V Peatükk
Sõõrikukohvik
Hommikul ärkasin vanaema kolistamise peale, mis söögi valmistamise tõttu tekkis. Panin end kiirelt riidesse ja läksin alla kööki hommikusööki sööma.
"Evelin kullake, on kõik korras? Mida sa süüa sooviksid?" uuris vanamemm. Naeratasin pingutatult ning vastasin: "Hommikust vanaema! Minuga on kõik korras, ainult selg teeb pisut valu.," naeratasin julgemalt ning jätkasin: "Aga mul pole praegu erilist isu. Lähen parem kooliasju kokku pakkima ja võtan endale hiljem midagi kaasa." Vanaema avas suu, et protestida, kuid sulges selle ilma, et ükski sõna välja oleks pääsenud. Keerasin ringi ja läksin oma tuppa. Tundsin kuidas kõhus keerama hakkas, kui koolile ning Taneli sõnadele mõtlesin.
Paarikümne minuti pärast oli teistel söödud ja saime kooli minna. Täna tulid meile seltsiks ka naabrilapsed. Kui Egert Tanelit märkas, astus vend mu kõrvale ja pani oma käe kaitsvalt ümber minu, surmav pilk silmis. Kartsin, et läheb uuesti kakluseks, kuid Tanel vaid ohkas ja hoidis distantsi. Koolis saatis Egert mind klassi.
Hakkas ajalootund ja nagu tavaliselt istus playboy minu taga. Arvasin, et ta püüab mu tähelepanu saada, kuid poiss püsis terve tunni vait. Vahetunnis sain Mariga kokku. Rääkisime pikalt nii Pireti olukorrast kui ka sellest, mis õppida jäi. Just sel hetkel, kui eilsest rääkida tahtsin, helises kell ning me läksime tundi. Koolipäeva lõppedes saatsin Piretile sõnumi, et teada saada, kas teda külastada võib. Vaevalt telefoni taskusse pannud, kuulsin piiksatust, mis teatas uue sõnumi saabumisest. Hetk peale sõnumi lõpuni lugemist, kus Piret oli lubanud end külastada, häälitses telefon uuesti.
"Meil on vaja rääkida. Saame kell pool viis sõõrikukohvikus kokku.
Ära hiljaks jää!
Tanel!"
Jõllitasin sõnumit pikalt. Vaatasin kella ning märkasin, et tund ja pool on veel aega, enne poisiga kokku saamist. Otsustasin enne playboyga kokku saamist Piretit külastada. Terve tee mõistatasin, millest Tanel minuga rääkida tahtis ja kuidas ta mu numbri sai?! Jutustasin sõbrannale viimaste päevade sündmustest ning küsisin abi. Piret oli tükkaega vait, silmades põlemas kättemaks, viha ja... haletsus? Hakkasin just midagi ütlema, kui õde tuli ning palus mul lahkuda. Keerasin ringi ja peatusin kui kuulsin: "Ma ei oska sind hetkel aidata, kuid kui välja saan, siis Tanel Lannuste soovib, et poleks kunagi sündinud!" Piret naeratas õelalt, kui need sõnad üle ta huulte tulid. Naeratasin sammuti. Soovisin sõbrannale head õhtut ja seadsin sammud sõõrikukohviku poole.
Kell hakkas viieteist minuti pärast pool viis saama. Kohviku uksest sisse astudes märkasin kohe Tanelit, kes laua taga istus ja minu poole vaatas. Mari vend tõusis viisakalt püsti, kui ma lähemale astusin ja istet võtsin.
"Nii?" küsisin: "Sa tahtsid millestki rääkida?"
"Jaa, tahtsin," noogutas poiss, veidralt muiates.
"Mis see täpsemalt olla võiks?" uurisin juba uudishimulikulmalt edasi.
"Esmalt tahtsin uuesti vabandust paluda. Aga see polnud ainuke põhjus, miks ma su siia kutsusin," jätkas Tanel kiirelt, kui mu jahenevat pilku nägi.
"Ma tahtsin sellest rääkida, mida ma sulle viimati ütlesin Evelin. Ma mõtlen seda kõike tõsiselt. Sa tõesti meeldid mulle." Kui avasin suu, et midagi öelda, irvitas poiss oma ülbet naeratust ning lisas:" Ja ma tean, et sa ei suuda mulle vastu panna. Ma meeldin sulle ka on nii?" Hakkasin juba vaikselt lootma, et sellel poisil on hing ka sees, kuid peale neid viimaseid sõnu mõistsin, kui rängalt ma eksisin.
Tõusin püsti, nägu vihast, pettumusest ja enda rumalusest punane. Tormasin kohvikust välja. Kohe kui värskeõhu kätte jõudsin, hingasin kergendatult. Kuulsin kellegi samme lähenemas ja hakkasin kindlal sammul kodu poole astuma. Tanel kutsus mind tagasi, kuid kiirendasin vaid sammu, ise samalajal silmi pilgutades, et pisarate voolama hakkamist vältida. Tundsin kellegi kätt oma õlal. Keerasin järsult ümber, silmad märjad ja nägu punane. Arvasin, et näen Tanelit, kuid see polnud tema...
Astusin ehmudes mitu sammu tagasi. Kellegi tugev käsi oli mu piha ümber tekkinud ja pigistas pisut. Mees mu ees surus küüned mulle õlgadesse ning ma kiunatasin valust. Mees mu taga astus sammu lähemale.
"Liigu!" tundsin relva toru oma seljal, kui aeglasel sammul edasi astusin.
Kell hakkas viieteist minuti pärast pool viis saama. Kohviku uksest sisse astudes märkasin kohe Tanelit, kes laua taga istus ja minu poole vaatas. Mari vend tõusis viisakalt püsti, kui ma lähemale astusin ja istet võtsin.
"Nii?" küsisin: "Sa tahtsid millestki rääkida?"
"Jaa, tahtsin," noogutas poiss, veidralt muiates.
"Mis see täpsemalt olla võiks?" uurisin juba uudishimulikulmalt edasi.
"Esmalt tahtsin uuesti vabandust paluda. Aga see polnud ainuke põhjus, miks ma su siia kutsusin," jätkas Tanel kiirelt, kui mu jahenevat pilku nägi.
"Ma tahtsin sellest rääkida, mida ma sulle viimati ütlesin Evelin. Ma mõtlen seda kõike tõsiselt. Sa tõesti meeldid mulle." Kui avasin suu, et midagi öelda, irvitas poiss oma ülbet naeratust ning lisas:" Ja ma tean, et sa ei suuda mulle vastu panna. Ma meeldin sulle ka on nii?" Hakkasin juba vaikselt lootma, et sellel poisil on hing ka sees, kuid peale neid viimaseid sõnu mõistsin, kui rängalt ma eksisin.
Tõusin püsti, nägu vihast, pettumusest ja enda rumalusest punane. Tormasin kohvikust välja. Kohe kui värskeõhu kätte jõudsin, hingasin kergendatult. Kuulsin kellegi samme lähenemas ja hakkasin kindlal sammul kodu poole astuma. Tanel kutsus mind tagasi, kuid kiirendasin vaid sammu, ise samalajal silmi pilgutades, et pisarate voolama hakkamist vältida. Tundsin kellegi kätt oma õlal. Keerasin järsult ümber, silmad märjad ja nägu punane. Arvasin, et näen Tanelit, kuid see polnud tema...
Astusin ehmudes mitu sammu tagasi. Kellegi tugev käsi oli mu piha ümber tekkinud ja pigistas pisut. Mees mu ees surus küüned mulle õlgadesse ning ma kiunatasin valust. Mees mu taga astus sammu lähemale.
"Liigu!" tundsin relva toru oma seljal, kui aeglasel sammul edasi astusin.
------------------------------
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar