IV peatükk
Õppetund
"Miks see sind üldse huvitab?" sosistasin vaikselt. Tanel tõukas mind vastu ust ja keeras sõnagi lausumata ringi. Enne kui ta tuppa jõuda minna hüüdis poiss:" Sest sa tähendad mulle... või õigemini mu õele midagi..."
Tuppa jõudes tormasin oma tuppa ega teinud Anna küsimustest välja. Heitsin voodile pikali ning nutsin. Ma polnud kindel, kas tulitavast valust õlgades või selle pärast, et ma ei mõistnud enam maailma ja, et mu elu oli nende paari päevaga hirmuäratavalt muutunud.
Olid möödas minutid või tunnid? Igatahes ühel hetkel astus Egert minu tuppa. Arvatavasti vend ei märganud, et nutnud olen. Tema näol säras hiiglaslik naeratus, mis ka minu nutmisest paistes näole väikse naeratuse tõi. Kuid hakkasin uuesti end haletsema ja pisarad voolasid iseenesest põskedelt alla. Egerti naeratus ja rõõmus meel oli peoga pühitud, kui mind nutmas nägi.
"Mis juhtus? Kas keegi tegi sulle haiget? Palun räägi minuga Evelin! Ma annan tappa sellele, kes sulle haiget tegi!! Räägi, kes see oli!" palus vend näost punase ja kättemaksu himulisena.
"Eikeegi, Egert. Ei keegi," vastasin lootusetult külge keerates. Arvatavasti märkas vend minu muret ja kurbust ning istus voodile, võttis mind enda kaissu ja kussutas mind kuni maha rahuneda suutsin. Kohe peale paari hingetõmmet tormasid sisse kõik mu õed ja vend. Isegi minu suured, põhiliselt omaette hoidvad õed, tulid mind oma suurte kallistustega lohutama.
Olid need kallistused või hoopis pisarad, mis mul hingata ei lasknud? Lõpuks said kallistused otsa ja nägin enamus õdede silmis pisaraid.
See on meie peres vist kombeks, et kui kellelgi on midagi halvasti siis tullakse lohutama, tahad sa seda või ei, ikka tullakse. Nagu ka Egert, lubas Toomas sellel inimesele tappa anda, kes mind nutma pani. Ükskõik kui palju ma neid ümber veenda püüdsin ei andnud nad alla vaid käisid ikka peale oma kättemaksu plaaniga. Kui õed ja vennad mind oma kallistustega juba väsitama olid jõudnud hakata, tulid tuppa ka vanaema ja tädi Anne. Minu väsimust nähes saatsid nad kõik toast välja ja tahtsid minuga omaette olla.
Olen alati vanaemast lugupidanud ja tädi Annet usaldanud aga esimest korda kahtlesin, kas neile ikka tasuks kõik ära rääkida. Suutsin vaevu suu avada, kui vanaema juba rääkima hakkas: "Ma... Ma nägin, mis juhtus Evvi. Ma...Mul on nii kahju!" nuuksus vanaema. Kallistasime ja nutsime veel natuke. Mõne aja pärast palus tädi: "Evelin, kas sa palun näitaksid oma õlgu ja selga? Siis saame kindlad olla kui suured vigastused sul on ja neid ravida."
Noogutasin ning võtsin särgi seljast. Ise ei näinud ma eriti midagi aga seda ohhetamist ja ahhetamist oli ikka kõvasti. Tegin omad järeldused, nende põhjal oli Tanel vist päris hästi hakkama saanud minu vigastamisega. Tädi võttis juhikoha enda kätte ja käskis mul voodile kõhuli heita, samal ajal kui vanaema nina nuuskas ja pisaratega võitles. Kui vanamemm oli end kokku võtnud läks ta alla arstikapi juurde ning tuli varsti tagasi. Vahetult ukse sulgumist nägin Egertit, kes minu poole vaatas. Ma ei mõistnud täpselt, mida ma tema silmades nägin, oli see viha, mure, kättemaksuhimu, kaastunne või hoopis midagi muud? Samal ajal, kui vanaema mulle salvi peale määris ja tädi kibeda lõhnaga kipitavat vedelikku peale tupsutas, kuulsin veel venna hingetõmbeid, mis raskelt teiselpool ust mühisesid. Mõne aja pärast kuulsin Egerti samme kaugenemas ja pühendusin rohkem sellele, mis minu toas toimus. Krimpsutasin nägu kui tädi Anne mulle seda kipitavat rohtu katkisele kohale pani.
Protsduuride lõppedes lubati mul üksi olla. Mõtlesin tänase päeva peale ja otsustasin emale helistada, et uurida kuidas neil väike-vennaga läheb. Telefoni kätte võttes kuulsin välisukse sulgumist ja pisi Marko rõõmu kilkeid. Naeratasin ja tundsin rõõmu, et ema lõpuks vennaga koju sai. Otsustasin neile tere öelda, kuid kui mulle meenus milline ma välja nägin, mõtlesin ümber, et neid mitte traumeerida. Ise aga mõtlesin: "Küll õed ja vennad neile räägivad mis juhtus... Kindlasti teevad sellest suure asja." Otsustasin end sellest hetkeks välja logida ja keerasin voodis teise külje, et natuke puhata. Silmi sulgedes kuulsin uksekella. Mu uni oli kadunud kohe peale valju mütsu, mis Taneli häälele järgnes. Voodist tõustes kuulsin Egerti ja Toomase võidu karjuvaid etteheiteid, mis mõlemad Mari venda süüdistasid. Nii hästi kui kuulda oli sain aru, et vanaema püüdis neid rahustada, kuid see ei õnnestunud eriti. Võtsin julguse ja jõuvarud kokku ning seadsin sammud esiku poole. Esikusse jõudes astusin ema ehmatusest välja tegemata vendade seljataha. Toomas nägi mind ja jäi vait, kuid Egert mitte. Asetasin oma külma käe tema õlale, kuid ta pühkis selle tagasi vaatamata ära. Ma ei andnud veel alla ning panin taaskord oma õrna käe venna õlale ja pigistasin ta õlga, et tähelepanu saada. Egert keeras oma vihast punase näo minu poole ja läks sekundiga näost valgeks. Kartsin, et ta saab šhoki, kuid ta püsis endiselt püsti.
Ka Tanel ajas end püsti ning vaatas mulle otse silma, nägin ta näos imestus ja silmades süüd. Järsku see muutus. Süütunne asendus millegagi, mis meenutas väga iha. Seda taibates astus Egert minu ette, selg minu poole ja käed mind kaitsmas. Alguses jäi Taneli tujumuutus ja venna kaitsev olek arusaamatuks, kuid siis meenus mulle, et kandsin seljas vaid hommikumantlit. Seda taibates tuli iseenesest mu palgetele puna ja silmad uurisid mu paljaid varbaid.
End pisut kogunud, tõstsin pilgu, kohendasin hommikumantlit ja ütlesin: "Egert, kõik on korras. Ma arvan, et ta sai oma õppetunni kätte," seejärel pöördusin vanaema poole: "Ole nii kena ja vii kõik teised ära ja tee Toomasele ja Egertile suhkruvett. Ma räägin kõigest hiljem, ema, ära ainult nuta, eks? Kas te oleksite nüüd nii kenad ja jätaksite meid Taneliga kahekes? Luban, et kui ta midagi üritab, hakkan karjuma ning te võite mulle appi tulla."
Kõik hakkasid ära minema, vaid Egert püsis endisel kohal.
"Oled sa kindel, et kaitset ei vaja Ev?" sosistas kaksikvend mulle kõrva, kui end ümber pööras. Noogutasin ja kallistasin teda tugevalt enne, kui ta köögi poole lükkasin. Alles siis, kui kõik olid läinud julgesin Taneli poole vaadata.
"Enne, kui midagi ütlema hakkad, on mul sulle midagi näidata ja öelda," ütlesin kalgilt, kui ukse poole astusin. Poisi huul oli verine ja silm tõmbus sinakaks. Tundus, et Egert sai vaid välispinda kahjustada, sest playboyl oli endiselt endast hästi arvav irve näos. Ust enda järel sulgedes nägin köögi aknas tuttavaid nägusid. Sama lugu oli ka naabermajas.
"Tundub, et meid jälgitakse tibuke," sosistas Tanel mulle kõrva. Tõmbusin vastikusest ja külmavärina tõttu eemale:"Parem ongi. Ja ära kutsu mind nii! Kas teadsid, et olen kõva lööja ning kick boxis päris osav?" irvitasin talle näkku, ise samal ajal pöidlaid püsti tõstes teistele näidates, et minuga on kõik korras.
"Sa tahtsid midagi näidata?" vahetas palyboy teemat. Noogutasin ja keerasin poisile selja. Lükkasin hommikumantli õlgadelt maha. Kuulsin, kuidas Tanel ahhetas. Järgmisel hetkel tundsin ta sooje sõrmi õrnalt mu hommikumantlit uuesti õlgadele panemas. Kui olin kindel, et miskit üleliigset näha polnud, keerasin end ümber.
"Vabandust, ma ei arvanud, et ma sulle haiget tegin. Anna andeks, asi läks üle käte. Ma ei tahtnud nii kaugele minna. On kõik korras?" vabandas Tanel, endal suu murelik, silmis süütunne. Ma nägin küll selle poisi pehmemat poolt, kuid ei lasknud sellel end eriti mõjutada ja vastasin õelalt: "Ah, et läks üle käte jah?? Mida sa üldse tahtsid?? Mind rahule ei võinud jätta või?! Sinu ägestumise põhjusel on mu terve selg verine ja õlad muljumisest sinised! Mida sa enda arvates üritasid saavutada?!? Mulle valu tekitamist?? Noh, sellega said sa igatahes hakkama!!!" Kui olin kõik sõnad ühe ropsuga suust välja saanud, hingeldasin ise näost punane, viha domineerimas ja käed rusikas, silmad süüdistusi pildumas. Tanel põrkus mu ägedust imestades eemale. Poisi hirmu nähes tundsin endas süümepiinade tekkimist, kuid üritasin sellest mitte välja teha ja hoidsin oma näo külma ning kalgina.
"Ma juu... ma juu ei tahtnud. Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Sa...sa meeldid mulle. Anna andeks!" palus poiss vaiksel häälel. Enne kui suud lahti jõudsin teha, mõistis Tanel, mida ta oli just öelnud ning põgenes.
Näost valgena koperdasin ukseni. Tuppa jõudes jooksin teisi vältides oma tuppa ja lukustasin ukse.
"Ma meeldin talle.... ma meeldin playboyile... on see mingi nali??" sosistasin segaduses olles patja. Tundsin tohutut väsimust ning uinusin kiirelt.
-----------------------------------
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar