VIII peatükk Mineviku varjud

VIII peatükk

Mineviku varjud

    Koolis üritasin kõigest väest Tanelit vältida, kuid poiss ilmus alati siis kohale, kui seda kõige vähem oodata oskasin. Naaber muudkui pärsi, et mis mul viga on ja, et miks ma teda väldin.

    Peale tundide lõppu tormasin koolist välja tänavale, kus Rick'i ja Snake'i kohtasin. Polnudki vaja kaua oodata, kui see sama must, toonitud akendega auto tänaval peatus. Jalutasin rahulikult, mõõdukal sammul masina juurde, koputasin aknale ning istusin sisse.

"Tere poisid!" tervitasin mehi.

"Mis sind siis siia tõi, tüdruk?" uuris Snake üllatunult. Mõtlesin hetke, enne vastamist.

"Mul oleks vaja teiega Tanel Lannustest rääkida härrased," laususin otsustavalt. Snake näis segaduses, kuid Rick vaid noogutas pead.

"Tanel... noh, ta on olnud vanglas. Ta on teinud palju rohkem halba, kui politsei teab. Eks vangi on poiss sattunud vaid ühe väikese apsaka tõttu, kuid puhtalt on ta ka pääsenud. Ta on tapnud, vägistanud, röövinud, valetanud ja nii palju kui mina tean, on ta tegelenud ka narkoga."

"Üritad mind hirmutada Rick? Tanel on vaevalt 15-aastane! Ma ei usu, et ta nõnda palju pahandust juba teinud on," vastasin mehele peale tema hirmutamis katset.

"Ma ei püüa sind hirmutada Evelin, vaid hoiatada," lausus Rick endale omase tüdimusega.
"Tohin mina ka teada, mis toimub?" küsis, nüüd tõsiselt segaduses ja pisut solvunud, Snake, meile otsa vaadates. Naeratasin meestele, Snake sai toreda ja lahke naeratuse osaliseks, Rick'i tervitasin hoopis põlgliku ning solvava naeratusega.
"Evelin käib Lannustega," vastas Rick põlastavalt oma partnerile, ise samal ajal mind oma pilguga tappa üritades.
"Lannustega? Bossi venna tütre pojaga? Kindel ikka, et selle sama Lannustega? See poiss, keda Jake pidi jälitama ja lõpuks tapma? See sama poiss? Oled sa ikka kindel??" uuris Snake pisut hirmunult ja õlgu väristades.
"Jah! Jumal küll Snake! Jah see sama Lannuste poiss," vastas mees, keeras end siis minu poole ning ütles: "Hoia temast eemale, kui pahandustest hoiduda tahad. See, kallis laps, on sõbralik soovitus."
    Vaatasin mehi üllatunud pilguga. Raputasin pead, nende sõnade peale ja laususin: "Esiteks. Mina ja Tanel ei käi. Teiseks. Mis heaga te tema vastu nii vaenulikud olete ja sellist rumalust suust välja ajate?? Ta on kõigest üks tavaline, ennasttäis playboy. Tavaline kooli õpilane, tavaline poiss. Tanel on 15-aastane. Jumal küll!"
Snake, keda rohkem usaldasin ja sõbralikumaks pidasin, keeras end minu poole, silmis puhas hirm, mure. Nägin vist isegi pisut isalikku pilku, kuid ma polnud selles kindel.
"Sa ei tea millest sa räägid laps. Lannuste...Tanel, nagu sina teda kutsud, pole see, kellena ta end esitleb. Usu mind. Su enda huvide ja tervise pärast, lõpeta temaga suhtlemine, ja seda võimalikult kiiresti." 
Vaatasin meestele otsa, raputasin jällegi pead, tänasin neid informatsiooni eest, soovisin head õhtut ning lahkusin autost.
    Kodu poole kõndides mõtlesin sellele, mida olin just teada saanud. Naabrite majast möödudes nägin Taneli nägu, mis kiirelt kadus. Jäin seisma. Poiss tuli tormates majast välja ja jooksis minu suunas. Naeratasin pisut ning jäin ootama, mis naabripoisil öelda on.
"Evelin! Jumal tänatud, et sinuga kõik korras on! Küll on hea, et sa elus oled! Kadusid peale tunde ära ja ma ei teadnud enam, mida teha või mõelda," muretses Tanel, sõnu kiirelt suust välja paisates.
"Ohh, kas tõesti? Minu vabandused," ütlesin sarkastiliselt. Jätkasin endisel põlastaval toonil: "Polnudki kellegi teise juurde minna?"
"Mõnitad, sest hoolin sinust? Lase käia, kui ennast nii tähtsaks pead. Pealegi kelle juurde ma ikka oleks pidanud minema?" küsis haiget saanud poiss.
"Noh ega mina ka täpselt tea. Näiteks kedagi röövima, varastama või oleksid läinud hoopis mõnd tüdrukut vägistama? Lõbu oleks ju laialt ja õhtu sisustatud!" hüüdsin talle, ise samal ajal selga keerates ja koduukse poole astudes.
    Pimedus. Pilk läks eest. Kõik. Peavalu. Midagi kuuma nirises mööda meelekohta alla. Kukkusin kokku.

-------------------------

VII peatükk Isac Elliot

VII peatükk

Isac Elliot

    Udu. See oli kõik mida nägin. Keerasin end ümber. Ei midagi. Ainuke mida nägin oli udu.

    Valgus? Oli see tõesti valgus, mida ma nägin? Astusin paar sammu heleduse poole, kuid miski sundis mind jooksma. Kaugel paistev valgusetäpp oleks justkui jalad alla võtnud ning minu eest põgenema hakanud. Kiirendasin küll sammu, kuid ei jõudnud meetritki lähemale. Seisatasin hetkeks. Valgus kadus. Pimedus. Udu. Tühjus.

    Tundsin hirmu, mis mind täielikult enda alla mattis. Värisesin külmast, hirmust, teadmatusest. Kuulsin kellegi õelat ja kähisevat naeruturtsatust. Keerasin end ümber, kuid igal pool valitses tühjus. Püüdsin põlastavast häälest eemale saada. Ühel hetkel olin naeruturtsatustest ja pahvakutest ümbritsetud. Justkui oleks minu üle naerdud, seda hirmu tobedaks peetud. Hääled valjenesid iga sekundiga, kuni see oli kõrvulukustav. 

    Käis pauk. Vali püssipauk. Vaikus. Tundsin püssirohu haisu ninna tungimas. Kukkusin värisedes maha. Tahtsin ainult ära. Kaugele udust, häältest, paukudest. Kõigest kaugemale. Udust tungis läbi relvatoru. Otse minu silmade vahele. Mees, kes relva hoidis, laadis selle. Muigas. Käis pauk. Kõik.

    Tõusin voodis istukile. Higi voolas mööda kaela, pisarad jooksid silmadest ojadena, värisesin, suutmata end peatada. Käis plõks ja ma karjatasin. Jooksu sammud. Kellegi tugevad käed võtsid mu õlgadest kinni. Rabelesin. Silmad märjad, paanika kasvamas. 

"Rahu, Evelin. See olen mina, Egert. Ära karda, ma kaitsen sind. Ära nuta õeke." Pilgutasin silmi. Vaatasin vennale otsa. Järsku tabas mind reaalsus - see oli minu vend, MINU vend, tema kaitseb mind. Tõmbasin teda täiest jõust enda vastu, hoidsin kramplikult kinni, justkui oleks see ainuke viis ellu jääda. Hakkasin ohjeldamatult nutma, suutmata lõpetada. Vend paitas mu pead, püüdes mind rahustada ja meelde tuletada, et on vaja hingata. Olles juba rahulikumaks jäänud käis järjekordne pauk. Silmad suured, näost valge, peitusin venna kaitsva selja taha. Tuppa tulid ema, vanaema ja tädi Anne, kelle nägudelt peegeldus mure ning hirm. Kõik võtsid mult ümbert kinni, üritades mind uuest shokist rahustada.

    Kui suutsin juba normaalses rütmis hingata, palusin teistel end üksi jätta. Ma küll polnud kindel, kui hea mõte see on, kuid mul oli vaja oma ette olla. Kaksikvend kõhkles ukse juures, enne kui välja astus. Vaatasin kella. 3.46 näitas elektronkell mu kapil. Otsustasin oma hirmule vaatamata silma looja lasta.

    "Anna, jäta oma õde rahule! Evelin vajab puhkust. Tule kohe ära sealt!" riidles vanaema, kui pisikesed käed mind kõdistama hakkasid. Tõmbasin pisiõe enda kaissu ning naeratasin kahele toas viibijale rõõmsalt, kuigi vanaema hukkamõistvat pilku see ära ei pühkinud. 

"Minuga on kõik korras vanaema. Tulen kohe sööme, kui üks pisike putukas mu kõdistamise ära lõpetab," naersin, kui Anna mind oma pisitillukeste näpukestega kõditas. Vanaema tahtis vist midagi öelda, kuid juba oli kuulda Toomase ja Liisa vahelist vaidlust. Palusin ka Annal sööma minna ning panin end riidesse.

    Kööki jõudes märkasin endal, Ema, tädi ja Egerti, murelikke pilke. Naeratasin. Hommikusöök söödud, astusime Egerti, Liisa ja Emiliga kooli poole. Meie seltskonnaga lisandusid ka Mari, Raul ja Tanel. Peale seltskonna suurenemist kiirendasin sammu, põgenesin kõigi eest, kaugemale inimestest. Kuulsin kuidas Mari mind hüüdis. Aga tüdruk jäi kiirelt vait, eks Egert hakkas talle juhtunut seletama.

"Evelin!" hüüdis Tanel.

"Jäta ta rahule!" vihastas vend. Kuulsin tugevat matsu. Pistsin jooksu. Teiste hüüded endiselt mind tagasi kutsumas, kuid keegi ei järgnenud mulle. Õnneks.

    Kooli jõudes peitsin end õpilaste hulka, pisarad silmist voolamas. Kellahelin ehmatas. Kilked ja nurinad tekitasid minus kartust. Taganesin. Komistasin millegi otsa, kuid enne põrandaga kokkupuudet, tundsin kellegi käsi oma pihal. Kangestusin, kui mind uuesti jalgadele prooviti panna. Tasakaalu säilitanud, pistsin jooksu. Alguses kavatsesin vetsu tormata, kuid otsustasin klassi kasuks.

    Terve päeva käisin värisedes koolis ringi. Tundide lõppedes otsis Mari mu üles ning ei lasknud mul jälle põgeneda.

"Evelin, räägi palun mis toimub. Sa oled näost valge, hirmul ja väldid kõiki. Mis juhtus? Egert küll rääkis, et nägid halba und aga... Palun räägi kõik ära, äkki saan mina sind aidata kuidagi, " palus naabritüdruk. 

    Õlgu väristades ja pisaraid tagasi hoides, jutustasin sõbrannale, mis peale Taneliga kohtumist juhtus. Kirjeldasin Marile ka oma unenägu. Vaikuse saabudes tõmbas sõbranna mind oma embusesse. Ta püüdis mind küll lohutada, kuid lõpuks nutsime mõlemad.

    Palusin Maril end koju saata. Tüdruk andis vennale teada, et läheb koju ja, et nood ei muretseks. Kohale jõudes kutsusin Mari sisse ja helistasin ka Piretile, kes endiselt haiglavoodis lamas. Kui sõbranna telefoni vastu võttis karjus ta täiest kõrist: "Saan homme koju!! Jeee! On ju lahe Evelin?!"

"Muidugi on!" naersin vastu.

"Nii? Mis uudist siis sinul kah on?" uuris Piret kohe uudishimulikult edasi.

"Ahh sa ei taha teada," vastasin talle.

"Ma kuulen juba, et midagi on viltu niiet räägime homme, kui välja olen saanud, siis olen sulle korralikult toeks. Aga ma pean nüüd seda maitsetut haigla toitu näost sisse ajama," kurtis hääl teisel pool telefonitoru.

    Lõpetasime Piretiga kõne ning suundusime Mariga minu tuppa. Panin arvuti tööle ja avasin youtube'i.

"Elliott'i!!" kilkas Mari justkui oleks ta kolme-aastane. Otsisime kõik Isac Ellioti sõnadega lood üles ja hakkasime kõva häälega laulma. Eelnev masendus, hirm ja kurbus olid kui peoga pühitud ja naeratus ning kilked täitsid toa.

    Alustasime just kuuenda looga, kui uks lahti löödi ja Anna sisse tormas.

"Tšau pliks!" tervitas Mari minu kahe-aastast õde, kui teda kallistusse püüdis. Väikeõde kilkas rõõmust, kui naabritüdruk ta lahti lasi. Sulgesin läpaka kaane ja kaisutasin ka ise Annat. Emili piilus ukse vahelt sisse, tervitas ning suundus oma tuppa. Mitte kaua peale seda ühinesid meiega ka Egert ning Liisa, kes lõpuks ka Emmi meie seltskonda meelitasid. Toomas küll piilus, kuid nägin ta silmist, et ta lootis Piretit näha, kuid teda polnud ning vend eemaldus vaikselt.

    Mängisime ja lõbutsesime koos kuni vanaema meid sööma kutsus. Ema palus ka Maril jääda, kuid tüdruk arvas, et peaks ka ise koju minema. Saatsin sõbranna ukseni, kallistasime ja ta sosistas: "Ja kui midagi on, siis ütle mulle. Ära hoia seda enda sees. Eks?" 

Noogutasin ja soovisime üksteisele ilusat õhtut.

    Hiljem vaatasime perega multikat "Pahupidi". Kõigile meeldis, isegi Toomas kiitis. Kõhud popcornist täis, läksime oma tubadesse magama, suured jäid veel telekast filmi vaatama. Istusin ka ise natuke arvutis aga läksin lõpuks voodisse.

    Silmi sulgedes kuulsin, kuidas telefon sõnumi saabumisest teatas. Keerasin teise külje, et magama jääda ja hommikul uurida, kes ja mida kirjutas, kuid telefon häälitses veel kord. Et rahu saada, võtsin mobiili ning vaatasin, mis sõnumeid ma siis endale sain.

"Head und kallis, Evelin!

Loodan, et saame homme rääkida :)

Tanel"

"Hoia Lannuste poisist eemale! Tal on kriminaalne minevik.

Rick."

    Jõllitasin mõlemat sõnumit pikkaaega. Olles segaduses rohkem, kui ei kunagi varem, raputasin pea selgeks ning heitsin pikali. Ketrasin neid sõnumeid pikkaaega enne kui uinuda suutsin.

-------------------------

VI peatükk Jalutuskäik koju

VI peatükk

Jalutuskäik koju

    Kõndisime kolmekesi autoni, mis teeääres urises. Relv endiselt mu selga muljumas. Vaikides jalutasime, ma ei julgenud suud avada ega küsimusi küsida. Mõttes karjusin täiest kõrist "APPI!", kuid keegi ei kuulnud.

    Kurgus oli klomp. Tundsin pisaraid silmadesse valgumas.

"Oled kindel, et see on õige tüdruk?" uuris mees, kes revolvrit vastu mu selga hoidis.

"Muidugi on Snake. Boss andis selged juhised ju. Tooge minu juurde tüdruk, kes väljub sõõrikukohvikust ja suundub kase tänavale. Ta ütles ju ka, et tüdruk võib midagi kahtlustada ning võib kiiresti põgeneda. Seda see plika ju tegi," vastas tüdinul häälel mees mu teisel küljel, hääl käre ja kalk. Istusime autosse. Revolvriga mees minu kõrvale tagaistmele, teine roolitaha.

"Sul on õigus Rick. Ma kardan lihtsalt, et see on vale inimene. Mis siis, kui boss karistab meid kuidagi? Nii nagu ta Jake'iga tegi," uuris Snake'i nimeline mees murelikult edasi.

"Ahh ära muretse nii palju. Jake ei kuulanud bossi ja talitas omapead ning sai karistada. Ja nii lihtne see ongi. Kõik. Punkt," selgitas mees juba vaikselt pahaseks saades, kuid siiski väga tüdinul häälel.

    Sõitsime juba pikemat aega. Kant kuhu jõudnud olime oli mulle täiesti tundmatu. Rick peatas auto ja jättis mind koos Snake'iga autosse.

"Ku... kuhu me läheme?" küsisin värisevail häälel.

"Bossi juurde. Tead ma ei tohiks sinuga üldse rääkida. Su enda huvides püsi tasa, eks?" lausus mees mu kõrval.

"Aga ma pole see, keda te otsite! Palun lase mul minna!" anusin ahastavalt. Pisarad muudkui jooksmas.

"Ei ole? Kes sa siis oled tüdruk?" küsis segaduses ja hirmul Snake, kes ei osanud vist nutva tüdrukuga midagi peale hakata.

"Ma olen Evelin. Palun, palun ärge tapke mind ära!" palusin nuttes edasi.

"Kurat! Oi nüüd on jama! Küll boss saab ikka pahaseks," vandus mees omaette.

    Ootasime vaikuses Rick'i tagasitulekut. Kui mees lõpuks jõudis ja ust avas, hakkas Snake rääkima: "Rick, meil on probleem. Ta ütles, et pole..." Rick katkestas teda poolelt lauselt: "Mida ma tüdrukuga rääkimise kohta ütlesin?! Temaga ei räägita! Boss ootab meid."

"Sa ei mõista. Evelin pole see, keda..."

"Evelin?! Kes kuradipärast on Evelin?!" karjus Rick vihaselt.

"Mina olen Evelin," sosistasin vaikselt. Kui mehed vait jäid, jätkasin juba julgemalt: "Ja nagu Snake öelda tahtis, pole mina see keda te otsite."

    Rick keeras oma metsiku, hullunud metslooma pilgu minu poole ja jõllitas mind, justkui oleksin surnust tõusnud. Vaatasin talle arglikult otsa, kuid lõpuks ajasin selja sirgu ning pilgu karmimaks. Mulle aitas sellest pantvangimängust! Mees mu kõrval köhatas ilmselgest ebamugavus tundest.

"Kas ma võin nüüd minna?" küsisin meestelt, Rick'ilt pilku pööramata. Rick'il ei liikunud ükski lihas, kuid Snake noogutas arglikult. Autost välja astudes, kuulsin Rick'i käredat häält: "Evelin jah? Mul oleks vaja sinuga rääkida. Ma saadan su koju."

    Vaatasin tükk aega uskumatult Rick'ile otsa. Noogutasin. Naaldusin Snake'i põse juurde, suudlesin seda ning sosistasin talle kõrva: "Aitäh Snake!" Seisin kõnniteel, jättes punastava Snake'i autosse istuma.

"Millest..." köhatasin hääle puhtaks ja alustasin uuesti: "Millest sa siis minuga rääkida tahtsid Rick?" Mees ulatas mulle oma käe, mille ma kaheldes vastu võtsin, ning alustas: "Oled sa midagi kuulnud Tanel Lannustest? Nojah, seda ma arvasingi. See oli seesama poiss, kes sulle järgi jooksis, on nii? Ma olen pisut üllatunud, et sa suutsid teda endale järgi jooksma panna aga... Igatahes, hoia temast eemale, eks? Ta ei ole hea laps." 

    Vaatasin Rick'i suu ammuli, silmad suured kui tõllarattad.

"Mida sa sellega silmas pead? Miks see sind üldse huvitab? Kas sa ei peaks õnnelik olema, et minust lahti said?" küsisin imestunult ja pisut üleolevalt. Mees raputas pead, kiirendas sammu ning raputas alistunult pead: "Hakkab pimedaks minema, peaksime kiirustama, et sind õigeks ajaks koju saada."

    Tõmbasin oma käe tema käest ära ja seisatasin. Vaatasin mehele otsa, ülbus silmis välkumas, kui ütlesin: "Ma oskan siit ise ka koju minna. Head õhtut Rick." 

    Kuulsin Rick'i eemalduvaid samme vaiksemaks jäävat ning pistsin kodupoole jooksma. Terve selle aja, mis koduni jõudmiseks kulus, ketrasin õhtul toimunut ikka uuesti ja uuesti peas ringi.

    Astusin uksest sisse. Esimese asjana nägin ema murelikke silmi.

"Ema?  On kõik korras?" küsisin vaikselt, ta õlga puudutades. Ema võpatas justkui tardumusest üles ning hakkas ohjeldamatult nutma. Esikusse jõudsid ka teised pereliikmed.

"Evelin, kullake. On sinuga kõik korras? Kus sa olid? Me kõik muretsesime nii väga," nuuksus ema, kui mu nägu katsus ja mind oma kallistustega lämmatada püüdis. Ka minul läksid põsed märjaks, kui pisarad ojadena voolama hakkasid. Tõmbasin ema omale veel lähemale. Mõne hetke pärast kallistasid meid juba kõik, kes vähegi kuskilt ligi pääsesid. 

    Kui grupikalli otsa sai, rääkisin emale eilsest päevas ja näitasin talle haavu seljal, kuid tänast ei julgenud ma mainida. Pärast hilisõhtust söömaaega sulgusin oma tuppa õppima. Kui olin just voodisse pugenud, et magama jäädaa, tuli Egert minu tuppa.

Evelin, meil on vaja rääkida." Raputasin väsinult pead: "Egert ma tõesti ei tunne end piisavalt hästi, et tänasest rääkida. Ma olen väsinud ja pea lõhub. Kas sa palun jätaksid mind üski? Räägime homme, ma luban, et räägime." Vend tahtis vastu vaielda, kuid kui ta mu silmi, mis väsimusest, kurbusest, pettumusest ja rahuvajadusest kiirgasid, noogutas ta alistuvalt. Egert tuli minu juurde, tõmbas mu kallistusse ning suudles mind pealaele, kui head ööd soovis.

    Taas üksi olles, tundsin rõõmu oma perest ja nende armastusest. Selle mõttega jäin ka kiirelt magama.

--------------------------

V peatükk Sõõrikukohvik

V Peatükk

Sõõrikukohvik

     Hommikul ärkasin vanaema kolistamise peale, mis söögi valmistamise tõttu tekkis. Panin end kiirelt riidesse ja läksin alla kööki hommikusööki sööma.

    "Evelin kullake, on kõik korras? Mida sa süüa sooviksid?" uuris vanamemm. Naeratasin pingutatult ning vastasin: "Hommikust vanaema! Minuga on kõik korras, ainult selg teeb pisut valu.," naeratasin julgemalt ning jätkasin: "Aga mul pole praegu erilist isu. Lähen parem kooliasju kokku pakkima ja võtan endale hiljem midagi kaasa." Vanaema avas suu, et protestida, kuid sulges selle ilma, et ükski sõna välja oleks pääsenud. Keerasin ringi ja läksin oma tuppa. Tundsin kuidas kõhus keerama hakkas, kui koolile ning Taneli sõnadele mõtlesin. 

    Paarikümne minuti pärast oli teistel söödud ja saime kooli minna. Täna tulid meile seltsiks ka naabrilapsed. Kui Egert Tanelit märkas, astus vend mu kõrvale ja pani oma käe kaitsvalt ümber minu, surmav pilk silmis. Kartsin, et läheb uuesti kakluseks, kuid Tanel vaid ohkas ja hoidis distantsi. Koolis saatis Egert mind klassi. 

    Hakkas ajalootund ja nagu tavaliselt istus playboy minu taga. Arvasin, et ta püüab mu tähelepanu saada, kuid poiss püsis terve tunni vait. Vahetunnis sain Mariga kokku. Rääkisime pikalt nii Pireti olukorrast kui ka sellest, mis õppida jäi. Just sel hetkel, kui eilsest rääkida tahtsin, helises kell ning me läksime tundi. Koolipäeva lõppedes saatsin Piretile sõnumi, et teada saada, kas teda külastada võib. Vaevalt telefoni taskusse pannud, kuulsin piiksatust, mis teatas uue sõnumi saabumisest. Hetk peale sõnumi lõpuni lugemist, kus Piret oli lubanud end külastada, häälitses telefon uuesti.

"Meil on vaja rääkida. Saame kell pool viis sõõrikukohvikus kokku.

Ära hiljaks jää!

Tanel!"

   Jõllitasin sõnumit pikalt. Vaatasin kella ning märkasin, et tund ja pool on veel aega, enne poisiga kokku saamist. Otsustasin enne playboyga kokku saamist Piretit külastada. Terve tee mõistatasin, millest Tanel minuga rääkida tahtis ja kuidas ta mu numbri sai?! Jutustasin sõbrannale viimaste päevade sündmustest ning küsisin abi. Piret oli tükkaega vait, silmades põlemas kättemaks, viha ja... haletsus? Hakkasin just midagi ütlema, kui õde tuli ning palus mul lahkuda. Keerasin ringi ja peatusin kui kuulsin: "Ma ei oska sind hetkel aidata, kuid kui välja saan, siis Tanel Lannuste soovib, et poleks kunagi sündinud!" Piret naeratas õelalt, kui need sõnad üle ta huulte tulid. Naeratasin sammuti. Soovisin sõbrannale head õhtut ja seadsin sammud sõõrikukohviku poole.
    Kell hakkas viieteist minuti pärast pool viis saama. Kohviku uksest sisse astudes märkasin kohe Tanelit, kes laua taga istus ja minu poole vaatas. Mari vend tõusis viisakalt püsti, kui ma lähemale astusin ja istet võtsin.
"Nii?" küsisin: "Sa tahtsid millestki rääkida?"
"Jaa, tahtsin," noogutas poiss, veidralt muiates.
"Mis see täpsemalt olla võiks?" uurisin juba uudishimulikulmalt edasi.
"Esmalt tahtsin uuesti vabandust paluda. Aga see polnud ainuke põhjus, miks ma su siia kutsusin," jätkas Tanel kiirelt, kui mu jahenevat pilku nägi.
"Ma tahtsin sellest rääkida, mida ma sulle viimati ütlesin Evelin. Ma mõtlen seda kõike tõsiselt. Sa tõesti meeldid mulle." Kui avasin suu, et midagi öelda, irvitas poiss oma ülbet naeratust ning lisas:" Ja ma tean, et sa ei suuda mulle vastu panna. Ma meeldin sulle ka on nii?" Hakkasin juba vaikselt lootma, et sellel poisil on hing ka sees, kuid peale neid viimaseid sõnu mõistsin, kui rängalt ma eksisin.
    Tõusin püsti, nägu vihast, pettumusest ja enda rumalusest punane. Tormasin kohvikust välja. Kohe kui värskeõhu kätte jõudsin, hingasin kergendatult. Kuulsin kellegi samme lähenemas ja hakkasin kindlal sammul kodu poole astuma. Tanel kutsus mind tagasi, kuid kiirendasin vaid sammu, ise samalajal silmi pilgutades, et pisarate voolama hakkamist vältida. Tundsin kellegi kätt oma õlal. Keerasin järsult ümber, silmad märjad ja nägu punane. Arvasin, et näen Tanelit, kuid see polnud tema...
    Astusin ehmudes mitu sammu tagasi. Kellegi tugev käsi oli mu piha ümber tekkinud ja pigistas pisut. Mees mu ees surus küüned mulle õlgadesse ning ma kiunatasin valust. Mees mu taga astus sammu lähemale.
"Liigu!" tundsin relva toru oma seljal, kui aeglasel sammul edasi astusin.

------------------------------

IV peatükk Õppetund

IV peatükk

Õppetund

    "Miks see sind üldse huvitab?" sosistasin vaikselt. Tanel tõukas mind vastu ust ja keeras sõnagi lausumata ringi. Enne kui ta tuppa jõuda minna hüüdis poiss:" Sest sa tähendad mulle... või õigemini mu õele midagi..."

     Tuppa jõudes tormasin oma tuppa ega teinud Anna küsimustest välja. Heitsin voodile pikali ning nutsin. Ma polnud kindel, kas tulitavast valust õlgades või selle pärast, et ma ei mõistnud enam maailma ja, et mu elu oli nende paari päevaga hirmuäratavalt muutunud. 

   Olid möödas minutid või tunnid? Igatahes ühel hetkel astus Egert minu tuppa. Arvatavasti vend ei märganud, et nutnud olen. Tema näol säras hiiglaslik naeratus, mis ka minu nutmisest paistes näole väikse naeratuse tõi. Kuid  hakkasin uuesti end haletsema ja pisarad voolasid iseenesest põskedelt alla. Egerti naeratus ja rõõmus meel oli peoga pühitud, kui mind nutmas nägi.

    "Mis juhtus? Kas keegi tegi sulle haiget? Palun räägi minuga Evelin! Ma annan tappa sellele, kes sulle haiget tegi!! Räägi, kes see oli!" palus vend näost punase ja kättemaksu himulisena.

    "Eikeegi, Egert. Ei keegi," vastasin lootusetult külge keerates. Arvatavasti märkas vend minu muret ja kurbust ning istus voodile, võttis mind enda kaissu ja kussutas mind kuni maha rahuneda suutsin. Kohe peale paari hingetõmmet tormasid sisse kõik mu õed ja vend. Isegi minu suured, põhiliselt omaette hoidvad õed, tulid mind oma suurte kallistustega lohutama. 

    Olid need kallistused või hoopis pisarad, mis mul hingata ei lasknud? Lõpuks said kallistused otsa ja nägin enamus õdede silmis pisaraid.

    See on meie peres vist kombeks, et kui kellelgi on midagi halvasti siis tullakse lohutama, tahad sa seda või ei, ikka tullakse. Nagu ka Egert, lubas Toomas sellel inimesele tappa anda, kes mind nutma pani. Ükskõik kui palju ma neid ümber veenda püüdsin ei andnud nad alla vaid käisid ikka peale oma kättemaksu plaaniga. Kui õed ja vennad mind oma kallistustega juba väsitama olid jõudnud hakata, tulid tuppa ka vanaema ja tädi Anne. Minu väsimust nähes saatsid  nad kõik toast välja ja tahtsid minuga omaette olla.

    Olen alati vanaemast lugupidanud ja tädi Annet usaldanud aga esimest korda kahtlesin, kas neile ikka tasuks kõik ära rääkida. Suutsin vaevu suu avada, kui vanaema juba rääkima hakkas: "Ma... Ma nägin, mis juhtus Evvi. Ma...Mul on nii kahju!" nuuksus vanaema. Kallistasime ja nutsime veel natuke. Mõne aja pärast palus tädi: "Evelin, kas sa palun näitaksid oma õlgu ja selga? Siis saame kindlad olla kui suured vigastused sul on ja neid ravida."

    Noogutasin ning võtsin särgi seljast. Ise ei näinud ma eriti midagi aga seda ohhetamist ja ahhetamist oli ikka kõvasti. Tegin omad järeldused, nende põhjal oli Tanel vist päris hästi hakkama saanud minu vigastamisega. Tädi võttis juhikoha enda kätte ja käskis mul voodile kõhuli heita, samal ajal kui vanaema nina nuuskas ja pisaratega võitles. Kui vanamemm oli end kokku võtnud läks ta alla arstikapi juurde ning tuli varsti tagasi. Vahetult ukse sulgumist nägin Egertit, kes minu poole vaatas.  Ma ei mõistnud täpselt, mida ma tema silmades nägin, oli see viha, mure, kättemaksuhimu, kaastunne või hoopis midagi muud? Samal ajal, kui vanaema mulle salvi peale määris ja tädi kibeda lõhnaga kipitavat vedelikku peale tupsutas, kuulsin veel venna hingetõmbeid, mis raskelt teiselpool ust mühisesid. Mõne aja pärast kuulsin Egerti samme kaugenemas ja pühendusin rohkem sellele, mis minu toas toimus. Krimpsutasin nägu kui tädi Anne mulle seda kipitavat rohtu katkisele kohale pani. 

    Protsduuride lõppedes lubati mul üksi olla. Mõtlesin tänase päeva peale ja otsustasin emale helistada, et uurida kuidas neil väike-vennaga läheb. Telefoni kätte võttes kuulsin välisukse sulgumist ja pisi Marko rõõmu kilkeid. Naeratasin ja tundsin rõõmu, et ema lõpuks vennaga koju sai. Otsustasin neile tere öelda, kuid kui mulle meenus milline ma välja nägin, mõtlesin ümber, et neid mitte traumeerida. Ise aga mõtlesin: "Küll õed ja vennad neile räägivad mis juhtus... Kindlasti teevad sellest suure asja." Otsustasin end sellest hetkeks välja logida ja keerasin voodis teise külje, et natuke puhata. Silmi sulgedes kuulsin uksekella. Mu uni oli kadunud kohe peale valju mütsu, mis Taneli häälele järgnes. Voodist tõustes kuulsin Egerti ja Toomase võidu karjuvaid etteheiteid, mis mõlemad Mari venda süüdistasid. Nii hästi kui kuulda oli sain aru, et vanaema püüdis neid rahustada, kuid see ei õnnestunud eriti. Võtsin julguse ja jõuvarud kokku ning seadsin sammud esiku poole. Esikusse jõudes astusin ema ehmatusest välja tegemata vendade seljataha. Toomas nägi mind ja jäi vait, kuid Egert mitte. Asetasin oma külma käe tema õlale, kuid ta pühkis selle tagasi vaatamata ära. Ma ei andnud veel alla ning panin taaskord oma õrna käe venna õlale ja pigistasin ta õlga, et tähelepanu saada. Egert keeras oma vihast punase näo minu poole ja läks sekundiga näost valgeks. Kartsin, et ta saab šhoki, kuid ta püsis endiselt püsti. 

    Ka Tanel ajas end püsti ning vaatas mulle otse silma, nägin ta näos imestus ja silmades süüd. Järsku see muutus. Süütunne asendus millegagi, mis meenutas väga iha. Seda taibates astus Egert minu ette, selg minu poole ja käed mind kaitsmas. Alguses jäi Taneli tujumuutus ja venna kaitsev olek arusaamatuks, kuid siis meenus mulle, et kandsin seljas vaid hommikumantlit. Seda taibates tuli iseenesest mu palgetele puna ja silmad uurisid mu paljaid varbaid. 

    End pisut kogunud, tõstsin pilgu, kohendasin hommikumantlit ja ütlesin: "Egert, kõik on korras. Ma arvan, et ta sai oma õppetunni kätte," seejärel pöördusin vanaema poole: "Ole nii kena ja vii kõik teised ära ja tee Toomasele ja Egertile suhkruvett. Ma räägin kõigest hiljem, ema, ära ainult nuta, eks? Kas te oleksite nüüd nii kenad ja jätaksite meid Taneliga kahekes? Luban, et kui ta midagi üritab, hakkan karjuma ning te võite mulle appi tulla." 

    Kõik hakkasid ära minema, vaid Egert püsis endisel kohal.

    "Oled sa kindel, et kaitset ei vaja Ev?" sosistas kaksikvend mulle kõrva, kui end ümber pööras. Noogutasin ja kallistasin teda tugevalt enne, kui ta köögi poole lükkasin. Alles siis, kui kõik olid läinud julgesin Taneli poole vaadata. 

    "Enne, kui midagi ütlema hakkad, on mul sulle midagi näidata ja öelda," ütlesin kalgilt, kui ukse poole astusin. Poisi huul oli verine ja silm tõmbus sinakaks. Tundus, et Egert sai vaid välispinda kahjustada, sest playboyl oli endiselt endast hästi arvav irve näos. Ust enda järel sulgedes nägin köögi aknas tuttavaid nägusid. Sama lugu oli ka naabermajas. 

    "Tundub, et meid jälgitakse tibuke," sosistas Tanel mulle kõrva. Tõmbusin vastikusest ja külmavärina tõttu eemale:"Parem ongi. Ja ära kutsu mind nii! Kas teadsid, et olen kõva lööja ning  kick boxis päris osav?" irvitasin talle näkku, ise samal ajal pöidlaid püsti tõstes teistele näidates, et minuga on kõik korras.

    "Sa tahtsid midagi näidata?" vahetas palyboy teemat. Noogutasin ja keerasin poisile selja. Lükkasin hommikumantli õlgadelt maha. Kuulsin, kuidas Tanel ahhetas. Järgmisel hetkel tundsin ta sooje sõrmi õrnalt mu hommikumantlit uuesti õlgadele panemas. Kui olin kindel, et miskit üleliigset näha polnud, keerasin end ümber.

    "Vabandust, ma ei arvanud, et ma sulle haiget tegin. Anna andeks, asi läks üle käte. Ma ei tahtnud nii kaugele minna. On kõik korras?" vabandas Tanel, endal suu murelik, silmis süütunne. Ma nägin küll selle poisi pehmemat poolt, kuid ei lasknud sellel end eriti mõjutada ja vastasin õelalt: "Ah, et läks üle käte jah?? Mida sa üldse tahtsid?? Mind rahule ei võinud jätta või?! Sinu ägestumise põhjusel on mu terve selg verine ja õlad muljumisest sinised! Mida sa enda arvates üritasid saavutada?!? Mulle valu tekitamist?? Noh, sellega said sa igatahes hakkama!!!" Kui olin kõik sõnad ühe ropsuga suust välja saanud, hingeldasin ise näost punane, viha domineerimas ja käed rusikas, silmad süüdistusi pildumas. Tanel põrkus mu ägedust imestades eemale. Poisi hirmu nähes tundsin endas süümepiinade tekkimist, kuid üritasin sellest mitte välja teha ja hoidsin oma näo külma ning kalgina.

    "Ma juu... ma juu ei tahtnud. Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Sa...sa meeldid mulle. Anna andeks!" palus poiss vaiksel häälel. Enne kui suud lahti jõudsin teha, mõistis Tanel, mida ta oli just öelnud ning põgenes. 

    Näost valgena koperdasin ukseni. Tuppa jõudes jooksin teisi vältides oma tuppa ja lukustasin ukse.

    "Ma meeldin talle.... ma meeldin playboyile... on see mingi nali??" sosistasin segaduses olles patja. Tundsin tohutut väsimust ning uinusin kiirelt.

-----------------------------------

III peatükk Avarii!

III peatükk

Avarii!

    Tardusin paigale, käsi ukselingil. Keerasin end ümber ja naeratasin Tanelile. Poisi põsk oli kõrvakiilust endsiselt punane.

"Jah? Oli asja ka playboy?"

"Muidugi oli tibuke," irvitas Tanel.

    Tundsin kuidas käsi rusikasse tõmbus ja hoidsin end tagasi, et tal hambaid välja ei lööks.

"Tulin kättemaksma," ütles poiss põske katsudes. 

    Tanel astus sammu ja mina taganesin vastu ust. Käed endiselt rusikas, valmis virutama sellele ennasttäis playboyle. Tanel astus uuesti sammu, kuid mul polnud enam kuskile taganeda, niiet seisin seal. Järgmise sammuga oli meie vahel vaid mõni üksik sentimeeter. 

    Irve näos tuli Tanel veel lähemale. Valmistusin selleks, et kohe tuleb löök või mõni muu valus etteaste. Tanel liikus vaikselt lähemale ning tõmbas mind oma kätega veelgi lähemale. Tundsin kuidas ma surisema hakkasin sealt, kus tema käed mind puudutasid. Poiss tõmbas mu pea enda poole, kuni meie otsmikud kohtusid. Süda tuksus uskumatult kiiresti ja et end rahulikuna hoida, üritasin aeglaselt sisse ja välja hingata. Järgmisel hetkel tundsin oma suul Taneli huuli. Enne, kui reageerida jõudsin oli poiss kadunud.

    Vaatasin enda ümber ringi. Seisin veel hetke enne, kuni reaalsus minuni jõudis. Keerasin selja ning astusin tuppa. Vanaema vaaritas köögis ja tädi Anne mängis Anna ja Emmiga. Kui mind märgati jooksis Anna kohe minu juurde. 

"Evelin! Kas Mari tuleb homme ka? Meil jäi mäng pooleli. Palun, palun, palun luba Marit homme ka meile!" vadistas Anna. 
    Naeratasin ja ütlesin, et võib-olla tuleb Mari homme ka. Õde korjas nukud maast ning jooksis õnnejoovastuses oma tuppa.  Emmi tuli minu juurde ning kallistas mind, sosistades mulle:" Aitäh! Sa oled parim õde, kes üldse olemas olla saab!"
    Kallistasin teda tugevamalt ning vastasin samaga. Naersime ja lasime üksteisest lahti. Nägin kuidas Toomas diivanil istus ja oma telefoni näppis. Läksin ja vahetasin riided ära.
    Oma toas olles puudutasin sõrmedega oma huuli, raputasin pead ja ohkasin sügavalt. Natuke hiljem seadsin aga sammud köögi poole. Vanamemm tegi ühepajatoitu. Kutsusin Toomase, Liisa ja Egerti omale appi lauda katma.
    Kui laud oli kaetud astus ka isa tuppa, nägu väsinud, kuid suunurkades tuksles naeratus. Tervitasin teda ja kutsusin isa ka sööma. Anna pirtsutas algul toiduga, kuid kui ütlesin, et Mari ei tule pirtsutavatele lastele küll, sõi ta taldriku ilusti tühjaks. Aitasin tädi Annel lauda koristada ning pesin nõud. Sellega ühel pool, läksin oma tuppa ja uurisin, kas ja mida meil õppida anti. Õppisin ruttu kontrolltööks ja lõpetasin eesti keele harjutuse. 
    Kodutööd tehtud, astus ka Egert tuppa ja uuris kuidas mul päev möödus. Jutustasin kõigest, kuid otsustasin Taneliga toimunu enda teada jätta. Rääkisime veel natuke, kuni Egertilt üht teenet palusin .
"Egert... Rääkisin täna Emmiga ja tuli välja, et Kaarel noris teda. Mõtlesin, et ehk saaksid sina selle poisiga rääkida? Ma vestleks temaga ise aga ma kardan, et virutan talle või ta ei võta mind tõsiselt."
    Kaksikvend noogutas ning lubas midagi ette võtta. Ta uuris, kas ka minul on kõik korras või on mingisugune probleem, mille lahendamiseks venna abi võiks vaja minna. Kõhklesin hetkeks, kuid valetasin ja raputasin pead.
    Pesin hambad ära ja soovisin kõigile head ööd. Enne uinumist mõtlesin taas sellele, mis ukse juures toimus. Otsustasin sellest mitte välja teha.
    Hommikul riidesse pannes, hõõrusin veel silmi. Kõndisin kööki, tegin paar võileiba, istusin ja alustasin hommikusöögiga. Kõht täis, läksin tuppa nägu ja soengut pähe tegema. Korjasin kooliasjad kokku ja tahtsin just toast väljuda, kui kuulsin telefoni piiksu. Viskasin asjad kiirelt kotti ja läksin mobiili juurde. Elektroonika vidina kätte võtnud nägin, et sõnum oli Piretilt. Sõnumit avades oleksin peaaegu šhoki saanud.
"Toimus avarii ja olen haiglas. Kõik on korras, ausalt. Ma ei tule lihtsalt paar päeva kooli. Tule mind varsti vaatama.
Piret"
    Näost valgena jalutasin alla, kott õlal ja telefon käes. Emmi märkas mu lubivalget nägu ja tormas minu poole. Raputasin pead, andes märku, et ei soovi rääkida. Emil noogutas ning uuris hoopis, kas võib täna meiega kooli tulla. Naeratasin. Mõne minuti pärast olime valmis ja astusime viiekesi uksest välja. Mina ja Emmi kõrvuti, Egert ja Toomas meist natuke tagapool ning Liisa kõige ees.
    Seekord ei tulnud naabrilapsed meile seltsi ning jalutasime viiekesi kooli poole. Egert saatis Emilit ja ei jätnud teda üksi. Arvatavasti otsis ta Kaarelit, et asjad selgeks rääkida. Kui oma klassi jõudsin oli Mari juba kohal. Rääkisime natuke, kuni ta loodusklassi pidi minema.
   Istusin oma kohale ja natuke hiljem tuli ka Egert mu kõrvale. Pärast seda tuli Tanel ja kõik tüdrukud õhkasid. Keerasin pea ära nagu poleks eilset olnudki. Egert jutustas, mis oli Emmi klassis juhtunud. Turtsatasin naerma, kui Egert Kaarli nägu üritas järgi teha. 
    Tunni lõppedes otsisin Mari üles ja ütlesin talle, et Anna ootab teda külla. Lisasin ka, et ma ei jõua peale kooli kohe koju. Mari segaduses pilgule ütlesin: "Piret on haiglas ja ma lähen teda vaatama. Ma ei tea kaua mul seal läheb."
    Naabritüdruk noogutas ja kallistas mind. Tundsin pisaraid silmadesse tekkivat, kuid pilgutasin kiirelt silmi ja ajasin soolavee ära. 
    Pärast tundide lõppu andsin ka õdedele ja vendadele teada, et lähen haiglasse. Palatisse astunud, naeratas Piret mulle. Tegin grimassi mis pidi naeratusega sarnanema aga ma kahtlen, kas see nii ka välja nägi. Sõbranna seletas oma olukorda ja korrutas juba kümnendat korda, et temaga on kõik korras. Seda oli endiselt raske uskuda, kuid otsustasin suu kinni hoida. Mõne aja pärast tuli arst ja palus mul lahkuda.
    Koju minnes ei pannud ma tähele, et Tanel mu kodu ukse ees seisis. Jooksin talle kogemata otsa ja pomisesin vabandust, ise samalajal ukse poole trügides. Tanel asetas oma käed mu õlgadele ja hoidis mind kinni.
"Mida on?? Lase mind tuppa Tanel!!" ütlesin talle kurjalt, peaaegu karjudes.
"Miks sa mind täna koolis ignoreerisid ja kuhu sa peale tunde läksid?" uuris poiss. 
    Vaatasin talle jahmunult otsa ega öelnud midagi. Tundsin, kuidas Taneli sõrmed mu õlgu pigistasid ja kiunatasin vaikselt.
"Vasta, kui sinult küsitakse!" karjus ta. Teadmatusest ja hirmust selle uutsorti Taneli vastu ei julgenud ma suud avada.
"VASTA!!" karjus ta nüüd juba valjemalt ja karmimalt.
"VASTA!!!"

-----------------------------------

II. peatükk Emmi mure

II peatükk

Emmi mure

    Hommikul ärgates läksin vannituppa pesema. Kuna oli koolipäev, siis vanaema tuuseldas juba köögis hommikusöögi kallal. Tädi Anne pani Emilit kooliks valmis ja püüdis Annat rahustada. 

    Mina, Egert, Toomas ja Liisa sõime laua ääres hommikust. Isa soovis meile toredat päeva ja läks minema. Lõpetasime Toomasega hommikusöögi esimestena ning seadsime oma kotid valmis. Ka Egert ning Liisa lõpetasid ja me hakkasime koos minema. Kuna kool pole kaugel, siis läksime jala nagu tavaliselt. Kui tänaval olime, tulid ka naabrilapsed toast välja.

    Raul ja Mari tervitasid meid rõõmsalt, kuid Tanel vaid muigas õelalt ning astus edasi. Meie kuuekesi kõndisime ja jutustasime, samalajal kui Tanel kõige ees jalutas.

    Kooli jõudes jooksin kohe oma parima sõbra Pireti juurde. Jutustasin talle kõigest ja nagu ma kahtlustasingi, arvast ta, et olen õnneseen, sest minu naabriks on kooli kuumim poiss.

    Koolipäev venis ja venis. Kui lõpuks koju jõudsin ja asjad ära panin, kuulsin uksel koputust. Kuna vanaema oli poodi ja Egert sõpradega palli taguma läinud, olin üksi kodus. Avasin ukse ja mulle vaatasid otsa Mari ning Piret. Liikusime ka koolis kolmekesi. Nüüd mulle meenus jah, et olin kutsund tüdrukud endale külla. Lubasin neid tuppa ning tegin paar telefonikõnet tädile ja vanaemale. Helistasin ka Egertile, et hoidku kodust eemale, muidu rikub veel meie tüdrukuteõhtu ära.

    Mõned tunnid hiljem jõudsid ka lasteaia lapsed ja väiksemad koolipõngerjad koju ning maja täitus jalgademadina ning kisaga. Piret ja Mari tahtsid väiksemaid tervitama minna, kuigi hoiatasin, et siis ei jäeta meid üldse rahule. Nad said mu siiski kuidagi nõusse ning läksime alla väikestega mängima.

    Anna jutustas õhinal oma päevast ja kutsus Marit nukkudega mängima. Sain kohe aru, et neil on klappi ning naeratasin mõlemale julgustavalt, kui nad lastetuppa kadusid. Emmil oli kurb pilk ning ta ei teinud meist eriti välja. Kui tahtsin Piretile öelda, et lähen ja uurin mis Emilil viga on, nägin kuidas ta Toomasega rääkis.

    Emmi juurde jõudes märkasin, kuidas ta voodis vappus, nägu seina poole keeratud. Istusin vaikselt ta kõrvale ning panin oma käe ta õlale. Emmi võpatas ja luristas nina, kui oma pisaratest laigulise näo minu poole keeras. Küsisin vaikselt, mis juhtunud on ja kas kõik on korras. Õde turtsatas vaikselt mu küsimuse peale.

"Muidugi on kõik korras. Lihtsalt lõbu pärast nutan siin," ütles Emil sarkastiliselt. Muigasin ja tõmbasin oma armsa õe kaissu. Emmi jutustas mulle, et üks poiss tema klassist noris teda ja ütles, et ta on paks peeruvabrik.

"Kõik naersid mu üle," nuuksus ta "Isegi Marilin, kes on mu parim sõbranna! Ma ei tea enam, kas ta üldse on minu sõber."

    Silitasin Emmi pead ja ka minu silmist hakkasid voolama pisarad. Lohutasin oma õekest ning lubasin midagi ette võtta ja soovitasin tal siiski homme kooli minna, et asjad selgeks teha. Istusime veel natuke aega  üksteise kaisus kuni Emmi küsis:"Ev, kas sa ei peaks oma sõprade juurde minema? Äkki nad juba muretsevad?" Naeratasin ja suudlesin ta pealage. Mõtlesin veel hetke, kuid läksin siis teise tuppa oma sõpru otsima.

    Leidsin Pireti Toomasega rääkimas ja vahel punastavalt naerdes. Piilusin korraks kööki ja leidsin Mari, kes valmistas Annale võileiba, samalajal kui tädi Anne nukule patsi punus.

    Hiilisin sõbrannale seljatagant ligi ja hakkasin teda kõditama. Mari keeras naerdes ümber ning ütles Annale nägemist. Jalutasime kahekesi elutuppa, kus Piret aralt naeratas. Kui ta meid märkas, tuli sõbranna meile vastu ja jalutasime koos esikusse.

"Miks sa mulle ei öelnud, et sul nii lahe vend on Evelin?" uuris Piret kohe. Tuletasin talle meelde, et ta on ka varem siin käinud ja mu venda näinud. Piret ütles aga selle peale, et Toomast pole ta meil kunagi näinud, sest vend on kas oma toas arestis või sõpradega väljas.

    Itsitasin vaikselt, kui Piret vennast rääkis. Mari piilus minu poole ja hakkasime korraga naerma.

"Mida? Mis on? Mida te naerate?!" küsis segaduses ning pisut pahane Piret.

"Ei miskit," ütlesin mina.

"Lihtsalt tundub, et oled Evvi venda ära armunud," itsitas Mari. Piret punastas ja hakkas ka naerma. Panime jalanõud jalga ning jalutasime õue. 

    Kuna mina ja Mari olime naabrid, siis saatsime Pireti koju. Kümne minutiga olime Pireti maja ees, kallistasime ning soovisime head õhtut. Kodu poole jalutades rääkisime Mariga palju. Uurisime üksteise mineviku kohta. Märkamatult rääkisime ta vennast, Tanelist. Mari rääkis, kui tore ta on, kuigi kiusas vahel teda ja Sarahit. Rääkisin talle ka sellest, kuidas kõik meie klassi tüdrukud on Tanelist sissevõetud. Mari uuriva pilgu peale raputasin pead ja ütlesin:"Ei, mina mitte. Minu meelest on tema ülbus suurema kaaluga, kui ta hea väljanägemine." Mari noogutas mõistvalt.

    Tema maja ette jõudes kallistame ning soovime head õhtut. 

    Hakkasin just oma maja ust avama, kui kuulsin tuttavat häält oma nime hüüdmas.

--------------------------------