XI peatükk Kimp roose ja karp komme

XI peatükk

Kimp roose ja karp komme

    "Evelin! Ärka üles! On sinuga kõik korras kullake? Sa karjusid paaniliselt. Mis juhtus?"

Avasin silmad. Tore oli jälle Marist näha. Vaatasin enda ümber ringi ning mulle meenus, mis öösel juhtunud oli. 

See hääl, need külmad sõrmed, mis mu käsi ja pead paitasid... See, kuidas ta minuga rääkis... Kes ta oli? Kuidas ta siia sai?

    Väristasin õlgu. Maris vaatas mind endiselt oma murelike silmadega ning ootas minult vastust. Ma polnud kindel, kas öisest külastajast talle rääkida.

"Nägin lihtsalt halba und." Maris ei uskunud vist mind, niiet lisasin: "Ausalt, nägin kuidas üks tundmatu mees mind kiviga viskas. See oli nii hirmus! Tunnen end juba paremini aga süüa ja juua tahaks." 

Naine ei uskunud mind vist ikkagi päriselt, kuid noogutas, naeratas ja lahkust toast. 

Peale seda, kui too hääl vaikseks jäi, kadusid sõrmed. Tuppa voogas jäist õhku, käis kolks, kui aken vastu raami põrkas. Keegi koperdas ukse juures, käis vali pauk, ma kiljatasin ning kaotasin teadvuse. Järgmine, mida mäletasin oli Marise hääl, kui ta mind äratada püüdis. Aga, kes ta ikkagi oli, see võõras? Too hääl tundus nii tuttav aga ka samas võõras... Kes ta oli?

    Kui Maris tagasi tuli ja mul söödud sai, ütlesin talle: "Ma tahaks täna paari inimest näha. Ehk meenub midagi. Kas nad üldse teavad, et mul mäluauk on?" naine noogutas. Jätkasin: "Ma arvan, et esimesena tahaksin näha oma venda ja neid tüdrukuid, kui nad juba nagunii siin on. Kui nad ikka on veel siin?"

"Viin su nõud ära ja kutsun nad siis sisse. Kui midagi on, siis vajuta seda nuppu ja ma tulen, eks?"

Noogutasin ja seadsin end paremini istuma.

    Uks läks lahti ja sisse tormasid kolm inimest. Poiss kandis kulunud teksaseid, sinist T-särki ja ketse, mida ma vaid vilksamisi nägin. Juuksed olid tal sama pruunid, kui sel aknapeegeldusel, keda eile jälgisin. Silmad olid noormehel sinist värvi, nägu murelik. Tüdrukutest pikem, kandis kollast kleiti, tal olid ka heledad, päikesekarva juuksed, mis hobusesabasse kinni olid seotud. Silmad olid hallikassinised, kuid ilmselgest nutmisest pisut punased. Teine, natuke lühem neiu, kandis musti retuuse ja tuunikat, mida kaunistas kiri "Keep calm and love yourself". Tüdruku juuksed olid musta värvi, ulatusid vaevu õlgadeni, sirged. Silmad olid tal pruunid, kuid nagu eelmisel tüdrukul, nutmisest paistes ja punased.

    Minu paremale küljele tuli poiss, kes arvatavasti oli mu vend. Kollase kleidiga tüdruk istus teisele poole aga mustade juustega neiu jäi voodijalutsi juurde seisma.

"Evelin kallis, on sinuga kõik korras? Meile öeldi, et sul on mälukaotus... Kas sa tead kes me oleme? Kes mina olen?" küsis poiss murelikult.

"Ma arvan, et sa oled mu vend... Kuid ma ei mäleta kahjuks tõesti midagi. Muidu on täitsa hea olla, ainult pea tuikab vahel. Mis su nimi on?"

"Ohh Evelin! See on nii veider, et sa midagi ei mäleta... Mu nimi on Egert ja ma olen su kaksikvend," ahh siis sellepärast oligi ta nii sarnane, sellele tüdrukule aknas... "Mul on nii kahju, et sa midagi ei mäleta. Kõik need mälestused, mis meil koos olid... Sa ei tea oma elus midagi..." poiss keeras pea ära, ta hääl murdus ja pisar jooksis mööda põske alla. Võtsin venna käe enda kätevahele ja silitasin seda.

"Kõik on korras. Küll mulle ka kõik ükskord meelde tuleb," lohutasin Egertit. Vaatasin nüüd tüdrukute poole.

"Vabandust, kui ebaviisakas olen aga... Kes olete teie?"

Tüdruk minu vasakul käel naeratas, pisar voolas silmist, ning alustas rääkimist: "Mina olen Piret. Oleme sinuga sõbrad alates sellest ajast, kui ma seitse aastat tagasi siia kolisin. Ja see on Mari, sinu naaber ja teine väga hea sõbranna."

    Naeratasin neile. Mari oli justkui eksinud.

"Äkki ma ei peaks siin olema? See kõik juhtus ju ikkagi minu ja mu venna pärast..." tüdruk hakkas nutma. Piret püüdis teda lohutada, kuid ei suutnud Marit vaigistada. 

"On jah sinu vend süüdi! Kui teda näen, annan talle sellise keretäie, et ta ise ka ei usu!" puhises vend vihaselt.

"Sõbrad, rahunege maha. Vabandust selle pärast Evelin... Ja esiteks, Egert, see pole kindel, et Tanel süüdi on. Pealegi, isegi kui ta on selle kõige taga, ei ole rusikad lahenduseks. Teiseks, Mari, see pole sinu süü, see mida teeb sinu vend, on tema asi, sina pole selles süüdi. Okei?" üritas Piret teisi rahustada ja lepitada.

"Kes on Tanel?"

    Hetkeline vaikus. Kõik vaatasid mulle otsa. Mustade juustega tütarlaps avas oma suu ja hakkas katkendlikult selgitama: "Evelin... Tanel on minu vend... Ta käib nüüd sinu klassis... Ja noh, te ei saa eriti hästi läbi... Me kahtlustame teda sinuga juhtunus... Sest noh, ta on ka varem sulle liiga teinud ja... Anna andeks. Ma saan aru, et see on suur asi ja võib olla tahad sa aega mõtlemiseks ja nii... Aga kui sa ei taha mind näha, sest olen tema õde ja olen samamoodi süüdi, siis ma võin ka ära minna."

Ma olin juba pikemat aega vaikinud. Süütunne ja kurbus aina kasvasid tüdruku silmis. Lõpuks ei suutnud ta enam oma pisaraid kinni hoida ega vaikust taluda ning avas suu: "Ma peaks nüüd vist minema..." Mari astus nuttes ukse poole.

"Oota, ära mine. Ise te ütlesite, et see on ainult kahtlus. Pealegi ma ei mäleta teda ega midagi sellest, mis varem juhtunud on või mida ta mulle teinud on. Sa tundud väga tore olevat ja sa tulid mind vaatama. Hoolimata sellest, et sa end süüdistad, tahtsid sa ikkagi mind näha, muretsesid minu pärast... Ja sellisest sõbrannast ma ilma jääda ei kavatse, tulgu meie vahele kasvõi sada poissi."

Piret, Egert naeratasid ning Mari hakkas nüüd õnnest nutma, tuli minu juurde, kallistas mind kõvasti. Mõni sekund hiljem liitusid meiega ka Egert ja Piret. Hoidsime üksteist kõvasti ning pikalt teineteise kaisus. 

    Vend rääkis meie perest, kuid mulle olid need vaid tundmatud nimed. Tüdrukud rääkisid mulle koolist, moest, poistest. Sain teada ka, et Piret, too kuldsete juustega kaunitar, oli hiljuti haiglast välja saanud. Mari rääkis oma vennast ja sellest, milline ta välja näeb, et ma teaksid ette ära ja saaksin vajadusel neile teada anda. Mari pidi hakkama koju minema ning ka Egert ja Piret lahkusid. Vend tahtis küll veel siia jääda, kuid ütlesin talle, et mingu koju ja puhaku. Tuba täitus vaikuse ja minu mõtetega kohe, kui teised läinud olid.

    Niiet süüdistati Tanelit, Mari venda. Huvitav, kas tema käiski siin? Aga miks ta peaks? Ta olevat mulle ju varemgi liiga teinud... Aga ehk tal hakkas minust kahju? See võõras, kes siin käis ju vabandas ja lubas hiljem selgitada...aga miks mulle üldse liiga teha? Kõik see on ikka nii keeruline... Kas tema oligi see, kes minult mälu võttis või oli see keegi teine? Kui nii siis, kes ja miks seda tehti?! Kas öine külastaja oli sama, kes mu siia tõi või oli too inimene hoopis süüdlane?

    Maris tuli kandikuga ja tõi õhtusöögiks kartuliputru.

"Maris, kui kaua ma siin olema pean? Kas ma koju ei või minna?" küsisin naiselt.

"Sa peaks veel paar päeva siin olema ja siis vaatab edasi. Kui peahaava ja mäluga paremaks läheb, siis ikka võid koju saada. Aga pea meeles, et kohe kooli tormata sa ei saa ja pead ikkagi puhkama ja rahulikult seda kõike võtma."

Noogutasin ja sõin edasi. Maris justkui kibeles midagi ütlema, niiet vaatasin talle ootavalt otsa.

"Sulle saadeti natuke aega tagasi suur kimp roose ja karp komme. See oli see mees, kes su siia tõi, kuid oma nime ta endiselt avaldada ei soovinud. Toon kohe lilled ja kommid siia... Näe siin nad ongi. Kaart on ka. Äkki on seal midagi selle salapärase mehe kohta kirjas??"

Vaatasin roose, siis kommikarpi, jälle roose, siis Marist.

"Need on mulle?" imestasin, "Kellelt?"

"Ma ei tea kullake. Aga on ikka põnev ja salapärane! Aga noh, ma jätan su nüüd siia oma varandust avastama. Ära kauaks üles jää! Homme tullakse analüüse tegema. Räägi siis mulle ka, mis teada said."

    Maris lahkus, kuid ma ei kuulnud seda. Jälgisin ainult oma lilli ja maiustusi.

Äratus! Seal pidi ju kaart olema! Ehk saab asi selgemaks? 

Võtsin rooside vahelt väikese kaardikese ja lugesin.

"Ilusat paranemist Evelin!

Tulen sind homme vaatama.

Ole siis tubli!

Salapäraselt inimeselt kaunitarile!"

----------------------------

X peatükk Sinu nimi on Evelin Peterson

X peatükk

Sinu nimi on Evelin Peterson

    Ärkasin valges toas. Lamasin voodil. Tundsin kirbet haigla lõhna. Keegi rääkis. Avasin silmad, kuid valgus  pimestas.

    "Oi, sa oled ärkvel!" kostis üllatunud ja sõbralik naishääl.

"Kuidas sa end tunned kullake? Kas valutab ka kusagilt?"

Vaatasin umbes kolmekümneviie aastasele naisele otsa. Kurk oli kuiv ja ma ei suutnud ühtki sõna välja öelda, et talle vastata. Justkui mu mõtteid lugedes, ulatas too valges kitlis naisterahvas mulle klaasi veega. Jõin ja kogusin end hetkeks. Lonksasin veel kord ja avasin suu: "Vabandust, aga, kes olete teie? Kes olen mina? Kuidas ma siia sattusin ja kus ma üldse olen? Haiglas?"

Naine vaatas mulle üllatunud silmadega otsa, mõtles hetkeks ning hakkas selgitama: "Minu nimi on Maris, Maris Murakas. Olen arst, täpsemalt küll õde. Jah sa oled haiglas. Sinu nimi on Evelin, Evelin Peterson. Üks mees tõi su siia, sa olid teadvusetu. Peast voolas verd. Too mees, kes su siia tõi, ei avaldanud oma nime ega andmeid ega osanud sinu olukorda täpsustada. Nii palju, kui mulle meelde jäi, oli sel mehel omapärane, kalk hääl. Mees oli ka ise vigastatud. Sidusime tal käe kinni ja oleks tahtnud teda veel siin hoida, kuid ta kibeles ära ja kuna midagi tõsist polnud, lasksime tal minna. Ja nüüd, ole kena ja ütle kuidas sa ennast tunned, siis saame rohkem teada, mis juhtus ja kuidas sind aidata."

    Vaatasin Marisele suurte silmadega otsa. Mitte midagi ei meenunud, polnud aimugi, kes olin või mis üldse juhtus. See Evelin, kelle nime naine nimetas, oli mulle võõras, tundmatu...

"Noh, pea valutab natuke ja ma olen tõsises segaduses, aga muidu on enesetunne talutav."

"Siis on hästi. Toon sulle süüa ja siis puhka end välja ja püüa magada."

    Maris lahkus palatist ja jäin oma mõtetega üksi. Kes oli see Evelin Peterson? Milline oli tema elu, pere? Kui vana ta üldse oli? Milline ta välja nägi?

    Ruumis puudusid peeglid, kuid aknapeegeldusest nägin valges toas, valges voodis pooleldi istuvat tüdrukut, kellel side ümber pea oli. Kas see oligi Evelin? See tumepruunide, õrnalt lokkis, hetkel rasvaste juuste ja helesiniste silmadega tüdruk? Küll oli temal ikka hirmunud pilk. Pelgasin toda kartvat tüdrukut ja keerasin pea eemale. Mul hakkas kahju sellest tüdrukust seal aknas. Kas olin see tõesti mina? 

    Keegi koputas. Oli see Maris? Kas tema koputaks?

"Tohin ma sisse tulla?" kõlas teisel pool ust tuttav naishääl.

See  ikkagi oli tema. Noogutasin, kuid mulle meenus, et ta ei näe mind. Tundsin kuidas põsed õhetama hakkasid. Avasin suu ja lubasin ta sisse.

    Õde astus sisse, kandikul kauss auravat suppi, klaas mahla ja paar viilu leiba. Ajasin end mugavamalt istuma ning hakkasin vaikides suppi sööma. Tundsin, kuidas iga uue suutäiega aina rohkem jõudu minusse kogunes.

    Kauss tühi, võttis Maris mult kandiku ja hakkas ukse poole liikuma, kuid minu küsimused peatasid naise.

"Kui kaua ma siin olnud olen? Kas keegi on minu järgi küsinud ka?"

"Noh, sind toodi siia reede öösel kella kahe ajal ja praegu on pühapäev ja kell on pool viis õhtul. Sinu vend ja kaks tüdrukut, kes end sinu sõbrannadeks nimetavad, pole hetkekski lahkunud. Siin on käinud ka su vanemad, vanaema ja õed. Kas sa tahaksid kedagi neist näha?"

Mõtlesin hetke Marise pakkumise peale, kuid kuidas sain ma paluda kedagi näha, kui ma isegi ei tea neid, ei tea kuidas see Evelin nendega üldse läbi peaks saama. Võib olla aitaks see midagi meenutada, kuid olin liiga väsinud ja vastasin õele, et täna ei soovi ma kedagi näha. Ka Marise meelest oli see mõtekas tegu, et las seedib see mõte minus enne, kui asi veel segasemaks ajada. Naine soovsi mulle head õhtut ja ilusaid unenägusid, ning jättis mind mu mõtetega üksi.

    Mis juhtus? Miks oli mind vaja tuua öösel haiglasse? Kes oli see mees? Miks mu pea veritses? Miks ma midagi ei mäleta? Mis juhtus?!? Nii palju vastusteta küsimusi. Pidin puhkama. Lihtsalt pidin. Muidu oleksin hulluks läinud. Kõik need küsimused ja see teadmatus... Seadsin end mugavalt teki alla, keerasin end küljele ja sulgesin silmad.

    Kas magasin tunni, terve öö või vaid paar minutit? Ärkasin aga selle peale, et keegi hingeldas mu kõrvaääres. Tuba oli hämar, ainult hingamist oli kuulda.

"Ootasingi, et ärkaksid Evelin. Tahtsin andeks paluda, et sult mälu võtsin, kuid mul polnud muud valikut. Kui õige aeg käes, räägin sulle kõigest. Ma luban, et räägin, Evelin!"

---------------------------------

IX peatükk Miks ma siin olen?!

IX peatükk

Miks ma siin olen?!

    Pea lõhkus. Silmad olid rasked, justkui millegagi kaetud. Kuulsin segaseid helisid. Oleks see tagumine mu peas vaid vaiksem!

    Ükskõik kui palju ma ka ei püüdnud, jäi vestlus arusaamatuks.  Mõistsin vaid nii palju, et ümberringi on mehed ning paar naist. Kõik vägagi ropu ütlemisega. Võimalikult tähelepandamatult, üritasin oma käsi, jalgu, pead ja muid kehaosi liigutada, et aru saada, kus olen ka kas olen kuskilt vigastatud. Istusin puust toolil. Kinni nööritult. Sõrmi liigutada oli võimalik nii, et keegi ei märganud, kuid kui hakkasin end rohkem liigutama, järgnes vaikus. Seda küll ainult väljaspool minu pead. Tagumine ei lõppenud ka siis mitte, kui tuttavat häält kuulsin.

"Oledki lõpuks ärkvel mu arm," ütles see mõnitav hääl.

    Võpatasin. Oli see tõesti tema?! Kuulsin ma ehk valesti? See ei saanud ju ometi tema olla, aga siiski...

"Ei oodanud mind ega juu? Või siiski kahtlustasid?"

See pidi tema olema! Pole kahtlusti, et see keegi teine olla saaks. Uskumatu, kuidas sain ma temas nii rängalt eksida!!

"Marko! Võta tal side silmade eest ära!" kamandas poiss edasi.

Tundsin kellegi külmi sõrmi oma pea vastas. Järsu liigutusega oli side läinud. Tänu tugevale ja kiirele tõmbele, jäin ka paarist juuksekarvast ilma. Silmi avades nägin enda ümber seisvaid noori. Pilgutasin, et silmad hämara valgusega harjuksid. Vaatasin uuesti ringi. Pilk jäi seisma ühel kindlal isikul.

"Tunned mu ära, Evelin?"

"Miks... miks ma siin olen?" küsisin, kui julguse tagasi sain. Vait jäädes ümbritsesid mind mõnitavatee naeratustega näod.

"Ah et miks? Mulle lihtsalt tundus, et tead liiga palju ja ma ei saanud seda sinna paika jätta. Meil on vaja sellest rääkida."

Vaatasin poisile otsa. Arvatavasti päris tobeda ja mõistmatu pilguga, sest peale pearaputust ta jätkas: "Mäletad, kui koolist koju läksid? Nii, siis on hästi, et ma sind liiga kõvasti ei löönud. Meie väikest vestlust mäletad Evelin? Seda mida mulle ütlesid? Tore. Ma algul ei uskunud sind, ei arvanud, et sa midagi sellist päriselt ka tead, kuid nagu öeldakse: parem karta kui kahetseda. Niiet ma tõin su siia, et asjas selgusele jõuda," seletas naabripoiss.

"Ja mina arvasin, et see pole tõsi! Ma uskusin sind, kui sa oma tunnetest rääkisid! Kuidas ma võisin nii rumal olla? Kuidas sa võisid mulle nii teha?!" nutsin ahastades. Tundsin, kuidas põsed õhetasid. Südames viha ja kurbus korda mööda võimust võtmas. Kuulsin naeru, kuid ei julgenud silmi avada: häbi, viha ja see valu südames ei lubanud.

    Üllatav oli, et Taneli häält ma ei kuulnud. Poiss vaikis. Seda muidugi mitte kauaks.

"Sa Evelin tõesti arvasid, et minul on mingi plikakese vastu tunded? Ma arvasin, et oled ikka targem, aga tundub, et eksisin," mõnitas Tanel, kui naer vaiksemaks suubus, kuid peale neid sõnu, naerdi ikka täiest kõrist. Viha ja häbi puna tõusis palgetele.

"Aitab küll! Saite naerda. Jätke meid nüüd kahekesi," kamandas Lannuste poiss edasi. Ma ei mõistnud, mis toimus või miks Tanel minuga üksi tahtis olla, kuid silmi ma avada ka ei suutnud, et selgusele saada. Jalgade madin ning üksikud naeru- ja solvumis turtsakud saatsid neid, kes lahkuma pidid.

    Mõne hetke pärast oli vaikus majas. Pea lõhkus endiselt ja vaikus oli just see, mida vajasin. Tundsin kuidas veri näost kaduma hakkas ning tavaline näovärv uuesti tagasi tuli.

"Oled julgem, kui arvasin. Sa võid nüüd silmad avada, oleme ainult kahekesi," rääkis poiss edasi, kui arvas, et vaikus liialt kaua püsinud oli. Avasin silmad, kuid vaatasin põrandat.

"Vaata mulle otsa silma Evelin," palus Tanel.

Tõstsin oma sinised silmad ülespoole ning vaatasin tõtt oma vangistajaga. Me ei lausunud pikkaaega sõnagi, ainult jälgisime üksteist.

"Kas ma võin nüüd koju minna?" küsisin viimaks tüdinult.

Poiss vaatas mind üllatunud pilguga, ega ta vist uskunud oma kõrvu. Tanel pilgutas paar korda silmi ja avas ning sulges oma suud mitu korda, kuid häält välja ei tulnud. Vaatasin talle küsivalt otsa ja ütlesin: "No kui sa mind koju lasta ei taha, siis ehk seod mu lahti? Kätel ja jalgadel on pisut valus. Halloo!?!" Poiss vaatas mind nagu poleks ma emakeeles rääkinud.

    Eks ta olekski vaikima jäänud, kui uksel poleks prõmmitud nii, et see peaaegu pilbasteks tahtis minna. Hetk hiljem tormasid mõned eelnevalt toas olnud noortest sisse. Üks poistest sosistas midagi Tanelile kõrva, mille peale poisi silmad kahtlaselt tumenesid ja huultele tekkis salakaval naeratus.

"Tundub, et sind tuldi päästma."

    Ma ei saanud enam midagi aru aga juba käisid lasud. Taaskord oli kõik pime.

----------------------

VIII peatükk Mineviku varjud

VIII peatükk

Mineviku varjud

    Koolis üritasin kõigest väest Tanelit vältida, kuid poiss ilmus alati siis kohale, kui seda kõige vähem oodata oskasin. Naaber muudkui pärsi, et mis mul viga on ja, et miks ma teda väldin.

    Peale tundide lõppu tormasin koolist välja tänavale, kus Rick'i ja Snake'i kohtasin. Polnudki vaja kaua oodata, kui see sama must, toonitud akendega auto tänaval peatus. Jalutasin rahulikult, mõõdukal sammul masina juurde, koputasin aknale ning istusin sisse.

"Tere poisid!" tervitasin mehi.

"Mis sind siis siia tõi, tüdruk?" uuris Snake üllatunult. Mõtlesin hetke, enne vastamist.

"Mul oleks vaja teiega Tanel Lannustest rääkida härrased," laususin otsustavalt. Snake näis segaduses, kuid Rick vaid noogutas pead.

"Tanel... noh, ta on olnud vanglas. Ta on teinud palju rohkem halba, kui politsei teab. Eks vangi on poiss sattunud vaid ühe väikese apsaka tõttu, kuid puhtalt on ta ka pääsenud. Ta on tapnud, vägistanud, röövinud, valetanud ja nii palju kui mina tean, on ta tegelenud ka narkoga."

"Üritad mind hirmutada Rick? Tanel on vaevalt 15-aastane! Ma ei usu, et ta nõnda palju pahandust juba teinud on," vastasin mehele peale tema hirmutamis katset.

"Ma ei püüa sind hirmutada Evelin, vaid hoiatada," lausus Rick endale omase tüdimusega.
"Tohin mina ka teada, mis toimub?" küsis, nüüd tõsiselt segaduses ja pisut solvunud, Snake, meile otsa vaadates. Naeratasin meestele, Snake sai toreda ja lahke naeratuse osaliseks, Rick'i tervitasin hoopis põlgliku ning solvava naeratusega.
"Evelin käib Lannustega," vastas Rick põlastavalt oma partnerile, ise samal ajal mind oma pilguga tappa üritades.
"Lannustega? Bossi venna tütre pojaga? Kindel ikka, et selle sama Lannustega? See poiss, keda Jake pidi jälitama ja lõpuks tapma? See sama poiss? Oled sa ikka kindel??" uuris Snake pisut hirmunult ja õlgu väristades.
"Jah! Jumal küll Snake! Jah see sama Lannuste poiss," vastas mees, keeras end siis minu poole ning ütles: "Hoia temast eemale, kui pahandustest hoiduda tahad. See, kallis laps, on sõbralik soovitus."
    Vaatasin mehi üllatunud pilguga. Raputasin pead, nende sõnade peale ja laususin: "Esiteks. Mina ja Tanel ei käi. Teiseks. Mis heaga te tema vastu nii vaenulikud olete ja sellist rumalust suust välja ajate?? Ta on kõigest üks tavaline, ennasttäis playboy. Tavaline kooli õpilane, tavaline poiss. Tanel on 15-aastane. Jumal küll!"
Snake, keda rohkem usaldasin ja sõbralikumaks pidasin, keeras end minu poole, silmis puhas hirm, mure. Nägin vist isegi pisut isalikku pilku, kuid ma polnud selles kindel.
"Sa ei tea millest sa räägid laps. Lannuste...Tanel, nagu sina teda kutsud, pole see, kellena ta end esitleb. Usu mind. Su enda huvide ja tervise pärast, lõpeta temaga suhtlemine, ja seda võimalikult kiiresti." 
Vaatasin meestele otsa, raputasin jällegi pead, tänasin neid informatsiooni eest, soovisin head õhtut ning lahkusin autost.
    Kodu poole kõndides mõtlesin sellele, mida olin just teada saanud. Naabrite majast möödudes nägin Taneli nägu, mis kiirelt kadus. Jäin seisma. Poiss tuli tormates majast välja ja jooksis minu suunas. Naeratasin pisut ning jäin ootama, mis naabripoisil öelda on.
"Evelin! Jumal tänatud, et sinuga kõik korras on! Küll on hea, et sa elus oled! Kadusid peale tunde ära ja ma ei teadnud enam, mida teha või mõelda," muretses Tanel, sõnu kiirelt suust välja paisates.
"Ohh, kas tõesti? Minu vabandused," ütlesin sarkastiliselt. Jätkasin endisel põlastaval toonil: "Polnudki kellegi teise juurde minna?"
"Mõnitad, sest hoolin sinust? Lase käia, kui ennast nii tähtsaks pead. Pealegi kelle juurde ma ikka oleks pidanud minema?" küsis haiget saanud poiss.
"Noh ega mina ka täpselt tea. Näiteks kedagi röövima, varastama või oleksid läinud hoopis mõnd tüdrukut vägistama? Lõbu oleks ju laialt ja õhtu sisustatud!" hüüdsin talle, ise samal ajal selga keerates ja koduukse poole astudes.
    Pimedus. Pilk läks eest. Kõik. Peavalu. Midagi kuuma nirises mööda meelekohta alla. Kukkusin kokku.

-------------------------

VII peatükk Isac Elliot

VII peatükk

Isac Elliot

    Udu. See oli kõik mida nägin. Keerasin end ümber. Ei midagi. Ainuke mida nägin oli udu.

    Valgus? Oli see tõesti valgus, mida ma nägin? Astusin paar sammu heleduse poole, kuid miski sundis mind jooksma. Kaugel paistev valgusetäpp oleks justkui jalad alla võtnud ning minu eest põgenema hakanud. Kiirendasin küll sammu, kuid ei jõudnud meetritki lähemale. Seisatasin hetkeks. Valgus kadus. Pimedus. Udu. Tühjus.

    Tundsin hirmu, mis mind täielikult enda alla mattis. Värisesin külmast, hirmust, teadmatusest. Kuulsin kellegi õelat ja kähisevat naeruturtsatust. Keerasin end ümber, kuid igal pool valitses tühjus. Püüdsin põlastavast häälest eemale saada. Ühel hetkel olin naeruturtsatustest ja pahvakutest ümbritsetud. Justkui oleks minu üle naerdud, seda hirmu tobedaks peetud. Hääled valjenesid iga sekundiga, kuni see oli kõrvulukustav. 

    Käis pauk. Vali püssipauk. Vaikus. Tundsin püssirohu haisu ninna tungimas. Kukkusin värisedes maha. Tahtsin ainult ära. Kaugele udust, häältest, paukudest. Kõigest kaugemale. Udust tungis läbi relvatoru. Otse minu silmade vahele. Mees, kes relva hoidis, laadis selle. Muigas. Käis pauk. Kõik.

    Tõusin voodis istukile. Higi voolas mööda kaela, pisarad jooksid silmadest ojadena, värisesin, suutmata end peatada. Käis plõks ja ma karjatasin. Jooksu sammud. Kellegi tugevad käed võtsid mu õlgadest kinni. Rabelesin. Silmad märjad, paanika kasvamas. 

"Rahu, Evelin. See olen mina, Egert. Ära karda, ma kaitsen sind. Ära nuta õeke." Pilgutasin silmi. Vaatasin vennale otsa. Järsku tabas mind reaalsus - see oli minu vend, MINU vend, tema kaitseb mind. Tõmbasin teda täiest jõust enda vastu, hoidsin kramplikult kinni, justkui oleks see ainuke viis ellu jääda. Hakkasin ohjeldamatult nutma, suutmata lõpetada. Vend paitas mu pead, püüdes mind rahustada ja meelde tuletada, et on vaja hingata. Olles juba rahulikumaks jäänud käis järjekordne pauk. Silmad suured, näost valge, peitusin venna kaitsva selja taha. Tuppa tulid ema, vanaema ja tädi Anne, kelle nägudelt peegeldus mure ning hirm. Kõik võtsid mult ümbert kinni, üritades mind uuest shokist rahustada.

    Kui suutsin juba normaalses rütmis hingata, palusin teistel end üksi jätta. Ma küll polnud kindel, kui hea mõte see on, kuid mul oli vaja oma ette olla. Kaksikvend kõhkles ukse juures, enne kui välja astus. Vaatasin kella. 3.46 näitas elektronkell mu kapil. Otsustasin oma hirmule vaatamata silma looja lasta.

    "Anna, jäta oma õde rahule! Evelin vajab puhkust. Tule kohe ära sealt!" riidles vanaema, kui pisikesed käed mind kõdistama hakkasid. Tõmbasin pisiõe enda kaissu ning naeratasin kahele toas viibijale rõõmsalt, kuigi vanaema hukkamõistvat pilku see ära ei pühkinud. 

"Minuga on kõik korras vanaema. Tulen kohe sööme, kui üks pisike putukas mu kõdistamise ära lõpetab," naersin, kui Anna mind oma pisitillukeste näpukestega kõditas. Vanaema tahtis vist midagi öelda, kuid juba oli kuulda Toomase ja Liisa vahelist vaidlust. Palusin ka Annal sööma minna ning panin end riidesse.

    Kööki jõudes märkasin endal, Ema, tädi ja Egerti, murelikke pilke. Naeratasin. Hommikusöök söödud, astusime Egerti, Liisa ja Emiliga kooli poole. Meie seltskonnaga lisandusid ka Mari, Raul ja Tanel. Peale seltskonna suurenemist kiirendasin sammu, põgenesin kõigi eest, kaugemale inimestest. Kuulsin kuidas Mari mind hüüdis. Aga tüdruk jäi kiirelt vait, eks Egert hakkas talle juhtunut seletama.

"Evelin!" hüüdis Tanel.

"Jäta ta rahule!" vihastas vend. Kuulsin tugevat matsu. Pistsin jooksu. Teiste hüüded endiselt mind tagasi kutsumas, kuid keegi ei järgnenud mulle. Õnneks.

    Kooli jõudes peitsin end õpilaste hulka, pisarad silmist voolamas. Kellahelin ehmatas. Kilked ja nurinad tekitasid minus kartust. Taganesin. Komistasin millegi otsa, kuid enne põrandaga kokkupuudet, tundsin kellegi käsi oma pihal. Kangestusin, kui mind uuesti jalgadele prooviti panna. Tasakaalu säilitanud, pistsin jooksu. Alguses kavatsesin vetsu tormata, kuid otsustasin klassi kasuks.

    Terve päeva käisin värisedes koolis ringi. Tundide lõppedes otsis Mari mu üles ning ei lasknud mul jälle põgeneda.

"Evelin, räägi palun mis toimub. Sa oled näost valge, hirmul ja väldid kõiki. Mis juhtus? Egert küll rääkis, et nägid halba und aga... Palun räägi kõik ära, äkki saan mina sind aidata kuidagi, " palus naabritüdruk. 

    Õlgu väristades ja pisaraid tagasi hoides, jutustasin sõbrannale, mis peale Taneliga kohtumist juhtus. Kirjeldasin Marile ka oma unenägu. Vaikuse saabudes tõmbas sõbranna mind oma embusesse. Ta püüdis mind küll lohutada, kuid lõpuks nutsime mõlemad.

    Palusin Maril end koju saata. Tüdruk andis vennale teada, et läheb koju ja, et nood ei muretseks. Kohale jõudes kutsusin Mari sisse ja helistasin ka Piretile, kes endiselt haiglavoodis lamas. Kui sõbranna telefoni vastu võttis karjus ta täiest kõrist: "Saan homme koju!! Jeee! On ju lahe Evelin?!"

"Muidugi on!" naersin vastu.

"Nii? Mis uudist siis sinul kah on?" uuris Piret kohe uudishimulikult edasi.

"Ahh sa ei taha teada," vastasin talle.

"Ma kuulen juba, et midagi on viltu niiet räägime homme, kui välja olen saanud, siis olen sulle korralikult toeks. Aga ma pean nüüd seda maitsetut haigla toitu näost sisse ajama," kurtis hääl teisel pool telefonitoru.

    Lõpetasime Piretiga kõne ning suundusime Mariga minu tuppa. Panin arvuti tööle ja avasin youtube'i.

"Elliott'i!!" kilkas Mari justkui oleks ta kolme-aastane. Otsisime kõik Isac Ellioti sõnadega lood üles ja hakkasime kõva häälega laulma. Eelnev masendus, hirm ja kurbus olid kui peoga pühitud ja naeratus ning kilked täitsid toa.

    Alustasime just kuuenda looga, kui uks lahti löödi ja Anna sisse tormas.

"Tšau pliks!" tervitas Mari minu kahe-aastast õde, kui teda kallistusse püüdis. Väikeõde kilkas rõõmust, kui naabritüdruk ta lahti lasi. Sulgesin läpaka kaane ja kaisutasin ka ise Annat. Emili piilus ukse vahelt sisse, tervitas ning suundus oma tuppa. Mitte kaua peale seda ühinesid meiega ka Egert ning Liisa, kes lõpuks ka Emmi meie seltskonda meelitasid. Toomas küll piilus, kuid nägin ta silmist, et ta lootis Piretit näha, kuid teda polnud ning vend eemaldus vaikselt.

    Mängisime ja lõbutsesime koos kuni vanaema meid sööma kutsus. Ema palus ka Maril jääda, kuid tüdruk arvas, et peaks ka ise koju minema. Saatsin sõbranna ukseni, kallistasime ja ta sosistas: "Ja kui midagi on, siis ütle mulle. Ära hoia seda enda sees. Eks?" 

Noogutasin ja soovisime üksteisele ilusat õhtut.

    Hiljem vaatasime perega multikat "Pahupidi". Kõigile meeldis, isegi Toomas kiitis. Kõhud popcornist täis, läksime oma tubadesse magama, suured jäid veel telekast filmi vaatama. Istusin ka ise natuke arvutis aga läksin lõpuks voodisse.

    Silmi sulgedes kuulsin, kuidas telefon sõnumi saabumisest teatas. Keerasin teise külje, et magama jääda ja hommikul uurida, kes ja mida kirjutas, kuid telefon häälitses veel kord. Et rahu saada, võtsin mobiili ning vaatasin, mis sõnumeid ma siis endale sain.

"Head und kallis, Evelin!

Loodan, et saame homme rääkida :)

Tanel"

"Hoia Lannuste poisist eemale! Tal on kriminaalne minevik.

Rick."

    Jõllitasin mõlemat sõnumit pikkaaega. Olles segaduses rohkem, kui ei kunagi varem, raputasin pea selgeks ning heitsin pikali. Ketrasin neid sõnumeid pikkaaega enne kui uinuda suutsin.

-------------------------

VI peatükk Jalutuskäik koju

VI peatükk

Jalutuskäik koju

    Kõndisime kolmekesi autoni, mis teeääres urises. Relv endiselt mu selga muljumas. Vaikides jalutasime, ma ei julgenud suud avada ega küsimusi küsida. Mõttes karjusin täiest kõrist "APPI!", kuid keegi ei kuulnud.

    Kurgus oli klomp. Tundsin pisaraid silmadesse valgumas.

"Oled kindel, et see on õige tüdruk?" uuris mees, kes revolvrit vastu mu selga hoidis.

"Muidugi on Snake. Boss andis selged juhised ju. Tooge minu juurde tüdruk, kes väljub sõõrikukohvikust ja suundub kase tänavale. Ta ütles ju ka, et tüdruk võib midagi kahtlustada ning võib kiiresti põgeneda. Seda see plika ju tegi," vastas tüdinul häälel mees mu teisel küljel, hääl käre ja kalk. Istusime autosse. Revolvriga mees minu kõrvale tagaistmele, teine roolitaha.

"Sul on õigus Rick. Ma kardan lihtsalt, et see on vale inimene. Mis siis, kui boss karistab meid kuidagi? Nii nagu ta Jake'iga tegi," uuris Snake'i nimeline mees murelikult edasi.

"Ahh ära muretse nii palju. Jake ei kuulanud bossi ja talitas omapead ning sai karistada. Ja nii lihtne see ongi. Kõik. Punkt," selgitas mees juba vaikselt pahaseks saades, kuid siiski väga tüdinul häälel.

    Sõitsime juba pikemat aega. Kant kuhu jõudnud olime oli mulle täiesti tundmatu. Rick peatas auto ja jättis mind koos Snake'iga autosse.

"Ku... kuhu me läheme?" küsisin värisevail häälel.

"Bossi juurde. Tead ma ei tohiks sinuga üldse rääkida. Su enda huvides püsi tasa, eks?" lausus mees mu kõrval.

"Aga ma pole see, keda te otsite! Palun lase mul minna!" anusin ahastavalt. Pisarad muudkui jooksmas.

"Ei ole? Kes sa siis oled tüdruk?" küsis segaduses ja hirmul Snake, kes ei osanud vist nutva tüdrukuga midagi peale hakata.

"Ma olen Evelin. Palun, palun ärge tapke mind ära!" palusin nuttes edasi.

"Kurat! Oi nüüd on jama! Küll boss saab ikka pahaseks," vandus mees omaette.

    Ootasime vaikuses Rick'i tagasitulekut. Kui mees lõpuks jõudis ja ust avas, hakkas Snake rääkima: "Rick, meil on probleem. Ta ütles, et pole..." Rick katkestas teda poolelt lauselt: "Mida ma tüdrukuga rääkimise kohta ütlesin?! Temaga ei räägita! Boss ootab meid."

"Sa ei mõista. Evelin pole see, keda..."

"Evelin?! Kes kuradipärast on Evelin?!" karjus Rick vihaselt.

"Mina olen Evelin," sosistasin vaikselt. Kui mehed vait jäid, jätkasin juba julgemalt: "Ja nagu Snake öelda tahtis, pole mina see keda te otsite."

    Rick keeras oma metsiku, hullunud metslooma pilgu minu poole ja jõllitas mind, justkui oleksin surnust tõusnud. Vaatasin talle arglikult otsa, kuid lõpuks ajasin selja sirgu ning pilgu karmimaks. Mulle aitas sellest pantvangimängust! Mees mu kõrval köhatas ilmselgest ebamugavus tundest.

"Kas ma võin nüüd minna?" küsisin meestelt, Rick'ilt pilku pööramata. Rick'il ei liikunud ükski lihas, kuid Snake noogutas arglikult. Autost välja astudes, kuulsin Rick'i käredat häält: "Evelin jah? Mul oleks vaja sinuga rääkida. Ma saadan su koju."

    Vaatasin tükk aega uskumatult Rick'ile otsa. Noogutasin. Naaldusin Snake'i põse juurde, suudlesin seda ning sosistasin talle kõrva: "Aitäh Snake!" Seisin kõnniteel, jättes punastava Snake'i autosse istuma.

"Millest..." köhatasin hääle puhtaks ja alustasin uuesti: "Millest sa siis minuga rääkida tahtsid Rick?" Mees ulatas mulle oma käe, mille ma kaheldes vastu võtsin, ning alustas: "Oled sa midagi kuulnud Tanel Lannustest? Nojah, seda ma arvasingi. See oli seesama poiss, kes sulle järgi jooksis, on nii? Ma olen pisut üllatunud, et sa suutsid teda endale järgi jooksma panna aga... Igatahes, hoia temast eemale, eks? Ta ei ole hea laps." 

    Vaatasin Rick'i suu ammuli, silmad suured kui tõllarattad.

"Mida sa sellega silmas pead? Miks see sind üldse huvitab? Kas sa ei peaks õnnelik olema, et minust lahti said?" küsisin imestunult ja pisut üleolevalt. Mees raputas pead, kiirendas sammu ning raputas alistunult pead: "Hakkab pimedaks minema, peaksime kiirustama, et sind õigeks ajaks koju saada."

    Tõmbasin oma käe tema käest ära ja seisatasin. Vaatasin mehele otsa, ülbus silmis välkumas, kui ütlesin: "Ma oskan siit ise ka koju minna. Head õhtut Rick." 

    Kuulsin Rick'i eemalduvaid samme vaiksemaks jäävat ning pistsin kodupoole jooksma. Terve selle aja, mis koduni jõudmiseks kulus, ketrasin õhtul toimunut ikka uuesti ja uuesti peas ringi.

    Astusin uksest sisse. Esimese asjana nägin ema murelikke silmi.

"Ema?  On kõik korras?" küsisin vaikselt, ta õlga puudutades. Ema võpatas justkui tardumusest üles ning hakkas ohjeldamatult nutma. Esikusse jõudsid ka teised pereliikmed.

"Evelin, kullake. On sinuga kõik korras? Kus sa olid? Me kõik muretsesime nii väga," nuuksus ema, kui mu nägu katsus ja mind oma kallistustega lämmatada püüdis. Ka minul läksid põsed märjaks, kui pisarad ojadena voolama hakkasid. Tõmbasin ema omale veel lähemale. Mõne hetke pärast kallistasid meid juba kõik, kes vähegi kuskilt ligi pääsesid. 

    Kui grupikalli otsa sai, rääkisin emale eilsest päevas ja näitasin talle haavu seljal, kuid tänast ei julgenud ma mainida. Pärast hilisõhtust söömaaega sulgusin oma tuppa õppima. Kui olin just voodisse pugenud, et magama jäädaa, tuli Egert minu tuppa.

Evelin, meil on vaja rääkida." Raputasin väsinult pead: "Egert ma tõesti ei tunne end piisavalt hästi, et tänasest rääkida. Ma olen väsinud ja pea lõhub. Kas sa palun jätaksid mind üski? Räägime homme, ma luban, et räägime." Vend tahtis vastu vaielda, kuid kui ta mu silmi, mis väsimusest, kurbusest, pettumusest ja rahuvajadusest kiirgasid, noogutas ta alistuvalt. Egert tuli minu juurde, tõmbas mu kallistusse ning suudles mind pealaele, kui head ööd soovis.

    Taas üksi olles, tundsin rõõmu oma perest ja nende armastusest. Selle mõttega jäin ka kiirelt magama.

--------------------------

V peatükk Sõõrikukohvik

V Peatükk

Sõõrikukohvik

     Hommikul ärkasin vanaema kolistamise peale, mis söögi valmistamise tõttu tekkis. Panin end kiirelt riidesse ja läksin alla kööki hommikusööki sööma.

    "Evelin kullake, on kõik korras? Mida sa süüa sooviksid?" uuris vanamemm. Naeratasin pingutatult ning vastasin: "Hommikust vanaema! Minuga on kõik korras, ainult selg teeb pisut valu.," naeratasin julgemalt ning jätkasin: "Aga mul pole praegu erilist isu. Lähen parem kooliasju kokku pakkima ja võtan endale hiljem midagi kaasa." Vanaema avas suu, et protestida, kuid sulges selle ilma, et ükski sõna välja oleks pääsenud. Keerasin ringi ja läksin oma tuppa. Tundsin kuidas kõhus keerama hakkas, kui koolile ning Taneli sõnadele mõtlesin. 

    Paarikümne minuti pärast oli teistel söödud ja saime kooli minna. Täna tulid meile seltsiks ka naabrilapsed. Kui Egert Tanelit märkas, astus vend mu kõrvale ja pani oma käe kaitsvalt ümber minu, surmav pilk silmis. Kartsin, et läheb uuesti kakluseks, kuid Tanel vaid ohkas ja hoidis distantsi. Koolis saatis Egert mind klassi. 

    Hakkas ajalootund ja nagu tavaliselt istus playboy minu taga. Arvasin, et ta püüab mu tähelepanu saada, kuid poiss püsis terve tunni vait. Vahetunnis sain Mariga kokku. Rääkisime pikalt nii Pireti olukorrast kui ka sellest, mis õppida jäi. Just sel hetkel, kui eilsest rääkida tahtsin, helises kell ning me läksime tundi. Koolipäeva lõppedes saatsin Piretile sõnumi, et teada saada, kas teda külastada võib. Vaevalt telefoni taskusse pannud, kuulsin piiksatust, mis teatas uue sõnumi saabumisest. Hetk peale sõnumi lõpuni lugemist, kus Piret oli lubanud end külastada, häälitses telefon uuesti.

"Meil on vaja rääkida. Saame kell pool viis sõõrikukohvikus kokku.

Ära hiljaks jää!

Tanel!"

   Jõllitasin sõnumit pikalt. Vaatasin kella ning märkasin, et tund ja pool on veel aega, enne poisiga kokku saamist. Otsustasin enne playboyga kokku saamist Piretit külastada. Terve tee mõistatasin, millest Tanel minuga rääkida tahtis ja kuidas ta mu numbri sai?! Jutustasin sõbrannale viimaste päevade sündmustest ning küsisin abi. Piret oli tükkaega vait, silmades põlemas kättemaks, viha ja... haletsus? Hakkasin just midagi ütlema, kui õde tuli ning palus mul lahkuda. Keerasin ringi ja peatusin kui kuulsin: "Ma ei oska sind hetkel aidata, kuid kui välja saan, siis Tanel Lannuste soovib, et poleks kunagi sündinud!" Piret naeratas õelalt, kui need sõnad üle ta huulte tulid. Naeratasin sammuti. Soovisin sõbrannale head õhtut ja seadsin sammud sõõrikukohviku poole.
    Kell hakkas viieteist minuti pärast pool viis saama. Kohviku uksest sisse astudes märkasin kohe Tanelit, kes laua taga istus ja minu poole vaatas. Mari vend tõusis viisakalt püsti, kui ma lähemale astusin ja istet võtsin.
"Nii?" küsisin: "Sa tahtsid millestki rääkida?"
"Jaa, tahtsin," noogutas poiss, veidralt muiates.
"Mis see täpsemalt olla võiks?" uurisin juba uudishimulikulmalt edasi.
"Esmalt tahtsin uuesti vabandust paluda. Aga see polnud ainuke põhjus, miks ma su siia kutsusin," jätkas Tanel kiirelt, kui mu jahenevat pilku nägi.
"Ma tahtsin sellest rääkida, mida ma sulle viimati ütlesin Evelin. Ma mõtlen seda kõike tõsiselt. Sa tõesti meeldid mulle." Kui avasin suu, et midagi öelda, irvitas poiss oma ülbet naeratust ning lisas:" Ja ma tean, et sa ei suuda mulle vastu panna. Ma meeldin sulle ka on nii?" Hakkasin juba vaikselt lootma, et sellel poisil on hing ka sees, kuid peale neid viimaseid sõnu mõistsin, kui rängalt ma eksisin.
    Tõusin püsti, nägu vihast, pettumusest ja enda rumalusest punane. Tormasin kohvikust välja. Kohe kui värskeõhu kätte jõudsin, hingasin kergendatult. Kuulsin kellegi samme lähenemas ja hakkasin kindlal sammul kodu poole astuma. Tanel kutsus mind tagasi, kuid kiirendasin vaid sammu, ise samalajal silmi pilgutades, et pisarate voolama hakkamist vältida. Tundsin kellegi kätt oma õlal. Keerasin järsult ümber, silmad märjad ja nägu punane. Arvasin, et näen Tanelit, kuid see polnud tema...
    Astusin ehmudes mitu sammu tagasi. Kellegi tugev käsi oli mu piha ümber tekkinud ja pigistas pisut. Mees mu ees surus küüned mulle õlgadesse ning ma kiunatasin valust. Mees mu taga astus sammu lähemale.
"Liigu!" tundsin relva toru oma seljal, kui aeglasel sammul edasi astusin.

------------------------------