III peatükk
Avarii!
Tardusin paigale, käsi ukselingil. Keerasin end ümber ja naeratasin Tanelile. Poisi põsk oli kõrvakiilust endsiselt punane.
"Jah? Oli asja ka playboy?"
"Muidugi oli tibuke," irvitas Tanel.
Tundsin kuidas käsi rusikasse tõmbus ja hoidsin end tagasi, et tal hambaid välja ei lööks.
"Tulin kättemaksma," ütles poiss põske katsudes.
Tanel astus sammu ja mina taganesin vastu ust. Käed endiselt rusikas, valmis virutama sellele ennasttäis playboyle. Tanel astus uuesti sammu, kuid mul polnud enam kuskile taganeda, niiet seisin seal. Järgmise sammuga oli meie vahel vaid mõni üksik sentimeeter.
Irve näos tuli Tanel veel lähemale. Valmistusin selleks, et kohe tuleb löök või mõni muu valus etteaste. Tanel liikus vaikselt lähemale ning tõmbas mind oma kätega veelgi lähemale. Tundsin kuidas ma surisema hakkasin sealt, kus tema käed mind puudutasid. Poiss tõmbas mu pea enda poole, kuni meie otsmikud kohtusid. Süda tuksus uskumatult kiiresti ja et end rahulikuna hoida, üritasin aeglaselt sisse ja välja hingata. Järgmisel hetkel tundsin oma suul Taneli huuli. Enne, kui reageerida jõudsin oli poiss kadunud.
Vaatasin enda ümber ringi. Seisin veel hetke enne, kuni reaalsus minuni jõudis. Keerasin selja ning astusin tuppa. Vanaema vaaritas köögis ja tädi Anne mängis Anna ja Emmiga. Kui mind märgati jooksis Anna kohe minu juurde.
"Evelin! Kas Mari tuleb homme ka? Meil jäi mäng pooleli. Palun, palun, palun luba Marit homme ka meile!" vadistas Anna.
Naeratasin ja ütlesin, et võib-olla tuleb Mari homme ka. Õde korjas nukud maast ning jooksis õnnejoovastuses oma tuppa. Emmi tuli minu juurde ning kallistas mind, sosistades mulle:" Aitäh! Sa oled parim õde, kes üldse olemas olla saab!"
Kallistasin teda tugevamalt ning vastasin samaga. Naersime ja lasime üksteisest lahti. Nägin kuidas Toomas diivanil istus ja oma telefoni näppis. Läksin ja vahetasin riided ära.
Oma toas olles puudutasin sõrmedega oma huuli, raputasin pead ja ohkasin sügavalt. Natuke hiljem seadsin aga sammud köögi poole. Vanamemm tegi ühepajatoitu. Kutsusin Toomase, Liisa ja Egerti omale appi lauda katma.
Kui laud oli kaetud astus ka isa tuppa, nägu väsinud, kuid suunurkades tuksles naeratus. Tervitasin teda ja kutsusin isa ka sööma. Anna pirtsutas algul toiduga, kuid kui ütlesin, et Mari ei tule pirtsutavatele lastele küll, sõi ta taldriku ilusti tühjaks. Aitasin tädi Annel lauda koristada ning pesin nõud. Sellega ühel pool, läksin oma tuppa ja uurisin, kas ja mida meil õppida anti. Õppisin ruttu kontrolltööks ja lõpetasin eesti keele harjutuse.
Kodutööd tehtud, astus ka Egert tuppa ja uuris kuidas mul päev möödus. Jutustasin kõigest, kuid otsustasin Taneliga toimunu enda teada jätta. Rääkisime veel natuke, kuni Egertilt üht teenet palusin .
"Egert... Rääkisin täna Emmiga ja tuli välja, et Kaarel noris teda. Mõtlesin, et ehk saaksid sina selle poisiga rääkida? Ma vestleks temaga ise aga ma kardan, et virutan talle või ta ei võta mind tõsiselt."
Kaksikvend noogutas ning lubas midagi ette võtta. Ta uuris, kas ka minul on kõik korras või on mingisugune probleem, mille lahendamiseks venna abi võiks vaja minna. Kõhklesin hetkeks, kuid valetasin ja raputasin pead.
Pesin hambad ära ja soovisin kõigile head ööd. Enne uinumist mõtlesin taas sellele, mis ukse juures toimus. Otsustasin sellest mitte välja teha.
Hommikul riidesse pannes, hõõrusin veel silmi. Kõndisin kööki, tegin paar võileiba, istusin ja alustasin hommikusöögiga. Kõht täis, läksin tuppa nägu ja soengut pähe tegema. Korjasin kooliasjad kokku ja tahtsin just toast väljuda, kui kuulsin telefoni piiksu. Viskasin asjad kiirelt kotti ja läksin mobiili juurde. Elektroonika vidina kätte võtnud nägin, et sõnum oli Piretilt. Sõnumit avades oleksin peaaegu šhoki saanud.
"Toimus avarii ja olen haiglas. Kõik on korras, ausalt. Ma ei tule lihtsalt paar päeva kooli. Tule mind varsti vaatama.
Piret"
Näost valgena jalutasin alla, kott õlal ja telefon käes. Emmi märkas mu lubivalget nägu ja tormas minu poole. Raputasin pead, andes märku, et ei soovi rääkida. Emil noogutas ning uuris hoopis, kas võib täna meiega kooli tulla. Naeratasin. Mõne minuti pärast olime valmis ja astusime viiekesi uksest välja. Mina ja Emmi kõrvuti, Egert ja Toomas meist natuke tagapool ning Liisa kõige ees.
Seekord ei tulnud naabrilapsed meile seltsi ning jalutasime viiekesi kooli poole. Egert saatis Emilit ja ei jätnud teda üksi. Arvatavasti otsis ta Kaarelit, et asjad selgeks rääkida. Kui oma klassi jõudsin oli Mari juba kohal. Rääkisime natuke, kuni ta loodusklassi pidi minema.
Istusin oma kohale ja natuke hiljem tuli ka Egert mu kõrvale. Pärast seda tuli Tanel ja kõik tüdrukud õhkasid. Keerasin pea ära nagu poleks eilset olnudki. Egert jutustas, mis oli Emmi klassis juhtunud. Turtsatasin naerma, kui Egert Kaarli nägu üritas järgi teha.
Tunni lõppedes otsisin Mari üles ja ütlesin talle, et Anna ootab teda külla. Lisasin ka, et ma ei jõua peale kooli kohe koju. Mari segaduses pilgule ütlesin: "Piret on haiglas ja ma lähen teda vaatama. Ma ei tea kaua mul seal läheb."
Naabritüdruk noogutas ja kallistas mind. Tundsin pisaraid silmadesse tekkivat, kuid pilgutasin kiirelt silmi ja ajasin soolavee ära.
Pärast tundide lõppu andsin ka õdedele ja vendadele teada, et lähen haiglasse. Palatisse astunud, naeratas Piret mulle. Tegin grimassi mis pidi naeratusega sarnanema aga ma kahtlen, kas see nii ka välja nägi. Sõbranna seletas oma olukorda ja korrutas juba kümnendat korda, et temaga on kõik korras. Seda oli endiselt raske uskuda, kuid otsustasin suu kinni hoida. Mõne aja pärast tuli arst ja palus mul lahkuda.
Koju minnes ei pannud ma tähele, et Tanel mu kodu ukse ees seisis. Jooksin talle kogemata otsa ja pomisesin vabandust, ise samalajal ukse poole trügides. Tanel asetas oma käed mu õlgadele ja hoidis mind kinni.
"Mida on?? Lase mind tuppa Tanel!!" ütlesin talle kurjalt, peaaegu karjudes.
"Miks sa mind täna koolis ignoreerisid ja kuhu sa peale tunde läksid?" uuris poiss.
Vaatasin talle jahmunult otsa ega öelnud midagi. Tundsin, kuidas Taneli sõrmed mu õlgu pigistasid ja kiunatasin vaikselt.
"Vasta, kui sinult küsitakse!" karjus ta. Teadmatusest ja hirmust selle uutsorti Taneli vastu ei julgenud ma suud avada.
"VASTA!!" karjus ta nüüd juba valjemalt ja karmimalt.
"VASTA!!!"
Naeratasin ja ütlesin, et võib-olla tuleb Mari homme ka. Õde korjas nukud maast ning jooksis õnnejoovastuses oma tuppa. Emmi tuli minu juurde ning kallistas mind, sosistades mulle:" Aitäh! Sa oled parim õde, kes üldse olemas olla saab!"
Kallistasin teda tugevamalt ning vastasin samaga. Naersime ja lasime üksteisest lahti. Nägin kuidas Toomas diivanil istus ja oma telefoni näppis. Läksin ja vahetasin riided ära.
Oma toas olles puudutasin sõrmedega oma huuli, raputasin pead ja ohkasin sügavalt. Natuke hiljem seadsin aga sammud köögi poole. Vanamemm tegi ühepajatoitu. Kutsusin Toomase, Liisa ja Egerti omale appi lauda katma.
Kui laud oli kaetud astus ka isa tuppa, nägu väsinud, kuid suunurkades tuksles naeratus. Tervitasin teda ja kutsusin isa ka sööma. Anna pirtsutas algul toiduga, kuid kui ütlesin, et Mari ei tule pirtsutavatele lastele küll, sõi ta taldriku ilusti tühjaks. Aitasin tädi Annel lauda koristada ning pesin nõud. Sellega ühel pool, läksin oma tuppa ja uurisin, kas ja mida meil õppida anti. Õppisin ruttu kontrolltööks ja lõpetasin eesti keele harjutuse.
Kodutööd tehtud, astus ka Egert tuppa ja uuris kuidas mul päev möödus. Jutustasin kõigest, kuid otsustasin Taneliga toimunu enda teada jätta. Rääkisime veel natuke, kuni Egertilt üht teenet palusin .
"Egert... Rääkisin täna Emmiga ja tuli välja, et Kaarel noris teda. Mõtlesin, et ehk saaksid sina selle poisiga rääkida? Ma vestleks temaga ise aga ma kardan, et virutan talle või ta ei võta mind tõsiselt."
Kaksikvend noogutas ning lubas midagi ette võtta. Ta uuris, kas ka minul on kõik korras või on mingisugune probleem, mille lahendamiseks venna abi võiks vaja minna. Kõhklesin hetkeks, kuid valetasin ja raputasin pead.
Pesin hambad ära ja soovisin kõigile head ööd. Enne uinumist mõtlesin taas sellele, mis ukse juures toimus. Otsustasin sellest mitte välja teha.
Hommikul riidesse pannes, hõõrusin veel silmi. Kõndisin kööki, tegin paar võileiba, istusin ja alustasin hommikusöögiga. Kõht täis, läksin tuppa nägu ja soengut pähe tegema. Korjasin kooliasjad kokku ja tahtsin just toast väljuda, kui kuulsin telefoni piiksu. Viskasin asjad kiirelt kotti ja läksin mobiili juurde. Elektroonika vidina kätte võtnud nägin, et sõnum oli Piretilt. Sõnumit avades oleksin peaaegu šhoki saanud.
"Toimus avarii ja olen haiglas. Kõik on korras, ausalt. Ma ei tule lihtsalt paar päeva kooli. Tule mind varsti vaatama.
Piret"
Näost valgena jalutasin alla, kott õlal ja telefon käes. Emmi märkas mu lubivalget nägu ja tormas minu poole. Raputasin pead, andes märku, et ei soovi rääkida. Emil noogutas ning uuris hoopis, kas võib täna meiega kooli tulla. Naeratasin. Mõne minuti pärast olime valmis ja astusime viiekesi uksest välja. Mina ja Emmi kõrvuti, Egert ja Toomas meist natuke tagapool ning Liisa kõige ees.
Seekord ei tulnud naabrilapsed meile seltsi ning jalutasime viiekesi kooli poole. Egert saatis Emilit ja ei jätnud teda üksi. Arvatavasti otsis ta Kaarelit, et asjad selgeks rääkida. Kui oma klassi jõudsin oli Mari juba kohal. Rääkisime natuke, kuni ta loodusklassi pidi minema.
Istusin oma kohale ja natuke hiljem tuli ka Egert mu kõrvale. Pärast seda tuli Tanel ja kõik tüdrukud õhkasid. Keerasin pea ära nagu poleks eilset olnudki. Egert jutustas, mis oli Emmi klassis juhtunud. Turtsatasin naerma, kui Egert Kaarli nägu üritas järgi teha.
Tunni lõppedes otsisin Mari üles ja ütlesin talle, et Anna ootab teda külla. Lisasin ka, et ma ei jõua peale kooli kohe koju. Mari segaduses pilgule ütlesin: "Piret on haiglas ja ma lähen teda vaatama. Ma ei tea kaua mul seal läheb."
Naabritüdruk noogutas ja kallistas mind. Tundsin pisaraid silmadesse tekkivat, kuid pilgutasin kiirelt silmi ja ajasin soolavee ära.
Pärast tundide lõppu andsin ka õdedele ja vendadele teada, et lähen haiglasse. Palatisse astunud, naeratas Piret mulle. Tegin grimassi mis pidi naeratusega sarnanema aga ma kahtlen, kas see nii ka välja nägi. Sõbranna seletas oma olukorda ja korrutas juba kümnendat korda, et temaga on kõik korras. Seda oli endiselt raske uskuda, kuid otsustasin suu kinni hoida. Mõne aja pärast tuli arst ja palus mul lahkuda.
Koju minnes ei pannud ma tähele, et Tanel mu kodu ukse ees seisis. Jooksin talle kogemata otsa ja pomisesin vabandust, ise samalajal ukse poole trügides. Tanel asetas oma käed mu õlgadele ja hoidis mind kinni.
"Mida on?? Lase mind tuppa Tanel!!" ütlesin talle kurjalt, peaaegu karjudes.
"Miks sa mind täna koolis ignoreerisid ja kuhu sa peale tunde läksid?" uuris poiss.
Vaatasin talle jahmunult otsa ega öelnud midagi. Tundsin, kuidas Taneli sõrmed mu õlgu pigistasid ja kiunatasin vaikselt.
"Vasta, kui sinult küsitakse!" karjus ta. Teadmatusest ja hirmust selle uutsorti Taneli vastu ei julgenud ma suud avada.
"VASTA!!" karjus ta nüüd juba valjemalt ja karmimalt.
"VASTA!!!"
-----------------------------------
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar