiste laste juurde.
"See oli sinus väga kena," kiitis Martin, kui trepist veel korrusevõrra alla läksime.
"Ahh? Mis asi? Aaa, see? Ma ju... See polnud ju midagi erilist..." punastasin: "Aitäh!"
Kohvikusse jõudes valisime laua kuhu istuda. Rääkisime pikalt juttu. Martin oli haiglasse sattunud, sest poiss kukkus rulaga trikke tehes halvasti. Sain teada veel, et tal oli ka väike õde, kes olevat suur ehitaja. Tüdruk pidavat juba paariaastaselt oskama ehitada legodest maju ning masinaid. Praegu, kui neiu juba kuueaastane on, ehitab ta mitte ainult legodest, vaid ka muudest materjalidest erinevaid ehitisi. Martin ise, eelistab joonistada ja rulaga sõita, kuid kui õde teda appi kutsub, siis on vend alati valmis aitama. Kui tuli minu kord rääkida, miks ma siin olen ja milline mu elu on, jäin vait.
"Ma ei tea eriti oma elust midagi... Tean vaid seda, et ükspäev ärkasin valges toas, öeldi, et mu nimi on Evelin, kuid kes ma tegelikult olen või milline mu elu oli, seda ma ei tea... Ma ei tea sedagi, mis täpsemalt juhtus... Mind külastasid küll vend ja kaks sõbrannat, kes pisut mu elu tutvustasid, kuid nüüd on kõik veel keerulisem ja ma ei saa enam mitte millesti aru... Ja ma ei tea mida enam arvata või teha... Kõik on nii keeruline..." pisar voolas üle põse, kui viimased sõnad üle huulte tulid. Nuuksed algasid, kuid ma ei suutnud end tagasi hoida...
"Kõik on korras Evelin. Küll kõik laabub. Ära ainult nuta," püüdis Martin mind lohutada.
"Siin sa oledki! Evelin! Kohe oma palatisse!"
See oli Maris... Mis küll juhtunud oli, et ta endast nii väljas oli?
Läksime kahekesi palatisse.
"Kell on kaks, Evelin! Sa peaks oma palatis olema, mitte ringi luusima! Sa ei tohiks üldse kuskil loata käia," riidles Maris minuga. Juba tuttavasse ruumi astudes, heitsin voodisse istuma. Ruumis oli peale minu ja Marise ka keegi võõras mees.
"Mina olen Kaarel. Tulin siia, et mõned testid ja analüüsid teha," tutvustas end too vanem meesterahvas. Noogutasin.
Rääkisime temaga pool tundi ning ta märkis iga natukese aja tagant midagi oma märkmikusse. Hiljem võttis ta minult vereproovi ja uuris mind erinevate masinetega. Olin nagu katsejänes. Lõpuks sai see kõik läbi ja sain rahulikult hingata. Kell oli juba kolmveerand neli. Istusin kannatamatult voodis, aegajalt ikka kella poole piiludes ning end sättides.
Keegi koputas!
-----------------------------------
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar