II peatükk
Emmi mure
Hommikul ärgates läksin vannituppa pesema. Kuna oli koolipäev, siis vanaema tuuseldas juba köögis hommikusöögi kallal. Tädi Anne pani Emilit kooliks valmis ja püüdis Annat rahustada.
Mina, Egert, Toomas ja Liisa sõime laua ääres hommikust. Isa soovis meile toredat päeva ja läks minema. Lõpetasime Toomasega hommikusöögi esimestena ning seadsime oma kotid valmis. Ka Egert ning Liisa lõpetasid ja me hakkasime koos minema. Kuna kool pole kaugel, siis läksime jala nagu tavaliselt. Kui tänaval olime, tulid ka naabrilapsed toast välja.
Raul ja Mari tervitasid meid rõõmsalt, kuid Tanel vaid muigas õelalt ning astus edasi. Meie kuuekesi kõndisime ja jutustasime, samalajal kui Tanel kõige ees jalutas.
Kooli jõudes jooksin kohe oma parima sõbra Pireti juurde. Jutustasin talle kõigest ja nagu ma kahtlustasingi, arvast ta, et olen õnneseen, sest minu naabriks on kooli kuumim poiss.
Koolipäev venis ja venis. Kui lõpuks koju jõudsin ja asjad ära panin, kuulsin uksel koputust. Kuna vanaema oli poodi ja Egert sõpradega palli taguma läinud, olin üksi kodus. Avasin ukse ja mulle vaatasid otsa Mari ning Piret. Liikusime ka koolis kolmekesi. Nüüd mulle meenus jah, et olin kutsund tüdrukud endale külla. Lubasin neid tuppa ning tegin paar telefonikõnet tädile ja vanaemale. Helistasin ka Egertile, et hoidku kodust eemale, muidu rikub veel meie tüdrukuteõhtu ära.
Mõned tunnid hiljem jõudsid ka lasteaia lapsed ja väiksemad koolipõngerjad koju ning maja täitus jalgademadina ning kisaga. Piret ja Mari tahtsid väiksemaid tervitama minna, kuigi hoiatasin, et siis ei jäeta meid üldse rahule. Nad said mu siiski kuidagi nõusse ning läksime alla väikestega mängima.
Anna jutustas õhinal oma päevast ja kutsus Marit nukkudega mängima. Sain kohe aru, et neil on klappi ning naeratasin mõlemale julgustavalt, kui nad lastetuppa kadusid. Emmil oli kurb pilk ning ta ei teinud meist eriti välja. Kui tahtsin Piretile öelda, et lähen ja uurin mis Emilil viga on, nägin kuidas ta Toomasega rääkis.
Emmi juurde jõudes märkasin, kuidas ta voodis vappus, nägu seina poole keeratud. Istusin vaikselt ta kõrvale ning panin oma käe ta õlale. Emmi võpatas ja luristas nina, kui oma pisaratest laigulise näo minu poole keeras. Küsisin vaikselt, mis juhtunud on ja kas kõik on korras. Õde turtsatas vaikselt mu küsimuse peale.
"Muidugi on kõik korras. Lihtsalt lõbu pärast nutan siin," ütles Emil sarkastiliselt. Muigasin ja tõmbasin oma armsa õe kaissu. Emmi jutustas mulle, et üks poiss tema klassist noris teda ja ütles, et ta on paks peeruvabrik.
"Kõik naersid mu üle," nuuksus ta "Isegi Marilin, kes on mu parim sõbranna! Ma ei tea enam, kas ta üldse on minu sõber."
Silitasin Emmi pead ja ka minu silmist hakkasid voolama pisarad. Lohutasin oma õekest ning lubasin midagi ette võtta ja soovitasin tal siiski homme kooli minna, et asjad selgeks teha. Istusime veel natuke aega üksteise kaisus kuni Emmi küsis:"Ev, kas sa ei peaks oma sõprade juurde minema? Äkki nad juba muretsevad?" Naeratasin ja suudlesin ta pealage. Mõtlesin veel hetke, kuid läksin siis teise tuppa oma sõpru otsima.
Leidsin Pireti Toomasega rääkimas ja vahel punastavalt naerdes. Piilusin korraks kööki ja leidsin Mari, kes valmistas Annale võileiba, samalajal kui tädi Anne nukule patsi punus.
Hiilisin sõbrannale seljatagant ligi ja hakkasin teda kõditama. Mari keeras naerdes ümber ning ütles Annale nägemist. Jalutasime kahekesi elutuppa, kus Piret aralt naeratas. Kui ta meid märkas, tuli sõbranna meile vastu ja jalutasime koos esikusse.
"Miks sa mulle ei öelnud, et sul nii lahe vend on Evelin?" uuris Piret kohe. Tuletasin talle meelde, et ta on ka varem siin käinud ja mu venda näinud. Piret ütles aga selle peale, et Toomast pole ta meil kunagi näinud, sest vend on kas oma toas arestis või sõpradega väljas.
Itsitasin vaikselt, kui Piret vennast rääkis. Mari piilus minu poole ja hakkasime korraga naerma.
"Mida? Mis on? Mida te naerate?!" küsis segaduses ning pisut pahane Piret.
"Ei miskit," ütlesin mina.
"Lihtsalt tundub, et oled Evvi venda ära armunud," itsitas Mari. Piret punastas ja hakkas ka naerma. Panime jalanõud jalga ning jalutasime õue.
Kuna mina ja Mari olime naabrid, siis saatsime Pireti koju. Kümne minutiga olime Pireti maja ees, kallistasime ning soovisime head õhtut. Kodu poole jalutades rääkisime Mariga palju. Uurisime üksteise mineviku kohta. Märkamatult rääkisime ta vennast, Tanelist. Mari rääkis, kui tore ta on, kuigi kiusas vahel teda ja Sarahit. Rääkisin talle ka sellest, kuidas kõik meie klassi tüdrukud on Tanelist sissevõetud. Mari uuriva pilgu peale raputasin pead ja ütlesin:"Ei, mina mitte. Minu meelest on tema ülbus suurema kaaluga, kui ta hea väljanägemine." Mari noogutas mõistvalt.
Tema maja ette jõudes kallistame ning soovime head õhtut.
Hakkasin just oma maja ust avama, kui kuulsin tuttavat häält oma nime hüüdmas.
--------------------------------
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar