VIII peatükk
Mineviku varjud
Koolis üritasin kõigest väest Tanelit vältida, kuid poiss ilmus alati siis kohale, kui seda kõige vähem oodata oskasin. Naaber muudkui pärsi, et mis mul viga on ja, et miks ma teda väldin.
Peale tundide lõppu tormasin koolist välja tänavale, kus Rick'i ja Snake'i kohtasin. Polnudki vaja kaua oodata, kui see sama must, toonitud akendega auto tänaval peatus. Jalutasin rahulikult, mõõdukal sammul masina juurde, koputasin aknale ning istusin sisse.
"Tere poisid!" tervitasin mehi.
"Mis sind siis siia tõi, tüdruk?" uuris Snake üllatunult. Mõtlesin hetke, enne vastamist.
"Mul oleks vaja teiega Tanel Lannustest rääkida härrased," laususin otsustavalt. Snake näis segaduses, kuid Rick vaid noogutas pead.
"Tanel... noh, ta on olnud vanglas. Ta on teinud palju rohkem halba, kui politsei teab. Eks vangi on poiss sattunud vaid ühe väikese apsaka tõttu, kuid puhtalt on ta ka pääsenud. Ta on tapnud, vägistanud, röövinud, valetanud ja nii palju kui mina tean, on ta tegelenud ka narkoga."
"Üritad mind hirmutada Rick? Tanel on vaevalt 15-aastane! Ma ei usu, et ta nõnda palju pahandust juba teinud on," vastasin mehele peale tema hirmutamis katset.
"Ma ei püüa sind hirmutada Evelin, vaid hoiatada," lausus Rick endale omase tüdimusega.
"Tohin mina ka teada, mis toimub?" küsis, nüüd tõsiselt segaduses ja pisut solvunud, Snake, meile otsa vaadates. Naeratasin meestele, Snake sai toreda ja lahke naeratuse osaliseks, Rick'i tervitasin hoopis põlgliku ning solvava naeratusega.
"Evelin käib Lannustega," vastas Rick põlastavalt oma partnerile, ise samal ajal mind oma pilguga tappa üritades.
"Lannustega? Bossi venna tütre pojaga? Kindel ikka, et selle sama Lannustega? See poiss, keda Jake pidi jälitama ja lõpuks tapma? See sama poiss? Oled sa ikka kindel??" uuris Snake pisut hirmunult ja õlgu väristades.
"Jah! Jumal küll Snake! Jah see sama Lannuste poiss," vastas mees, keeras end siis minu poole ning ütles: "Hoia temast eemale, kui pahandustest hoiduda tahad. See, kallis laps, on sõbralik soovitus."
Vaatasin mehi üllatunud pilguga. Raputasin pead, nende sõnade peale ja laususin: "Esiteks. Mina ja Tanel ei käi. Teiseks. Mis heaga te tema vastu nii vaenulikud olete ja sellist rumalust suust välja ajate?? Ta on kõigest üks tavaline, ennasttäis playboy. Tavaline kooli õpilane, tavaline poiss. Tanel on 15-aastane. Jumal küll!"
Snake, keda rohkem usaldasin ja sõbralikumaks pidasin, keeras end minu poole, silmis puhas hirm, mure. Nägin vist isegi pisut isalikku pilku, kuid ma polnud selles kindel.
"Sa ei tea millest sa räägid laps. Lannuste...Tanel, nagu sina teda kutsud, pole see, kellena ta end esitleb. Usu mind. Su enda huvide ja tervise pärast, lõpeta temaga suhtlemine, ja seda võimalikult kiiresti."
Vaatasin meestele otsa, raputasin jällegi pead, tänasin neid informatsiooni eest, soovisin head õhtut ning lahkusin autost.
Kodu poole kõndides mõtlesin sellele, mida olin just teada saanud. Naabrite majast möödudes nägin Taneli nägu, mis kiirelt kadus. Jäin seisma. Poiss tuli tormates majast välja ja jooksis minu suunas. Naeratasin pisut ning jäin ootama, mis naabripoisil öelda on.
"Evelin! Jumal tänatud, et sinuga kõik korras on! Küll on hea, et sa elus oled! Kadusid peale tunde ära ja ma ei teadnud enam, mida teha või mõelda," muretses Tanel, sõnu kiirelt suust välja paisates.
"Ohh, kas tõesti? Minu vabandused," ütlesin sarkastiliselt. Jätkasin endisel põlastaval toonil: "Polnudki kellegi teise juurde minna?"
"Mõnitad, sest hoolin sinust? Lase käia, kui ennast nii tähtsaks pead. Pealegi kelle juurde ma ikka oleks pidanud minema?" küsis haiget saanud poiss.
"Noh ega mina ka täpselt tea. Näiteks kedagi röövima, varastama või oleksid läinud hoopis mõnd tüdrukut vägistama? Lõbu oleks ju laialt ja õhtu sisustatud!" hüüdsin talle, ise samal ajal selga keerates ja koduukse poole astudes.
Pimedus. Pilk läks eest. Kõik. Peavalu. Midagi kuuma nirises mööda meelekohta alla. Kukkusin kokku.
"Tohin mina ka teada, mis toimub?" küsis, nüüd tõsiselt segaduses ja pisut solvunud, Snake, meile otsa vaadates. Naeratasin meestele, Snake sai toreda ja lahke naeratuse osaliseks, Rick'i tervitasin hoopis põlgliku ning solvava naeratusega.
"Evelin käib Lannustega," vastas Rick põlastavalt oma partnerile, ise samal ajal mind oma pilguga tappa üritades.
"Lannustega? Bossi venna tütre pojaga? Kindel ikka, et selle sama Lannustega? See poiss, keda Jake pidi jälitama ja lõpuks tapma? See sama poiss? Oled sa ikka kindel??" uuris Snake pisut hirmunult ja õlgu väristades.
"Jah! Jumal küll Snake! Jah see sama Lannuste poiss," vastas mees, keeras end siis minu poole ning ütles: "Hoia temast eemale, kui pahandustest hoiduda tahad. See, kallis laps, on sõbralik soovitus."
Vaatasin mehi üllatunud pilguga. Raputasin pead, nende sõnade peale ja laususin: "Esiteks. Mina ja Tanel ei käi. Teiseks. Mis heaga te tema vastu nii vaenulikud olete ja sellist rumalust suust välja ajate?? Ta on kõigest üks tavaline, ennasttäis playboy. Tavaline kooli õpilane, tavaline poiss. Tanel on 15-aastane. Jumal küll!"
Snake, keda rohkem usaldasin ja sõbralikumaks pidasin, keeras end minu poole, silmis puhas hirm, mure. Nägin vist isegi pisut isalikku pilku, kuid ma polnud selles kindel.
"Sa ei tea millest sa räägid laps. Lannuste...Tanel, nagu sina teda kutsud, pole see, kellena ta end esitleb. Usu mind. Su enda huvide ja tervise pärast, lõpeta temaga suhtlemine, ja seda võimalikult kiiresti."
Vaatasin meestele otsa, raputasin jällegi pead, tänasin neid informatsiooni eest, soovisin head õhtut ning lahkusin autost.
Kodu poole kõndides mõtlesin sellele, mida olin just teada saanud. Naabrite majast möödudes nägin Taneli nägu, mis kiirelt kadus. Jäin seisma. Poiss tuli tormates majast välja ja jooksis minu suunas. Naeratasin pisut ning jäin ootama, mis naabripoisil öelda on.
"Evelin! Jumal tänatud, et sinuga kõik korras on! Küll on hea, et sa elus oled! Kadusid peale tunde ära ja ma ei teadnud enam, mida teha või mõelda," muretses Tanel, sõnu kiirelt suust välja paisates.
"Ohh, kas tõesti? Minu vabandused," ütlesin sarkastiliselt. Jätkasin endisel põlastaval toonil: "Polnudki kellegi teise juurde minna?"
"Mõnitad, sest hoolin sinust? Lase käia, kui ennast nii tähtsaks pead. Pealegi kelle juurde ma ikka oleks pidanud minema?" küsis haiget saanud poiss.
"Noh ega mina ka täpselt tea. Näiteks kedagi röövima, varastama või oleksid läinud hoopis mõnd tüdrukut vägistama? Lõbu oleks ju laialt ja õhtu sisustatud!" hüüdsin talle, ise samal ajal selga keerates ja koduukse poole astudes.
Pimedus. Pilk läks eest. Kõik. Peavalu. Midagi kuuma nirises mööda meelekohta alla. Kukkusin kokku.
-------------------------
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar