VI peatükk Jalutuskäik koju

VI peatükk

Jalutuskäik koju

    Kõndisime kolmekesi autoni, mis teeääres urises. Relv endiselt mu selga muljumas. Vaikides jalutasime, ma ei julgenud suud avada ega küsimusi küsida. Mõttes karjusin täiest kõrist "APPI!", kuid keegi ei kuulnud.

    Kurgus oli klomp. Tundsin pisaraid silmadesse valgumas.

"Oled kindel, et see on õige tüdruk?" uuris mees, kes revolvrit vastu mu selga hoidis.

"Muidugi on Snake. Boss andis selged juhised ju. Tooge minu juurde tüdruk, kes väljub sõõrikukohvikust ja suundub kase tänavale. Ta ütles ju ka, et tüdruk võib midagi kahtlustada ning võib kiiresti põgeneda. Seda see plika ju tegi," vastas tüdinul häälel mees mu teisel küljel, hääl käre ja kalk. Istusime autosse. Revolvriga mees minu kõrvale tagaistmele, teine roolitaha.

"Sul on õigus Rick. Ma kardan lihtsalt, et see on vale inimene. Mis siis, kui boss karistab meid kuidagi? Nii nagu ta Jake'iga tegi," uuris Snake'i nimeline mees murelikult edasi.

"Ahh ära muretse nii palju. Jake ei kuulanud bossi ja talitas omapead ning sai karistada. Ja nii lihtne see ongi. Kõik. Punkt," selgitas mees juba vaikselt pahaseks saades, kuid siiski väga tüdinul häälel.

    Sõitsime juba pikemat aega. Kant kuhu jõudnud olime oli mulle täiesti tundmatu. Rick peatas auto ja jättis mind koos Snake'iga autosse.

"Ku... kuhu me läheme?" küsisin värisevail häälel.

"Bossi juurde. Tead ma ei tohiks sinuga üldse rääkida. Su enda huvides püsi tasa, eks?" lausus mees mu kõrval.

"Aga ma pole see, keda te otsite! Palun lase mul minna!" anusin ahastavalt. Pisarad muudkui jooksmas.

"Ei ole? Kes sa siis oled tüdruk?" küsis segaduses ja hirmul Snake, kes ei osanud vist nutva tüdrukuga midagi peale hakata.

"Ma olen Evelin. Palun, palun ärge tapke mind ära!" palusin nuttes edasi.

"Kurat! Oi nüüd on jama! Küll boss saab ikka pahaseks," vandus mees omaette.

    Ootasime vaikuses Rick'i tagasitulekut. Kui mees lõpuks jõudis ja ust avas, hakkas Snake rääkima: "Rick, meil on probleem. Ta ütles, et pole..." Rick katkestas teda poolelt lauselt: "Mida ma tüdrukuga rääkimise kohta ütlesin?! Temaga ei räägita! Boss ootab meid."

"Sa ei mõista. Evelin pole see, keda..."

"Evelin?! Kes kuradipärast on Evelin?!" karjus Rick vihaselt.

"Mina olen Evelin," sosistasin vaikselt. Kui mehed vait jäid, jätkasin juba julgemalt: "Ja nagu Snake öelda tahtis, pole mina see keda te otsite."

    Rick keeras oma metsiku, hullunud metslooma pilgu minu poole ja jõllitas mind, justkui oleksin surnust tõusnud. Vaatasin talle arglikult otsa, kuid lõpuks ajasin selja sirgu ning pilgu karmimaks. Mulle aitas sellest pantvangimängust! Mees mu kõrval köhatas ilmselgest ebamugavus tundest.

"Kas ma võin nüüd minna?" küsisin meestelt, Rick'ilt pilku pööramata. Rick'il ei liikunud ükski lihas, kuid Snake noogutas arglikult. Autost välja astudes, kuulsin Rick'i käredat häält: "Evelin jah? Mul oleks vaja sinuga rääkida. Ma saadan su koju."

    Vaatasin tükk aega uskumatult Rick'ile otsa. Noogutasin. Naaldusin Snake'i põse juurde, suudlesin seda ning sosistasin talle kõrva: "Aitäh Snake!" Seisin kõnniteel, jättes punastava Snake'i autosse istuma.

"Millest..." köhatasin hääle puhtaks ja alustasin uuesti: "Millest sa siis minuga rääkida tahtsid Rick?" Mees ulatas mulle oma käe, mille ma kaheldes vastu võtsin, ning alustas: "Oled sa midagi kuulnud Tanel Lannustest? Nojah, seda ma arvasingi. See oli seesama poiss, kes sulle järgi jooksis, on nii? Ma olen pisut üllatunud, et sa suutsid teda endale järgi jooksma panna aga... Igatahes, hoia temast eemale, eks? Ta ei ole hea laps." 

    Vaatasin Rick'i suu ammuli, silmad suured kui tõllarattad.

"Mida sa sellega silmas pead? Miks see sind üldse huvitab? Kas sa ei peaks õnnelik olema, et minust lahti said?" küsisin imestunult ja pisut üleolevalt. Mees raputas pead, kiirendas sammu ning raputas alistunult pead: "Hakkab pimedaks minema, peaksime kiirustama, et sind õigeks ajaks koju saada."

    Tõmbasin oma käe tema käest ära ja seisatasin. Vaatasin mehele otsa, ülbus silmis välkumas, kui ütlesin: "Ma oskan siit ise ka koju minna. Head õhtut Rick." 

    Kuulsin Rick'i eemalduvaid samme vaiksemaks jäävat ning pistsin kodupoole jooksma. Terve selle aja, mis koduni jõudmiseks kulus, ketrasin õhtul toimunut ikka uuesti ja uuesti peas ringi.

    Astusin uksest sisse. Esimese asjana nägin ema murelikke silmi.

"Ema?  On kõik korras?" küsisin vaikselt, ta õlga puudutades. Ema võpatas justkui tardumusest üles ning hakkas ohjeldamatult nutma. Esikusse jõudsid ka teised pereliikmed.

"Evelin, kullake. On sinuga kõik korras? Kus sa olid? Me kõik muretsesime nii väga," nuuksus ema, kui mu nägu katsus ja mind oma kallistustega lämmatada püüdis. Ka minul läksid põsed märjaks, kui pisarad ojadena voolama hakkasid. Tõmbasin ema omale veel lähemale. Mõne hetke pärast kallistasid meid juba kõik, kes vähegi kuskilt ligi pääsesid. 

    Kui grupikalli otsa sai, rääkisin emale eilsest päevas ja näitasin talle haavu seljal, kuid tänast ei julgenud ma mainida. Pärast hilisõhtust söömaaega sulgusin oma tuppa õppima. Kui olin just voodisse pugenud, et magama jäädaa, tuli Egert minu tuppa.

Evelin, meil on vaja rääkida." Raputasin väsinult pead: "Egert ma tõesti ei tunne end piisavalt hästi, et tänasest rääkida. Ma olen väsinud ja pea lõhub. Kas sa palun jätaksid mind üski? Räägime homme, ma luban, et räägime." Vend tahtis vastu vaielda, kuid kui ta mu silmi, mis väsimusest, kurbusest, pettumusest ja rahuvajadusest kiirgasid, noogutas ta alistuvalt. Egert tuli minu juurde, tõmbas mu kallistusse ning suudles mind pealaele, kui head ööd soovis.

    Taas üksi olles, tundsin rõõmu oma perest ja nende armastusest. Selle mõttega jäin ka kiirelt magama.

--------------------------