VII peatükk Isac Elliot

VII peatükk

Isac Elliot

    Udu. See oli kõik mida nägin. Keerasin end ümber. Ei midagi. Ainuke mida nägin oli udu.

    Valgus? Oli see tõesti valgus, mida ma nägin? Astusin paar sammu heleduse poole, kuid miski sundis mind jooksma. Kaugel paistev valgusetäpp oleks justkui jalad alla võtnud ning minu eest põgenema hakanud. Kiirendasin küll sammu, kuid ei jõudnud meetritki lähemale. Seisatasin hetkeks. Valgus kadus. Pimedus. Udu. Tühjus.

    Tundsin hirmu, mis mind täielikult enda alla mattis. Värisesin külmast, hirmust, teadmatusest. Kuulsin kellegi õelat ja kähisevat naeruturtsatust. Keerasin end ümber, kuid igal pool valitses tühjus. Püüdsin põlastavast häälest eemale saada. Ühel hetkel olin naeruturtsatustest ja pahvakutest ümbritsetud. Justkui oleks minu üle naerdud, seda hirmu tobedaks peetud. Hääled valjenesid iga sekundiga, kuni see oli kõrvulukustav. 

    Käis pauk. Vali püssipauk. Vaikus. Tundsin püssirohu haisu ninna tungimas. Kukkusin värisedes maha. Tahtsin ainult ära. Kaugele udust, häältest, paukudest. Kõigest kaugemale. Udust tungis läbi relvatoru. Otse minu silmade vahele. Mees, kes relva hoidis, laadis selle. Muigas. Käis pauk. Kõik.

    Tõusin voodis istukile. Higi voolas mööda kaela, pisarad jooksid silmadest ojadena, värisesin, suutmata end peatada. Käis plõks ja ma karjatasin. Jooksu sammud. Kellegi tugevad käed võtsid mu õlgadest kinni. Rabelesin. Silmad märjad, paanika kasvamas. 

"Rahu, Evelin. See olen mina, Egert. Ära karda, ma kaitsen sind. Ära nuta õeke." Pilgutasin silmi. Vaatasin vennale otsa. Järsku tabas mind reaalsus - see oli minu vend, MINU vend, tema kaitseb mind. Tõmbasin teda täiest jõust enda vastu, hoidsin kramplikult kinni, justkui oleks see ainuke viis ellu jääda. Hakkasin ohjeldamatult nutma, suutmata lõpetada. Vend paitas mu pead, püüdes mind rahustada ja meelde tuletada, et on vaja hingata. Olles juba rahulikumaks jäänud käis järjekordne pauk. Silmad suured, näost valge, peitusin venna kaitsva selja taha. Tuppa tulid ema, vanaema ja tädi Anne, kelle nägudelt peegeldus mure ning hirm. Kõik võtsid mult ümbert kinni, üritades mind uuest shokist rahustada.

    Kui suutsin juba normaalses rütmis hingata, palusin teistel end üksi jätta. Ma küll polnud kindel, kui hea mõte see on, kuid mul oli vaja oma ette olla. Kaksikvend kõhkles ukse juures, enne kui välja astus. Vaatasin kella. 3.46 näitas elektronkell mu kapil. Otsustasin oma hirmule vaatamata silma looja lasta.

    "Anna, jäta oma õde rahule! Evelin vajab puhkust. Tule kohe ära sealt!" riidles vanaema, kui pisikesed käed mind kõdistama hakkasid. Tõmbasin pisiõe enda kaissu ning naeratasin kahele toas viibijale rõõmsalt, kuigi vanaema hukkamõistvat pilku see ära ei pühkinud. 

"Minuga on kõik korras vanaema. Tulen kohe sööme, kui üks pisike putukas mu kõdistamise ära lõpetab," naersin, kui Anna mind oma pisitillukeste näpukestega kõditas. Vanaema tahtis vist midagi öelda, kuid juba oli kuulda Toomase ja Liisa vahelist vaidlust. Palusin ka Annal sööma minna ning panin end riidesse.

    Kööki jõudes märkasin endal, Ema, tädi ja Egerti, murelikke pilke. Naeratasin. Hommikusöök söödud, astusime Egerti, Liisa ja Emiliga kooli poole. Meie seltskonnaga lisandusid ka Mari, Raul ja Tanel. Peale seltskonna suurenemist kiirendasin sammu, põgenesin kõigi eest, kaugemale inimestest. Kuulsin kuidas Mari mind hüüdis. Aga tüdruk jäi kiirelt vait, eks Egert hakkas talle juhtunut seletama.

"Evelin!" hüüdis Tanel.

"Jäta ta rahule!" vihastas vend. Kuulsin tugevat matsu. Pistsin jooksu. Teiste hüüded endiselt mind tagasi kutsumas, kuid keegi ei järgnenud mulle. Õnneks.

    Kooli jõudes peitsin end õpilaste hulka, pisarad silmist voolamas. Kellahelin ehmatas. Kilked ja nurinad tekitasid minus kartust. Taganesin. Komistasin millegi otsa, kuid enne põrandaga kokkupuudet, tundsin kellegi käsi oma pihal. Kangestusin, kui mind uuesti jalgadele prooviti panna. Tasakaalu säilitanud, pistsin jooksu. Alguses kavatsesin vetsu tormata, kuid otsustasin klassi kasuks.

    Terve päeva käisin värisedes koolis ringi. Tundide lõppedes otsis Mari mu üles ning ei lasknud mul jälle põgeneda.

"Evelin, räägi palun mis toimub. Sa oled näost valge, hirmul ja väldid kõiki. Mis juhtus? Egert küll rääkis, et nägid halba und aga... Palun räägi kõik ära, äkki saan mina sind aidata kuidagi, " palus naabritüdruk. 

    Õlgu väristades ja pisaraid tagasi hoides, jutustasin sõbrannale, mis peale Taneliga kohtumist juhtus. Kirjeldasin Marile ka oma unenägu. Vaikuse saabudes tõmbas sõbranna mind oma embusesse. Ta püüdis mind küll lohutada, kuid lõpuks nutsime mõlemad.

    Palusin Maril end koju saata. Tüdruk andis vennale teada, et läheb koju ja, et nood ei muretseks. Kohale jõudes kutsusin Mari sisse ja helistasin ka Piretile, kes endiselt haiglavoodis lamas. Kui sõbranna telefoni vastu võttis karjus ta täiest kõrist: "Saan homme koju!! Jeee! On ju lahe Evelin?!"

"Muidugi on!" naersin vastu.

"Nii? Mis uudist siis sinul kah on?" uuris Piret kohe uudishimulikult edasi.

"Ahh sa ei taha teada," vastasin talle.

"Ma kuulen juba, et midagi on viltu niiet räägime homme, kui välja olen saanud, siis olen sulle korralikult toeks. Aga ma pean nüüd seda maitsetut haigla toitu näost sisse ajama," kurtis hääl teisel pool telefonitoru.

    Lõpetasime Piretiga kõne ning suundusime Mariga minu tuppa. Panin arvuti tööle ja avasin youtube'i.

"Elliott'i!!" kilkas Mari justkui oleks ta kolme-aastane. Otsisime kõik Isac Ellioti sõnadega lood üles ja hakkasime kõva häälega laulma. Eelnev masendus, hirm ja kurbus olid kui peoga pühitud ja naeratus ning kilked täitsid toa.

    Alustasime just kuuenda looga, kui uks lahti löödi ja Anna sisse tormas.

"Tšau pliks!" tervitas Mari minu kahe-aastast õde, kui teda kallistusse püüdis. Väikeõde kilkas rõõmust, kui naabritüdruk ta lahti lasi. Sulgesin läpaka kaane ja kaisutasin ka ise Annat. Emili piilus ukse vahelt sisse, tervitas ning suundus oma tuppa. Mitte kaua peale seda ühinesid meiega ka Egert ning Liisa, kes lõpuks ka Emmi meie seltskonda meelitasid. Toomas küll piilus, kuid nägin ta silmist, et ta lootis Piretit näha, kuid teda polnud ning vend eemaldus vaikselt.

    Mängisime ja lõbutsesime koos kuni vanaema meid sööma kutsus. Ema palus ka Maril jääda, kuid tüdruk arvas, et peaks ka ise koju minema. Saatsin sõbranna ukseni, kallistasime ja ta sosistas: "Ja kui midagi on, siis ütle mulle. Ära hoia seda enda sees. Eks?" 

Noogutasin ja soovisime üksteisele ilusat õhtut.

    Hiljem vaatasime perega multikat "Pahupidi". Kõigile meeldis, isegi Toomas kiitis. Kõhud popcornist täis, läksime oma tubadesse magama, suured jäid veel telekast filmi vaatama. Istusin ka ise natuke arvutis aga läksin lõpuks voodisse.

    Silmi sulgedes kuulsin, kuidas telefon sõnumi saabumisest teatas. Keerasin teise külje, et magama jääda ja hommikul uurida, kes ja mida kirjutas, kuid telefon häälitses veel kord. Et rahu saada, võtsin mobiili ning vaatasin, mis sõnumeid ma siis endale sain.

"Head und kallis, Evelin!

Loodan, et saame homme rääkida :)

Tanel"

"Hoia Lannuste poisist eemale! Tal on kriminaalne minevik.

Rick."

    Jõllitasin mõlemat sõnumit pikkaaega. Olles segaduses rohkem, kui ei kunagi varem, raputasin pea selgeks ning heitsin pikali. Ketrasin neid sõnumeid pikkaaega enne kui uinuda suutsin.

-------------------------