II. peatükk Emmi mure

II peatükk

Emmi mure

    Hommikul ärgates läksin vannituppa pesema. Kuna oli koolipäev, siis vanaema tuuseldas juba köögis hommikusöögi kallal. Tädi Anne pani Emilit kooliks valmis ja püüdis Annat rahustada. 

    Mina, Egert, Toomas ja Liisa sõime laua ääres hommikust. Isa soovis meile toredat päeva ja läks minema. Lõpetasime Toomasega hommikusöögi esimestena ning seadsime oma kotid valmis. Ka Egert ning Liisa lõpetasid ja me hakkasime koos minema. Kuna kool pole kaugel, siis läksime jala nagu tavaliselt. Kui tänaval olime, tulid ka naabrilapsed toast välja.

    Raul ja Mari tervitasid meid rõõmsalt, kuid Tanel vaid muigas õelalt ning astus edasi. Meie kuuekesi kõndisime ja jutustasime, samalajal kui Tanel kõige ees jalutas.

    Kooli jõudes jooksin kohe oma parima sõbra Pireti juurde. Jutustasin talle kõigest ja nagu ma kahtlustasingi, arvast ta, et olen õnneseen, sest minu naabriks on kooli kuumim poiss.

    Koolipäev venis ja venis. Kui lõpuks koju jõudsin ja asjad ära panin, kuulsin uksel koputust. Kuna vanaema oli poodi ja Egert sõpradega palli taguma läinud, olin üksi kodus. Avasin ukse ja mulle vaatasid otsa Mari ning Piret. Liikusime ka koolis kolmekesi. Nüüd mulle meenus jah, et olin kutsund tüdrukud endale külla. Lubasin neid tuppa ning tegin paar telefonikõnet tädile ja vanaemale. Helistasin ka Egertile, et hoidku kodust eemale, muidu rikub veel meie tüdrukuteõhtu ära.

    Mõned tunnid hiljem jõudsid ka lasteaia lapsed ja väiksemad koolipõngerjad koju ning maja täitus jalgademadina ning kisaga. Piret ja Mari tahtsid väiksemaid tervitama minna, kuigi hoiatasin, et siis ei jäeta meid üldse rahule. Nad said mu siiski kuidagi nõusse ning läksime alla väikestega mängima.

    Anna jutustas õhinal oma päevast ja kutsus Marit nukkudega mängima. Sain kohe aru, et neil on klappi ning naeratasin mõlemale julgustavalt, kui nad lastetuppa kadusid. Emmil oli kurb pilk ning ta ei teinud meist eriti välja. Kui tahtsin Piretile öelda, et lähen ja uurin mis Emilil viga on, nägin kuidas ta Toomasega rääkis.

    Emmi juurde jõudes märkasin, kuidas ta voodis vappus, nägu seina poole keeratud. Istusin vaikselt ta kõrvale ning panin oma käe ta õlale. Emmi võpatas ja luristas nina, kui oma pisaratest laigulise näo minu poole keeras. Küsisin vaikselt, mis juhtunud on ja kas kõik on korras. Õde turtsatas vaikselt mu küsimuse peale.

"Muidugi on kõik korras. Lihtsalt lõbu pärast nutan siin," ütles Emil sarkastiliselt. Muigasin ja tõmbasin oma armsa õe kaissu. Emmi jutustas mulle, et üks poiss tema klassist noris teda ja ütles, et ta on paks peeruvabrik.

"Kõik naersid mu üle," nuuksus ta "Isegi Marilin, kes on mu parim sõbranna! Ma ei tea enam, kas ta üldse on minu sõber."

    Silitasin Emmi pead ja ka minu silmist hakkasid voolama pisarad. Lohutasin oma õekest ning lubasin midagi ette võtta ja soovitasin tal siiski homme kooli minna, et asjad selgeks teha. Istusime veel natuke aega  üksteise kaisus kuni Emmi küsis:"Ev, kas sa ei peaks oma sõprade juurde minema? Äkki nad juba muretsevad?" Naeratasin ja suudlesin ta pealage. Mõtlesin veel hetke, kuid läksin siis teise tuppa oma sõpru otsima.

    Leidsin Pireti Toomasega rääkimas ja vahel punastavalt naerdes. Piilusin korraks kööki ja leidsin Mari, kes valmistas Annale võileiba, samalajal kui tädi Anne nukule patsi punus.

    Hiilisin sõbrannale seljatagant ligi ja hakkasin teda kõditama. Mari keeras naerdes ümber ning ütles Annale nägemist. Jalutasime kahekesi elutuppa, kus Piret aralt naeratas. Kui ta meid märkas, tuli sõbranna meile vastu ja jalutasime koos esikusse.

"Miks sa mulle ei öelnud, et sul nii lahe vend on Evelin?" uuris Piret kohe. Tuletasin talle meelde, et ta on ka varem siin käinud ja mu venda näinud. Piret ütles aga selle peale, et Toomast pole ta meil kunagi näinud, sest vend on kas oma toas arestis või sõpradega väljas.

    Itsitasin vaikselt, kui Piret vennast rääkis. Mari piilus minu poole ja hakkasime korraga naerma.

"Mida? Mis on? Mida te naerate?!" küsis segaduses ning pisut pahane Piret.

"Ei miskit," ütlesin mina.

"Lihtsalt tundub, et oled Evvi venda ära armunud," itsitas Mari. Piret punastas ja hakkas ka naerma. Panime jalanõud jalga ning jalutasime õue. 

    Kuna mina ja Mari olime naabrid, siis saatsime Pireti koju. Kümne minutiga olime Pireti maja ees, kallistasime ning soovisime head õhtut. Kodu poole jalutades rääkisime Mariga palju. Uurisime üksteise mineviku kohta. Märkamatult rääkisime ta vennast, Tanelist. Mari rääkis, kui tore ta on, kuigi kiusas vahel teda ja Sarahit. Rääkisin talle ka sellest, kuidas kõik meie klassi tüdrukud on Tanelist sissevõetud. Mari uuriva pilgu peale raputasin pead ja ütlesin:"Ei, mina mitte. Minu meelest on tema ülbus suurema kaaluga, kui ta hea väljanägemine." Mari noogutas mõistvalt.

    Tema maja ette jõudes kallistame ning soovime head õhtut. 

    Hakkasin just oma maja ust avama, kui kuulsin tuttavat häält oma nime hüüdmas.

--------------------------------

I peatükk Playboy

I peatükk

Playboy

    Tšauks kõigile! Minu nimi on Evelin Peterson. Olen 14-aastane linnaplika. Mul on seitse õde-venda. Kaks nooremat õde ja kaks vanemat õde. Üks vendadest on minust vanem, teine on minu kaksikvend ja kolmas on alles väike.

    Ma elan koos ema, tädi, vanaema ja isaga. Kuigi enamus ajast on kodus vaid vanaema ja tädi. Tädi ja vanaema hoolitsevad meie eest, sest ema on tihti väiksema vennaga haiglas ja isal on pikad tööpäevad.

    Meie peres on viis koolilast ja üks lasteaiaealine. Lisaks neile on meil ka kaks pisemat.

    Kool on mulle kui teine kodu. Seal on palju sõpru ja toredad õpetajad. Klassis on meid 18. Käin 7.b klassis. Poisse on meil kaheksa ja tüdrukuid kümme. Ma kahtlustan, et meie klass on üks lärmakas ja veider inimeste kogum.

    Meie koos oma kaksikvenna Egertiga oleme koolis üpris kuulsad, sest me teeme koolilehte ja korraldame erinevaid üritusi. Minu suurem õde ning vend lõpetavad sellel aastal kahetistkümnenda klassi ja mu teine õde üheksanda.

    Mul on helesinised silmad ning kastanpruunid juuksed. Minul ja Egertil on lihtne vahet teha sest, oleme vastassoost kuid, kui seda mitte tähele panna oleme täpselt samasugused (minul on küll pikemad juuksed kui Egertil).
    Noorematena kasutasime seda ära. Mul olid siis üpris lühikesed juuksed ja õpetajad ega klassikaaslased meil vahet teha ei osanud. Kuuendas klassis või tegelikult juba viiendas oli raske seda trikki teha, sest minu keha hakkas muutuma ja Egert muutus ülbemaks. Niisiis me lõpetasime selle ning ma lasin oma juustel kasvada.
    Meie kooli tuli uus poiss. Tal olid rohekat tooni silmad ja süsimustad juuksed. Kui ta esimest korda meie klassi tuli, siis sain kohe aru, et ta pole muud kui playboy. Kõik tüdrukud ahhetasid ja ohhetasid, kuid mina keerasin oma pea temast eemale. Ülelõhnastatud playboy tutvustas end kui Tanel Lannuste. Ta hääl oli flirtiv, kuid üsna jahe. Esimesest pilgust, mille ta klassile viskas, mõistsin, et tema hakkab kõikide tüdrukute südameid murdma (peale minu, sest see Tanel tekitas minus rohkem vastikust, kui tema hea välimus väärt oli).
    Minu seljataga oli ainus vaba koht ning Tanel istus sinna, klassi barbie kõrvale. Meil oli ajaloo tund ja Tanel ning Erika jutustasid mu selataga nii, et ma ei suutnud kuulata,  mida õpetaja Tamm meile rääkis. Tunni lõpuks oli õpetaja vihane ja karistas meid tunnikontrolliga.
    Koju jõudes olin väsinud ja tujust ära. Jõudsin just oma tuppa, kui vanaema hüüdis: "Evelin, kullake, tule palun korraks siia!"
Lonkisin siis jälle trepist alla vanaema Liina juurde.
"Tead, meile kolisid uued naabrid kõrval majja!" Vanaema oli nii rõõmus ja elevil, kui ta jätkas: "Ole hea laps ja mine ütle kah tere. Näe, tegin kooki ja... Kuule võta Merilin, Anna, Liisa, Emil ja Egert ka kaasa. Toomas tuleks ka majast väjla ajada, kuid ta on koduarestis ja Marko on jälle koos su ema, Kristiga, haiglas. Niiet minge siis kuuekesi naabreid tervitama!"
Jooksin trepist üles, vahetasin riided ära ja hüüdsin: "Merilin, Anna, Liisa, Emmi, Egert tulge alla! Läheme ütleme tere oma uutele naabritele!"
   2-aastane Anna jooksis oma sinises kleidis alla minu juurde, endal silmad põnevust täis. Tema järel tuli Emil, kelle roheline ja lehviv kleit mul tuju rõõmsaks tegi. Merilin ja Liisa tulid kahekesi rahulikult jalutades trepist alla. Nad mõlemad on minust peajagu pikemad. Merilin on meie pere sõbralikeim ja lahkeim tüdruk. Egert tuli oma toast välja ja ütles, et tema ei viitsi tulla. Ma käisin talle pisut peale ja meelitasin koogiga kuni lõpuks ta leebus ja nõustus meiega tulema.
     Ukse avas noor naine, kes ütles et tema nimi on Sabrina. Naise kõrvale ilmus ka ta abikaasa Jack. Meid kutsuti sisse ja Sabrina palus ka oma lastel kooki maitsma tulla. Tal oli kolm tütart ja kaks poega. 4-aastane Jaanika, 10-aastane Raul, 13-aastane Mari, 15-aastane Tanel ja 6-aastane Sarah. Kõik lapsed olid armsad ja viisakad peale ühe. Tanel Lannuste. Tema tundis minu ja Egerti kohe ära ning hakkas mulle külge lööma, kuid andsin talle kõrvakiilu ja sosistasin talle kõrva: "Tead playboy, mina ei ole nii naiivne, et sind uskuma jääksin, niiet võid heaga ära lõpetada. Sa ajad mind lihtsalt oksele!" Keerasin talle selja ning naeratasin teistele. 
"Sa veel kahetsed seda!" kuulsin ma veel enne, kui Tanel minema kõndis.
    Kutsusin õed ja Egerti kokku, soovisime naabritele head õhtut ning läksime koju. Kell oli palju ja väiksemad läksid magama, mina õppisin veel pisut ja pugesin siis ise ka teki alla ning jäin magama. 
"Küll see oli alles päev..." mõtlesin veel enne, kui silmad kinni vajusid.

---------------------